LITMIR.BIZ

      EESTKÖNNE

      Armad lauljad ja laulo söbrad!

      Enne kui laulma hakkate, luggege nattuke. Sedda on selgemaks arrosamisseks tarwis.

      Laul on Jummalast lodud kallis assi. Keikis mailma nurkades ja keik suggu rahwa seas on laulo leida. Kuida rahwas rummalam ehk targem on, nenda on ka nende laulud parremad ehk pahhemad; agga nad laulwad ikka. Laul kossutab süddant, pelletab murred ja pahhad mötted laiali, kergitab kässi jalgo hea töle ja tele, ning on kaunis waimo harrimisse abbi. Kes röömsast laulab, se ei pea wihha, ei kiusa egga kaetse. Kui siis keiksuggu rahwas ja linnudke oksa peal ommal kombel laulwad: mikspärrast siis Eestirahwas omma su peab kinnipiddama. Ka Eestimehhel on helde Jummal taewas ja armolinne Keiser mapealse aujärje peal; ka Eestimehhel paistab päike, lehkab tuul, laulwad linnud ja öitsewad lilled; ka Eestimehhel on temma tö ja waewa al ommad päwad ja tunnid, mil ta südda römus ja meel lahke on; ka Eestimehhel on omma issama, seisus, seädus ja öigus, ommad pöllud, asad, metsad ja jöed (mitmel ka jubba omma pärrised): miks ta ei peaks laulma?

      Ja sellegipärrast ollen ma kaua eddasi ja taggasi möttelnud: kas piddin seddasinnast ramatut wäljaandma ehk mitte? Kord olli mul: anna peale! teine kord jälle: ärra pista pead waablase pessasse! Ma olleksin sedda ka teggematta jätnud, agga mitto armsat Eesti laulo söbra on mind senni tagga sorrinud, kui ommeti wimaks mõtlesin: no mingo peale, sago mis saab! Agga ma tean jubba ette, et „Eesti Laulik” kahhesugguste innimeste näppo wahhele juhtub. Üks selts ütleb: „Olgo mehheks, et ka sel kombel Eesti rahwa peale on möttelnud!” Teine selts jälle (ja nende seas on, paljo seäsekurnajaid, kes kolme wersta peale wenna silmas pinna ärranäewad): „Eks ta püsti hul ei olle, et Eesti rahwale ilmalikko laulust hakkab trükki pannema?” – Waatke, nenda sawad juttud ollema, ja öigus jäeb neile, kellel öigus on; agga kellel öigus on, sedda ei jätta ma mude, kui Eesti laulikute omma selletada.

      Tössi jäeb töeks: kirriko laul on laulude laul ning ülle teiste teile ja mulle, ja nenda peab se ollema; agga ma tean ka, et innimenne igga pääw mitte kirrikus ei olle, waid mönnikord ka – olgo sui aial öitsel, talgussel, pulma peal, ehk kus muido röömsa seltsiga kokko juhtub – muid laulust laulda tahhaks, kui neid ennam köes olleks. Kui se pahha on, siis on kukke ja mu lindude laul ka pahha, sest se polle ka mitte kirriko laul. Ja et luggu nenda ei olle, teab igga laps.

