LITMIR.BIZ

Скачать книгу

kes polnud mõrtsukas

      Mees, kes polnud mõrtsukas

      Ma ei ole mõrtsukas.

      Ta sisendas seda endale, lohistades tapetud poissi nõlvakust alla – ma ei ole mõrtsukas.

      Mõrtsukad on kurjategijad. Mõrtsukad on halvad inimesed. Pimedus on alla kugistanud nende hinged ja nad on igaüks omal põhjusel pöördunud halvale teele, keerates selja valgusele. Tema ei olnud halb.

      Vastupidi.

      Kas ta ei olnud viimasel ajal tunnistust andnud hoopis vastupidisest? Kas ta polnud teiste heaolu nimel omaenda tunded, oma tahte pea täielikult kõrvale jätnud ja enda peal peaaegu et vägivalda tarvitanud? Pööranud ette teise põse, just seda oli ta teinud. Kas tema kohalolu siin, selles soises orus keset eimiskit, koos tapetud poisiga polnud mitte veel üks märk sellest, et ta tahtis teha head? Pidi tegema head. Et ta ei kavatsenud enam kunagi lootusi petta.

      Mees jäi seisma ja hingas välja. Hoolimata vanusest oli poiss raske. Hästi treenitud. Tundide kaupa jõusaalis. Aga enam polnud palju jäänud. Ta haaras tugevalt kinni püksisäärtest, mis olid kunagi valged olnud, aga pimeduses näisid mustad. Poiss oli nii palju verd kaotanud.

      Jaa, tapmine on vale. Viies käsk. Sina ei tohi tappa. Kuid on erandeid. Piibliski on mitmeid kohti, kus tapmine on õigustatud. On neid, kes on selle ära teeninud. Vale võib olla õige. Lõplikku tõde ei ole.

      Ja kui kavatsus ei ole egoistlik. Kui ühe inimelu hinnaga saab päästa teisi. Anda neile võimalus. Anda neile elu. Siis ei saa ju see tegu olla halb? Kui eesmärk on hea.

      Mees jäi seisma pisikese tumeda veekogu ääres. Muidu oli see paari meetri sügavune tiik, kuid viimase aja sajud ei olnud täielikult maapinda imbunud ja nüüd laiuski vesi väikse järvena võsastunud orus.

      Mees kummardus ja haaras poisi õlast kinni. Suure pingutusega õnnestus tal elutu keha pooleldi püsti saada. Viivuks vaatas ta poisile otse silma. Millele ta viimasena mõtles? Oli ta üldse jõudnud millelegi mõelda? Kas ta sai aru, et teda ootab ees surm? Kas ta mõtles, miks see juhtub? Kas ta mõtles kõigele sellele, mida ta oma lühikese elu jooksul teha ei jõudnud, või hoopis sellele, mida ta oli tegelikult teinud?

      Sel polnud mingit tähtsust.

      Miks ta end niiviisi piinas, rohkem kui tarvis?

      Tal polnud muud valikut.

      Ta ei saanud lootusi petta.

      Mitte jälle.

      Siiski ta kahtles. Aga ei, nad ei saaks sellest aru. Ei andestaks. Nad ei pööraks teist põske ette nagu tema.

      Ta tõukas poissi endast eemale. Keha langes plartsatusega vette. Mees võpatas. Ta ei olnud pimedas vaikuses selleks hääleks valmis.

      Poisi keha vajus ning kadus.

      Mees, kes ei olnud mõrtsukas, läks tagasi väiksele metsateele auto juurde ja sõitis koju.

      „Västeråsi politsei. Klara Lidman.“

      „Soovin oma poja kadunuks kuulutada.“

      Naise hääl oli isegi veidi vabandav, justkui ta kõhkleks, kas on helistanud õigel numbril või kas teda üldse tõsiselt võetakse. Klara Lidman otsis krabinal välja märkmiku, kuigi kõne salvestati.

      „Mis teie nimi on?“

      „Lena. Lena Eriksson. Minu poja nimi on Roger. Roger Eriksson.“

      „Kui vana teie poeg on?“

      „Kuusteist. Ma pole teda näinud eilsest pärastlõunast saadik.“

      Klara märkis vanuse üles ja otsustas, et see juhtum tuleb kohe edasisele uurimisele saata. Eeldusel, et poiss ikka on tõepoolest kadunud.

      „Millal eile pärastlõunal?“

      „Ta lasi jalga viie ajal.“

      Kakskümmend kaks tundi tagasi. Kadumise kakskümmend kaks olulist tundi.

