LITMIR.BIZ

      171. PEATÜKK

      Talisuplus!

      „VAATA MIND, ALRIK!” hüüab Viggo ja lidub kõigest väest mööda Mälareni järve jääd.

      Siis laseb ta liugu, üks jalg ees, kuni jõuab sadamasillani, kus seisab Alrik.

      Viimased päevad on olnud kohutavalt külmad. Vähemalt kakskümmend kraadi pakast, särav päike ja tuulevaikus. Jää on nagu äsja poleeritud must klaaspõrand.

      „Proovi, Alrik!” hingeldab Viggo. „Jube pika liu saab!”

      Ent Alrik raputab pead. Talle meeldib küll joosta, kuid mitte jää peal. Vesi pole nagu tema element. Isegi mitte siis, kui see on jäätunud.

      Tavaliselt on kooli ajal jääle minek keelatud, aga täna kihab laht kooli ees keskastme õpilastest ja õpetajatest. Kehalise kasvatuse õpetaja Linda otsustas nimelt eile, et täna korraldatakse iga-aastane jääõppus. Tuleb juhust kasutada, kui jää on piisavalt paks nagu praegu.

      Jää peal toimub nii mõndagi: kalapüük jääaugust, pikamaauisutamine ja hokimäng. Kuid kõik räägivad vaid ühest: talisuplusest!

      Hommikul saagis Tööõpetuse-Thomas mootorsaega jäässe augu. Õpilased hakkavad seal jäänaelte abil veest väljaronimist õppima. Kehka-Linda ütleb, et kui elatakse põhjamaal järve ääres, läheb seda oskust vaja.

      Õppus on vabatahtlik, aga kui tahad kehalises kasvatuses head hinnet saada, siis tuleb jääsuplus ette võtta. Ja kui sa seda ei tee, siis oled argpüks. Vähemalt mõne meelest.

      „Alrik ja Viggo, kas te julgete täna vette minna?” kostab kellegi hääl.

      See on Simon, kes läheneb koos Jonte, Filipi ja Antoniga enesekindlalt mööda kaid.

      „Muuseas, ma kuulsin, et teie joodikust ema saabus Mariefredi,” jätkab Simon. „Võib-olla on Andersil ja Laylah’l targem baarikapp lukku panna!”

      Tema kambajõmmid irvitavad.

      „Lõuad!” ütleb Alrik ja astub ähvardavalt sammu neile lähemale.

      Ema on Mariefredis. Ta pääses raviasutusest mõneks päevaks koju. Eelmisel nädalal, kui nad pärast lummutistest jagusaamist metsast koju jõudsid, istus ema Andersi ja Laylah’ elutoas. Kaine ja reibas.

      Alrik teab, et ta peaks selle üle rõõmustama, aga ausalt öeldes on see kõik jube raske. Mis siis õigupoolest saab, kui ema joomise lõpetab? Kas tema ja Viggo peavad siis ema juurde tagasi kolima? Alrik ei taha. Ta tahab jääda Andersi ja Laylah’ juurde. Loomulikult tahab ta, et ema terveks saaks, aga ta ei taha enam tema juures elada. Mitte kunagi. Kas nii tohib oma ema vastu tunda? Need mõtted painavad teda kogu aeg.

      Kuid see selleks. Kui tema oma emast sääraseid mõtteid heietab, on iseasi. Aga Lödimonil pole mingit õigust tema emast rääkida.

      „Lõuad!” ütleb Alrik uuesti.

      „Pea ise lõuad, kuradi näljarott,” ütleb Simon.

      Viggo piilub kähku jääaugu poole, mille ääres Tööõpetuse-Thomas teiste õpetajatega juttu ajab. Keegi ei vaata siiapoole, aga Viggo teab, et kui kakluseks läheb, jäävad süüdi tema ja Alrik.

      Asi pole seda väärt. Eriti mitte nüüd, kui ema Mariefredis on. Viggo on selle üle nii rõõmus, et tunneb end otsekui raputada saanud limonaadipurk. Ema ütles, et tal on nüüd palju, palju parem. Seda on ka näha. Tumedad ringid on silmade alt kadunud. Tal on uus soeng ja kenad riided. Ja ema on jälle rõõmus, selline, nagu ta Viggo teada päriselt on. Mitte väsinud ja kurb ema, kes peaaegu kunagi tema SMS-idele ei vasta.

      Ema saab Mariefredis ühes majas tasuta elada. Keegi raviasutuses tunneb kedagi, kes siin linnas elab. Majaomanik on rikkur, kes jõuludeks ja uueks aastaks välismaale sõitis. Milline vedamine! Ja emal on Alrikule hilinenud üllatus, sest ta ei tulnud õigel päeval Alriku sünnipäevale. Viggo ei jaksa ära oodata, millal ta seda üllatusest näeb.

