LITMIR.BIZ

Скачать книгу

sa räägid!” ütleb Kiir tasa, kusjuures ta uskmatut nägu püüab teha ja katsub naeratada.

      Sest naeratusest ei tule midagi välja, see on harilik näokrimpsutus, mis tihti Kiire näole ilmub, kui ta piinlikku seisukorda satub. Punapea vaatab korra vargsi kabeli poole, nihutab enese siis Tootsile lähemale ja pühib higist otsaesist. Mõisavalitseja seisab vaikselt nagu känd ja laseb koolivenda mõne minuti omaenese rasvas küpseda.

      “Tühi lori!” on viimane siiski julgust kogunud. “Lähme, meid on kaks meest.”

      “Kaks meest,” naerab Toots. “Mis see aitab, et meid on kaks meest, kui neid võib olla kümme tuhat.”

      “Kümme tuhat!” hüüab seltsiline kohkudes.

      “Nojah – kümme tuhat! Mis sa’s arvad, et neid seal üks või kaks on. Hmh, küllap ma ühe või kahe pärast hakkaksin siin redutama ja pead murdma, kudas neist mööda saab. Küllap ma siis oleks juba ammugi vorstmaakri maja juures, või koguni Kiusnas otsaga. See tähendab: lugenud ma neid ju ei ole, aga ma tean väga hästi, et kabeliaid neid kubinal täis on. Ja see kõik ei teeks ka veel viga, kui mul seal ühte vihameest põleks nende hulgas; aga see üks, see ei anna mulle surmatunnil ka andeks, et ma talle ühekorra igavese obaduse otsaette andsin. Muidugi, ta oli seekord ise süüdi, aga obadus jääb obaduseks. Mine hakka talle nüüd seletama ja tee selgeks, et: oh, et see oli kogemata, lepime ära. Ei, Aadniel, sina võid minna, sind nad ei puutu, aga minul on enne tegemist, kui ma Ülesoole tagasi saan.”

      “No kes tont sind siis käskis Rajal nii kaua istuda ja hambaid irvitada, kui sa teadsid, et –”

      “– et mul tee peal niisugused segased asjad ees on,” täiendab Toots teise lauset. “Ma tean küll, mis sa tahtsid ütelda. See on ju väga õigus, sest saan ma isegi aru, aga mis võin ma siis nüüd veel teha, kui aeg kord niikaugele läks. Oma töö ta on – see on fakt, aga sina, Kiir, oled ka natuke süüdi: miks sa mulle meelde ei tuletanud, et aeg on ära tulla, kui veel valgevina väljas oli. Noh, nüüd on öö käes, nüüd tee mis tahad.”

      “Hmh!” teeb Kiir vastuseks. “Nüüd olen mina süüdi.”

      “Ei,” algab Toots uuesti, “seda ma ei ütelnud, et sina üksi süüdi oled; sa ära pööra sõnu pahempidi. Süüdi oleme mõlemad. Ja nüüd ei maksa sest enam pikemalt kõneldagi. Nüüd vaatame, kudas koju saame, ja ärme viidame süü otsimisega aega. Mina arvan, et kõige parem on, kui sa enne kabeli juures ära käid ja järele vaatad, kudas asjadega seal lugu on. Võib-olla on nad endid kõik sirevile visanud ja ei kuulegi, kui meie mööda hiilime.”

      “Sirevile visanud,” kordab Kiir. “Hea küll, sirevile… Aga mispärast siis just mina pean vaatama, kas nad on endid sirevile visanud või mitte?”

      “Oh sa viimane pasun!” kurjustab Toots koolivenna tähendusele. “Kas sa siis tõesti aru ei saa, et mina sinna oma nägu ei tohi näidata.”

      “Aga kuidas siis mina tohin?”

      “Sina! Sina oled neile võõras. Sina põle neile head ega kurja teinud, ja kui nad sind juhtuvadki nägema –, see tähendab, kui nad endid veel sirevile põle tõmmanud –, siis põle sellest suuremat viga; ütled korra “pardon!”, vabandad, et eksitasid – ja mis nad sulle ikke teevad.”

      “Ei,” vastab Kiir lõdisedes, “lähme siis juba mõlemad.”

      “See oleks kõige suurem rumalus, mis me iganes võiksime teha. Arva ise järele. Kui meist üks läheb, siis jääb vähemalt teinegi alles ja viib kodurahvale sõna, et: vaat, et nii ja nii on asjad; aga kui me mõlemad läheme, siis ei saa keegi kunagi teada, kuhu me jäime. Saad aru? Sest mine sa tea neid juudalisi: sinule nad vahest ei tahakski midagi teha, aga niipea kui mina ühes tulen, algab igavene möll, ja kas neil siis veel aega on vaadata, kummale nad vopsu annavad… ja kuhu nad annavad. No aga kui sina just minna ei taha, jää siis pealegi siia, ma lähen vaatan ise. Ja kui sa näed, et ma umbes poole tunni pärast veel tagasi põle tulnud, siis mine Rajale ja ütle Teelele, et mina saatsin oma viimse tervituse.”