      Sedda ei woi kegi salgada: meie Eestlased olleme, ehk kül palle higgi sees omma leiba söme, lomusse polest üks römolik ja lauloarmastaja rahwas, ja se polle meile mitte häbbiks. Ka meie kele murre, ehk kül kerulisse sannade polest alles kaunis kehwa, on laulo peale wägga kölblik, sest et meil ni paljo heäleta tähta sannade sees ei olle, kui mönne mu rahwal. Ommeti peame tunnistama, on meie laulo tundminne alles wägga lapse pölwes ja ei üllata ülleültse weel sennage male, kus meie halli kuega Lätti naabridel. Tössi kül, kusikus ja kasikus kaswawad ilma kärneri abbita ka mönni kord wägga illusad lilled; siiski on ka tössi, et keige parrem pöld isseennesest ilma harrimatta head wilja ei kanna. Kuulgem pulmade peal, talgussel, öitsel ehk muial paikus: kenna sannadest polle mitte pudu, waid mitto eht Eesti laulo on omma mötte ja pöhja polest, kui eht perlid ja paljo ennam wäärt, kui lauljad ja kuuljad isse teadwad; agga parrago! kuida neid lauldakse? Suremat hulka mitte muido, kui ennamist joobnud peaga, üks ütleb ees ja teised seddasamma sanna 2, 3 ja 4 korda takka järrele ja sannade jätkuks aido-raidosid ni paljo sekka, et kuulja körwad wässiwad ja wenniwad. Wisi ja salmi wahhet polle paljo tunda, waid terwe laul no üks ainus suur salm ja igga lauljal omma wiis, otsekui igga suggu leem ühhest waagnast ja ühhe lussikaga peab süa sündima; naesterahwa laulul jookseb weel suur pitk „kaskeee!” nago köie tük tagga.

      Et nüüd „Eesti Lauliko” luggu nisamma ei lähhäks, sepärrast panneme wisid ka jure. Se on kül jälle tössi, et suur hulk lauljaid mitte sured nodi tundjad ei olle; agga mis eest meil siis koolmeistrid ja muud juhhatajad on, kui meie nende käest hea sanna eest nöu ei leia? Küllab nemmad meid orrila ehk wioli peal jone peale aitawad. (Üht weikest „laulo-koli” – nodi öppetust – olleks makele kül tarwis ning mo näppud süggelewad jubba ammo sähhärdust. kirjutada; agga ma otan ikka weel allandusses, ehk mönni targem wöttab selle tarwis sulle peusse.)

      Et needsinnatsed laulud mitte isseärranis kolide tarwis ei olle kujutud, leidwad lauljad peage; siiski on nende seas ka suur hulk. mis kolis kölbawad laulda ja möistlikko koolmeistril polle mitte raske, neid üllesse leida. Meie mötte neid laulust kirjutades, käis ennam nende noorde innimeste peale, kes mitte ennam kolis ei käi, ja ommeti ka laulda tahhaksid, mis meelt lahhutab ja öppetust annab.

      „Eesti Laulik” ei nöua kellegi kitust, egga jookse kitusse eest kohhe nurka. Temma ei tahha muud, kui omma Eesti rahwale nödra jöudo möda rõmuks olla. On need temmaga rahhul. siis üttelgo teised, mis isse tahtwad. Tömbab agga mönni targem mees wihhadega sulle peusse ja kirjutab meie rahwale parrema ramato, kui sesinnane on, mis isseennesest middagi ei arwa: sellele ütleme jubba ette: olge tuhhandeks terwe!

      Juhtuwad lauljad siit ehk sealt muialt trükkitud lehtide pealt mönda laulo leidma, mis sedda ladi näitwad ollewad, kui „Eesti Lauliko” suust siin kuulwad, siis teadko: ei laula temma teiste su läbbi, waid mönned teised on jubba enne seddasinnast trükki temma su läbbi püüdnud laulda, ja sealt on se tulnud. Noh, pahha mees, kes parrem teeb, kui ta mõistab. Igga lind lendab ni kõrgesse, kui tiwad kandwad.

      Minne siis „Eesti Laulik”, ja katsu, kas sa mönne omma suggulase mele saad römustada. ja kui se sul korda lähhäb, siis olle rahhul ja ärra muud ennam püa!

      Et ka se keige pitkem eestkönne keddagit ramatut taggaräkimisse eest ei warja, sepärrast olgo sest kül, ja hakkagem parrem laulma, sest se ramat on jo laulmisse pärrast tehtud.

      Ja nüüd muud ennam middagi, kui paljo tuhhat terwisid keikile, kes hea meiega laulwad ehk laulo kuulwad!

      Janipäwal 1860.

      G. L.

      I.

      ISSAMA-LAULUD

      1