      „Kas on teada, kuhu ta läks?“

      „Jaa, Lisa juurde.“

      „Kes on Lisa?“

      „Tema tüdruksõber. Ma helistasin enne Lisale, aga ta ütles, et Roger oli lahkunud tema juurest eile õhtul kümne ajal.“

      Klara tõmbas paberil kaks kahte maha ja kirjutas asemele arvu seitseteist.

      „Kuhu ta siis läks?“

      „Lisa ei teadnud. Ta arvas, et koju. Aga ta pole koju tulnud. Terve öö. Ja nüüd on möödas peaaegu terve päev.“

      Ja te helistate alles nüüd, mõtles Klara. Talle jäi mulje, et temaga rääkiv naine ei olnud just väga ärritunud. Pigem vaikne ja alistunud.

      „Mis on Lisa perekonnanimi?“

      „Hansson.“

      Klara kirjutas nime üles.

      „Kas Rogeril on mobiil? Olete te üritanud talle helistada?“

      „Jah, aga keegi ei vasta.“

      „Ja teil pole õrna aimugi, kuhu ta on läinud? Kas ta ei võinud näiteks ööseks sõprade juurde jääda või midagi sellist?“

      „Ei, siis oleks ta helistanud.“

      Naine jäi korraks vait. Klara arvas, et hääl katkes, aga kahina järgi mõistis ta, et naine tõmbas sigaretist pika mahvi. Ta puhus suitsu välja.

      „Ta on lihtsalt kadunud.“

      Unenägu kordus igal ööl.

      See ei andnud talle rahu.

      Alati seesama unenägu ja tuttav äng. See ärritas teda. Tekitas raevu. Sebastian Bergman on parem inimene. Kui keegi teab, mida tähendavad unenäod, ja kui keegi suudab mineviku palavikulise paine seljatada, siis on see tema. Aga kui ettevalmistunud, kui teadlik ta unenäo tegelikust tähendusest ka polnud, ei suutnud ta sellele vastu panna. Justkui oleks tema olemus unenäo tähendusse lõksu jäänud.

      4.43.

      Hakkas valgenema. Sebastiani suu kuivas. Oli ta karjatanud? Ilmselt mitte, sest naine tema kõrval magas. Naine hingas rahulikult. Tema pikad juuksed varjasid osaliselt alasti rinna. Sebastian sirutas oma kergelt krampi läinud sõrmi, pööramata sellele erilist tähelepanu. Ta oli harjunud, et unenäost ärgates oli parem käsi kõvasti rusikas. Ta üritas meenutada hoopis enda kõrval lebava olendi nime.

      Katarina? Karin?

      Ta oli seda õhtu jooksul kindlasti maininud.

      Kristina? Karolin?

      Mitte et sel mingit tähtsust oleks – Sebastian ei kavatsenud temaga enam kunagi kohtuda –, aga mälus tuhnimine aitas peletada eemale unenäo loorjad jäänused, mis endiselt ta meeli painasid.

      Unenägu, mis oli teda jälitanud enam kui viis aastat. Sama unenägu, samad pildid iga öö. Kogu alateadvus töötas pingsalt läbi seda, millega ta päevasel ajal toime ei tulnud: süütunde vaigistamine.

      Sebastian tõusis haigutust alla surudes aeglaselt voodist ning võttis toolilt riided, mis ta paar tundi tagasi sinna pannud oli. Riietudes vaatas ta suurema huvita ringi toas, kus oli öö veetnud. Voodi, kaks sisseehitatud valget riidekappi, üks neist peegeluksega, lihtne valge IKEA öökapp, millel äratuskell ja terviseajakiri Må Bra, väike laud, kus pudi-padi kõrval seisis foto tüdrukust, kes elas üle nädala ema juures, ning tool, kust ta oli äsja oma riided võtnud. Mittemidagiütlevad reproduktsioonid määrdunud beeži värvi seintel, mida kogenud maakler kirjeldaks kui latte tooni. Ruum oli samasugune nagu seal aset leidnud seks – fantaasiavaba ja igavapoolne, ehkki see oli oma funktsiooni täitnud. Nagu alati. Kahjuks ei kestnud saadud rahuldus piisavalt kaua.

      Sebastian sulges silmad. See oli alati kõige valulikum hetk. Tagasitulek tegelikkusse. Emotsionaalne kannapööre. See oli talle nii tuttav. Ta koondas oma tähelepanu voodis lamavale naisele, eriti tema katmata rinnanibule. Mis tema nimi nüüd oligi?

      Sebastian oli kindel, et oli end drinke tuues tutvustanud. Seda tegi ta alati. Mitte kunagi siis, kui küsis, kas kõrval olev koht on vaba, mida naine juua soovib või kas talle tohib midagi pakkuda. Alati siis, kui klaasi naise ette asetas.

      „Muide, mu nimi on Sebastian.“

      Ja

Скачать книгу