      “Toots!” hüüab Kiir peaaegu paluvalt.

      “Nojaa,” kostab hüütav, “põle midagi teha.”

      “Aga kui me läheksime kaugemalt ringi… mööda rukkivälja.”

      “Vaat, see just puudub veel! Õige narr, sa arvad vist, et nad sind sealt kätte ei saa. Kui sa mööda maanteed veel kudagi jõuad eest ära kabjata, siis oled sa rukkiväljal igal tingimisel kadunud. Seal, pehmel mullal, ei jõua sa pooltki nii ruttu edasi kui maanteel, pealegi hakkab rukis jalge ümber kinni ja ei lase su putkesid vabalt liikuda.”

      “Mis me siis peame tegema?”

      “Ma ütlesin, mis me peame tegema. Aga sa ei ole ühegi asjaga nõus, ei lähe ise ega taha mind lasta. Asi on nii: me võiksime ju ka tõesti kahekesi minna, aga mul on sinust kahju. Inimest, kes milleski süüdi põle, ei tohi ometi nii uisapäisa hädaohtu viia, pealegi kui ta su koolisõber on.”

      “Aga Toots,” ütleb Kiir hapult naeratades, “see on ju kõik tühi jutt, mis sa räägid. Niisuguseid asju, nagu sa kõneled, pole olemas.”

      “Hm, kudas keegi asja peale vaatab. Võid uskuda, võid mitte uskuda – see on täiesti su oma asi. Aga ära sa mulle pärast ette viska, et ma sind ei hoiatanud.”

      Muidugi ei usu Kiir pooltki Tootsi juttu, kuid ometi paneb teise saladuslik olek ta ara vere kihama. Surnuaiast läheb punapea päevalgi kaunis kohevil olles mööda, öösel pole ta niisugust teekonda veel kunagi üksinda ette võtnud. Kiir ei tea õieti isegi, usub ta tonte ja kodukäijaid või ei usu. Päeval, kodakondsete hulgas viibides, tundub talle mõte üleilmlike võimude olemasolu kohta kaunis naeruväärsena, kuid pimedatel õhtutel lööb see vaade pisut kõikuma ja tikub isegi vastupidisele arvamisele maad andma, kui punapea sunnitud on üksinda õue minema. Nii võib tema arvamist võõraste võimude kohta umbes järgmisse lausesse kokku võtta: Kiir usub neid ja ei usu; ei usu, aga usub siiski.

      “Mis me siis teeme?” küsib ta mõne aja pärast uuesti.

      “Mis me teeme, mis me teeme,” kordab Toots enese-ette ja vaatab taskukella.

      Mõne silmapilgu vahib ta teraselt kella sihverplaati; näib, nagu ei tahaks ta oma silmi hästi uskuda.

      “Oi, oi, oi!” hüüab ta siis järsku, kohkunult koolivenna otsa vaadates.

      “Mis on?” küsib Kiir ruttu ja nihutab enese mõisavalitsejale veel lähemale.

      “Plohho,”19 vastab küsitav pead raputades. “Savsem plohho!”20

      “A što?”21 õuab Kiir lõdisedes, kusjuures temalt imelik hääl kuuldavale tuleb, mida kirjanduses raske on edasi anda.

      “Pup-pup-pup,” ei jõua valitseja hädaohtliku seisukorra peale vaatamata naeru tagasi hoida. Viimaks, kui tal siiski õnnestub end vaikima sundida, ütleb ta tõsiselt:

      “Kell saab kümne minuti pärast kaksteistkümmend. Kümne minuti pärast saavad nad täieliku voli ja siis ei vii sa mind kahe paari härgadega kah kabeliaiast mööda. Kui me sel ööl üleüldse tahame koju saada, siis peame kohe minema. Nüüd ei ole enam aega vaadata, kas nad seal on sirevili või urevili, või kasvatavad tiritamme; nüüd katsume, et minema saame.”

      “Nojah, lähme!” vastab Kiir tasa ja topib oma külma, higise käe Tootsi pihku. Valitsejal on tundmus, nagu oleks talle konn pihku pistetud.

      “Hea küll,” ütleb ta, “lähme, aga peida sa oma kepp ära – nad ei salli läikivaid asju. Küll on kahju,” lisab ta minnes juurde, “et mul enam neid sõnu meeles ei ole, need mis nad olidki: Kivirünta-punta-hänta… Näed, mitte ei tule meele, kudas edasi oli. Ega sina viimati ei mäleta? Ei noh, kus, sina ei võigi neid mäletada, sinul on kana pea ja kana mälu ja peale selle oled sa praegu otsast

Скачать книгу