LITMIR.BIZ

Скачать книгу

kohaselt riides ja sammub pikas kuues ja “oktooberkübaras” kohtumiskohale. Käes kannab valitseja toredat, monogrammidega ehitud jalutuskeppi, mis väärtuse järgi otsustades Kiire kepile julgesti üle õla võib vaadata.

      Toots seisatab kirikuesisel platsil ja vaatab ringi. Aeg on varane, ühtegi koolisõpra pole veel näha. Väljasseisev rahvas ajab suminal juttu jumalateenistuse algust oodates. Seisjad on enamasti nooremad inimesed, kes kirikusseminekuga ei tõtta ja platside pärast muret ei tunne. Valitseja arvab rahva seas mõndagi tuttavat nägu sumavat; mõnegi noormehega on tal omal ajal tegemist olnud, kuid nüüd pole tal neile õieti midagi ütelda. Muidugi poleks tal midagi selle vastu, kui keegi ta ära tunneks ja juttu algaks; siis ütleks temagi mõne sõna oma elust ja kõneleks Venemaast, aga ise kõnelevate salkade juurde minna – selle tunneb ta olevat ülearuse.

      Ta seisab parem teistest pisut eemal, vaatleb kodumaalasi üle kaua aja ja laseb end vaadelda; sest kindel on, et mõnigi uudishimuline pilk tema välimusel peatub ja haruldase võõra ilmumise kohta püüab selgust otsida.

      Äkki kuuleb ta ülal, oma pea kohal kedagi köhivat. Ta vaatab üles torniluugi poole ja jõuab vaevalt imestuse- ja heameelehüüet maha suruda: luugist vahib kellamees Lible alla kirikurahva peale. Paari pika sammuga on Toots juba kirikus ja astub ruttu tornitreppi mööda üles. Vanasti loeti torniskäik koolipoiste seas suureks kangelasteoks, praegu oleks Toots valmis kas või taeva lakka ronima, ilma et tal meeldegi tuleks oma julgusega kiitlema hakata. Praegu on valitseja ainus soov ruttu pärale saada, et Liblega paar sõna vestelda.

      Tulija jala all nagiseb üks laud ja Lible pöörab enese pikkamisi ümber. Paar silmapilku vaatab ta valitsejale tunnistavalt otsa, lööb siis kahte kätt kokku ja hüüab:

      “Toots!”

      “Tere, Lible!”

      Esiteks on vanad tuttavad nii kohmetanud, et nad teineteisele sõnagi ei mõista ütelda, siis toibuvad mõlemad, naeratavad ja ütlevad ühest suust:

      “Noh?”

      “Kas sa näe, kas sa näe,” algab Lible, “keda ka näha saab üle harva aja. Missuguseks toredaks isandaks ta on hakanud. Ei, kui juba niisugused saksad vana Lible-kronu pärast torni ronivad, siis põle seesama Lible-kronu sugugi viimane mees Paunveres. Ohoo, nüüd saab mul terve aasta kõnelda ja uhkustada, et vaat, kes mul kõik tornis käivad; et isegi sabakuues isandad ja mõisavalitsejad ronivad sinna üles, pistavad käe pihku ja ütlevad: “Tere, Lible!” Ei noh, kus sa sellega! Nüüd ei näe ma enam oma silma pähe uhkuse pärast. Ma kuulsin juba rentniku käest, et suured härrad Venemaalt siin olla, aga kas ma võisin arvata, et nemad mind ise vaatama tulevad. Arvasin ainult niipalju, et: oh, et kui ka minu silm teda kord veel näha saaks, siis võiksin rahulikult ära kõngeda ja kellanööri mõne teise mehe kätte anda.”

      Seda öeldes raputab Lible kogu aja Tootsi kätt ja patsutab talle pahema käega õlale. Kellamehe ainsast silmast veereb pisar, hallisegasesse vurrusse kadudes. On näha, et siin vana tuttava ilmumine kellelegi tõsist rõõmu valmistab.

      “Noh, kudas läheb?” küsib Toots.

      “Läheb kah,” vastab Lible. “Mis tal siin suuremat minna on, muudkui sikuta kellanööri ja purele praoskiga ja köstriga.”

      “Kas ikke veel purelete?”

      “Ikke, ikke! Kuhu see jääb. Meil on ju see just kui kondratis üleval, et me endid iga nädal vähemalt korra peame välja purelema. Teised ristirahvas teevad kuus päeva tööd ja hingavad seitsmendal, aga meie ihume kuus päeva üksteise peale hammast ja pureleme seitsmendal. Ja nii ta läheb päevast päeva. Ega uudist põle suuremat midagi, muudkui aja aga päevi surma poole. Ah jah, ainumas, mis ütelda oleks –, aga ega seegi suurem asi uudis põle –, on see, et nüüd naisemees olen ja…”

      “Ohoh!” hüüab Toots. “Naisemees?”