      Kui Viggo emaga Andersi ja Laylah’ juures kohtus, läks ta algul jubedat moodi närvi, sest emal oli kaasas keegi hobusesabaga kutt. Viggo ja Alrik arvasid mõlemad, et emal on uus peika. Ja see on peaaegu alati halb uudis, sest kui asi puudutab idiootset peikavalikut, siis sellel alal on rekord ema käes. Aga õnneks polnud see uus peika, vaid keegi, kes ta lihtsalt rongijaamast kohale sõidutas. Kutt läks peaaegu kohe minema. Tore!

      Ent nüüd peab Viggo selle eest hoolitsema, et Alrik Simonile vastu vahtimist ei annaks, sest siis satuks Alrik plindrisse, ja see oleks Tööõpetuse-Thomasele kohutavalt meeltmööda.

      Viggo hüppab välkkiirelt kaile ning astub Alriku ja Simoni vahele.

      „Tead mis, Lödimon!” ütleb ta ja naeratab laialt. „Mõnikord teeb emake loodus vigu. Mille muuga oleks võimalik seletada, et just sina saja tuhande spermatosoidi hulgast võitjaks tulid?”

      Jonte itsitab, kuid jääb hoobilt vait, kui Simon talle hoiatava pilgu heidab.

      Täpselt sel hetkel puhub Kehka-Linda jääaugu ääres vilet.

      „Talisupluse aeg!” hüüab ta. „Võtke järjekorda!”

      Kõik õpilased tormavad kohale. Simon ja tema kamp samuti. Nad tahavad esimeste hulka pääseda. Aga enne, kui nad minema jooksevad, tõukab Simon Viggot.

      „Ma löön su pea vastu jääd lõhki, sa kuradi rott,” ütleb ta.

      „Tatine ülbur!” karjub Viggo talle järele.

      „Viggo!” hüüab Tööõpetuse-Thomas jääaugu äärest hoiatavalt. „Palun mitte ropendada!”

      „Mjäuu!” näugub Viggo poolihääli.

      Sellest saadik, kui päästjad Tööõpetuse-Thomase nagu kassipoja puu otsast alla tõid, hakkab Viggo Tööõpetuse-Thomast nähes mõnikord näuguma.

      Eemalt vaadates paistab, nagu väljuks Tööõpetuse-Thomase ninast turtsatus. Kaks väikest pilvekest. Ilm on nii külm, et väljahingatav õhk kerkib suust pilvena üles.

      Nüüd hüüab keegi jääaugu äärest:

      „Viggo! Tule meie juurde järjekorda!”

      Need on Viggo klassikaaslased Suggen ja Galten.

      „Ma kavatsen talisupluse ette võtta,” ütleb Viggo Alrikule. „Palun tule vaatama!”

      „Mine, mine,” pomiseb Alrik. „Küll ma tulen.”

      Viggo jookseb minema ja võtab koos Suggeni ja Galteniga saba lõpus koha sisse. Jääaugu ümber on pealtvaatajatest ring moodustunud. Keegi ei taha eesootavast vaatemängust ilma jääda.

      Esimene on VI C klassi Sara. Ta seisab särgi ja pikkade aluspükste väel ning lõdiseb külmast, kui Tööõpetuse-Thomas talle köit ümber piha seob. Kaelas ripuvad tal nööri otsas jäänaelad, mida ta peab kasutama jääaugust väljaronimiseks.

      „No nii,” ütleb Tööõpetuse-Thomas, kui köis on kinni sõlmitud. „Ma saan su nüüd välja tõmmata, kui midagi peaks juhtuma.”

      Publikut läbib ootusärev kahin.

      Alrik seisab endiselt kai ääres jää peal. Ta ei taha jääaugule lähemale minna. Ta ei saa aru, kuidas keegi võiks vabatahtlikult hüpata sellesse musta, veega täidetud põrguauku. Tal hakkab juba üksnes jää peal seismisest pea ringi käima.

      Ta liigub veidi edasi, ent jõuab vaid mõni meeter eemal jäässe kinni külmunud poini. Kas ainult tema kuuleb, kuidas jää naksub ja nagiseb? Kas ta kujutab endale ainult ette, et must vesi tema all kohiseb ähvardavalt?

      Ta võpatab. Mis see oli? Ta võiks vanduda, et miski liigutas end otse tema jalgade all. Ta vahib üksisilmi jääd. Kui hoolega vaadata, siis on näha jääs risti ja põiki kulgevaid valgeid joonekesi. Kas need on praod? Kujutab ta seda endale ainult ette … või tekib neid valgeid jooni üha juurde?

      Jääaugu ääres on VI C klassi Sara kõhklema löönud.

      „Ma külmun surnuks,” ütleb ta ja naerab.

      „Lorijutt! Kõik läheb hästi,” ütleb Kehka-Linda rahustavalt. „Näita nüüd teistele, kuidas tuleb toimida.”

      Sara

Скачать книгу