LITMIR.BIZ

      1

      „PÄÄSUKESED“ JA PIKALEVENINUD RISTSED

      EHK KUIDAS TULI JALGPALL VÄIKESE RONALDO ELLU

      Portugali saare Madeira pealinn on Funchal, mille üks kaugemaid linnaosasid on Santo António. See asub mäeküljel, nii et sealt on imeilus vaade Funchali linnale ja merele. Linnaosa elanikud kuuluvad samanimelisse kogudusse ja igal pühapäeval kogunevad nad Santo António ehk püha Antoniuse kirikusse.

      Siin, Rua da Quinta Falcãol (Viienda pistriku tänaval) asuvas majas number 27A, elas Aveirode perekond. Härra Aveiro nimi oli José Dinis ja tema naine oli Maria Dolores, neiupõlvenimega dos Santos. Kuna Portugalis kutsutakse inimesi tavaliselt nende teise eesnimega, hüüti proua Aveirot Doloreseks ja tema abikaasat Diniseks.

      Aveirod kohtusid ja abiellusid Funchalis, kui Dolores oli vaid 18-aastane. Ta oli kokk ja ta abikaasa töötas linna aednikuna. Varsti sündis perre esimene poeg Hugo ja seejärel kaks tütart – Elma ja Kátia.

      Pere elas väga tagasihoidlikult. Ka mõlema vanema sissetulekust ei piisanud, et viieliikmelist peret toita, ja seepärast pidid nad otsima lisatööd. Dolores läks isegi mõneks kuuks Prantsusmaale koristajana tööle, kuna seal teenis ta tunduvalt rohkem kui oma kodumaal.

      Dinis töötas vabal ajal kohalikus jalgpalliklubis nimega Andorinha, mis tähendab portugali keeles pääsukest. Härra Aveiro oli varustusjuht, mis tähendab, et ta hoolitses klubi vormide ja muude vajalike vahendite muretsemise eest.

      Üheksa aastat pärast noorima tütre Kátia sündi jäi Dolores uuesti lapseootele. Kujuta ette kolme vanema lapse jahmatust, kui vanemad nad ühel päeval enda juurde kutsusid ja ütlesid: „Armsad lapsed, meil on teile uudiseid. Peagi tuleb meie perre uus liige.“

      Lapsed olid väga üllatunud. Hugo ja Elma olid teismelised ning Kátia oli üheksa-aastane. Nad ei suutnud ette kujutada, et nende ellu ilmub väike beebi. Aga nii see läks…

      Teisipäeval, 5. veebruaril 1985. aastal sündis Aveirodele neljas laps, armas väike poiss tumedate lokkis juuste ja suurte tumedate silmadega. Talle pandi nimeks Cristiano Ronaldo. Peagi oli pisike Cris kogu pere silmatera.

      Mõned kuud hiljem toimusid ühel pühapäevaõhtul Santo António väikeses must-valges kirikus lapse ristsed. Kogu pere ning kõik sõbrad ja naabrid olid selleks eriliseks sündmuseks valmistunud. Kell kuus õhtul saabusid nad kõik piduriietes kirikusse.

      Cristiano isa suhted jalgpalliklubiga olid nii head, et ta palus Andorinha meeskonna kapteni Fernão Barroso Sousa oma poja ristiisaks.

      Kahjuks juhtus aga nii, et just ristimise päeval oli Andorinhal mäng, mis algas kell neli pärastlõunal, seega vaid kaks tundi enne ristsete algust. Fernão pidi meeskonna kaptenina muidugi väljakul olema, samuti pidi kohal viibima ka Cristiano isa. See aga tähendas, et kumbki neist ei jõua õigeks ajaks kirikusse.

      Väikese Cristiano ema teavitas preestrit sellest olukorrast ja ütles, et mehed jäävad tõenäoliselt hiljaks. Preester, kes oli ise samuti kohaliku jalgpallimeeskonna poolehoidja, oli väga mõistev ning alustas jumalateenistust nagu tavaliselt, teades, et kaks meest jõuavad hiljem kohale.

      Aeg läks ning preester jõudis juba kõik teised lapsed ära ristida. Nende perekonnad hakkasid tasapidi lahkuma, aga Dinist ja Fernãod polnud ikka veel tulnud. Olukord muutus piinlikuks.

      „Proua Dolores, kui kaua me peame veel ootama? Niimoodi jääme siia homme hommikuni,“ pahandas preester.

      Närviline ema käis kirikuesisel väljakul ringi, laps süles, ja ootas abikaasat. Ka ristiema ning vanemad lapsed olid pabinas. Ärgem unustagem, et sel ajal ei olnud veel mobiiltelefone ja seetõttu polnud võimalik helistada isale ja küsida, millal ta kohale jõuab.

      Viimaks peatus kummide vilinal kiriku ees auto, kust hüppasid välja kaks meest, kiiruga pintsakunööpe kinni pannes.

      Kõik hingasid kergendunult.

      Cristiano Ronaldo dos Santos Aveiro ristiti viimaks uhkes üksinduses ning lugu sellest, kuidas ta isa ja ristiisa ristimisele hiljaks jäid, sai nende suguvõsas väga populaarseks.

      2

      HÄRRA AGOSTINHO LILLEPEENRAD

      EHK JALGPALL KODUTÄNAVAL

      Aveirode pere elas Santo Antónios tillukeses linna omandis olevas majas, mille eest nad maksid väikest üüri. See oli valge ühekorruseline maja, mis oli ehitatud telliskividest ja puitplaatidest, ning kus oli vaid kolm tuba. Talvel oli majas väga külm ja suurte vihmadega lasi katus läbi. Nende elamine oli nii väike, et majja ei mahtunud isegi pesumasin, nii et Cristiano isa pidi selle kinnitama katusele.

      Cristiano elas ühes toas koos venna ja kahe õega. Elu polnud kerge, aga ta ei kurtnud, sest ta veetis nagunii suurema osa ajast õues. Juba kolmeaastasena leidis

Скачать книгу