      “Jah, nii naljakas kui ta ka on, aga see ma olen, ja nüüd ei ole sinna enam midagi parata. Noh, ajavad ju kõik maailma inimesed sääraseid asju, mina kah teistele tagant järele, nagu ahv: üks nali rohkem ses kurjas ilmas.”

      “Kelle sa siis võtsid?”

      “Kelle ma võtsin, kelle ma võtsin… Nagu mul ei tea kui palju oleks valida olnud. Vaadaku Tootsi-isand ikke mehele enne otsa ja rehkendagu välja, kellele niisugust käsna õige vaja on, nagu mina. Printsessinnad ja Suuremaa mõisahärra tütred mind ka nagu hästi ikke ei tahtnud, või nii… põlastasid nagu selle teise silma pärast… Mis mul siis veel muud üle jäi, kui pidin oma südame ajalehepaberi sisse mässima, kaenla alla võtma ja Saare Mari jalgade ette maha panema.”

      “Noh,” arvab Toots, “see oli ju peris kena tüdruk.”

      “Jah, ega tal tühjal viga põle.”

      “Küllap elate peris õnnelikult?”

      “Jah, Tootsi-isand, mina nüüd tean, mis asi see niisugune on: see õnn. Räägivad mõned ja ütlevad, olla olemas midagi sellesarnast, aga mina ei tea selle kohta midagi ütelda. Õnn tikub minu arust ikke rohkem see olema, mida saab patta panna ja keeta. Mis teab minusugune vana jõhm õnnest või kellestki, aga vahel on siiski ikke nagu hea meel, kui tütrepirts vasta jookseb ja põlve ümbert kinni võtab.”

      “Oo, tütar ka juba?”

      “Kuda siis! Ma ütlen ju, et teen teistele kõik tagant järele nagu ahv. Mis mul on kaotada või võita siin maailmas – parem ära katsuda kõik, niikaua kui elupäevi on; muidu hakka veel surmatunnil ähkima ja puhkima ja kirisema, et: vaata, oleks ma ikke nii teind ja naa teind, siis oleks palju parem olnd. Ja siis on mul nüüd ometi keegi, kes mulle klaasitäie viina kätte ulatab, kui ma vanaks ja armetuks jään ja kondid enam ei taha sõna kuulata. Eks ole tõsi, Tootsi-isand?”

      “Õigus ta on,” arvab mõisavalitseja, peaga kohast liigutust tehes.

      “No aga Tootsi-härra ise, kudas siis tema kah elab seal kaugel maal, kui küsida tohin?”

      Toots jutustab Venemaast.

      “Tubli poiss! Tubli poiss!” kiidab Lible. “See on mõnus kuulda. Noo, aga kudas siis “selle” asjaga lugu on… sellega, millest me praegu kõnelesime… Teinepool, või nii…?”

      “Aa,” venitab Toots muheldes, “ei ole veel nii kaugele saanud. Aga,” lisab ta mõne silmapilgu pärast juurde, “vast varsti saab.”

      “Kuda siis! Kuda siis!” kiidab Lible teise nõu ruttu heaks. “Niisugune isand – oo, paraku! – kas sel vähe, keda võtta. See võib minu pärast kas või…”

      Siin pigistab kellamees oma ainsa silma pooliti kinni ja vaatab Tootsile paljutähendavalt otsa.

      “Ega põle vaja kaugele otsima minnagi,” ütleb ta, “muudkui võtku Tootsi-isand ühel heal päeval kätte ja patseerigu siitsamast kabelimäest üles, sinna, selle toreda häärberi juure ja…”

      Lible tõmbab Tootsi käistpidi kabeli pool oleva torniluugi juurde ja tähendab käega Raja talu elumajale, mis puude ja teiste hoonete vahelt uhkelt välja paistab.

      “Vaadake, Tootsi-isand, seal ta ongi, see nõndanimetatud õnn, või rõõm, või… või mõlemad korraga. Küllap ise näete, kui sinna lähete. Mina ei tohi selle kohta palju suud pruukida, sest, nagu ma juba ütlesin, on minu arusaamine sarnastest värkidest kaunis kehv.”

      “Hm…” muheleb Toots. “Aga see seal on ju teise mehe pruut.”

      “Oli, oli pruut,” vastab Lible kähku ja nagu pisut kahetsevalt, “aga nüüd ei ole enam. Ei ole. Ajad muutuvad. Inimese süda põle kivi, kuhu sa kuupäeva ja aastanumbrid sisse raiud ja kindel võid olla, et need sinna jäävad. Inimese süda on, nagu näha, hoopis pehmem materjal; sealt kustuvad numbrid rutemini kui kivilt, iseäranis siis, kui vanade kirjade kõrvale uued tekivad.”

      “Ah nii!” imestab Toots, otsekui kuuleks ta seda kurblugu esimest korda.

      “Nii, nii jah, kulla Tootsi-isand. Kui palju põle ma sellest kõnelnud oma Arnost- sõbraga. Veel mineval suvel… ja jõuluajal… Oo, see on kuldne mehike,

Скачать книгу