Õnnelik tänav - Liza Marklund

Скачать книгу

jahtide ja lõbusõidulaevade luksussadam.

      Kuigi kõige rohkem oli ta tuntud muidugi poliitikuna.

      Schyman kirjutas otsinguaknasse lerberg poliitik saltsjöbaden. Kõigepealt tulid mõned artiklid ta enda ajalehest, alati, kui see juhtus, tundis ta suurt rahulolu, kuigi teadis, et otsingumootor leiab just temale sobivad artiklid. Ta pilk libises üle lehe ja leidis all foorumis ühe rea, mis sundis teda ettepoole kummarduma:

      Kuulujutud Saltsjöbadeni võimumeeste kohta

      Koos Lerbergi ja mitme teise nimega nägi ta oma nime.

      Anders Schyman, Tõe Rüütel.

      Mis see on?

      Tavaliselt ta ennast ei guugeldanud, igal juhul mitte väga sageli, kuid seda ei olnud ta varem näinud.

      Uudishimulikult klõpsas ta lingile. Ekraanile ilmus põlev küünal ja foto temast endast mingil pidulikul sündmusel. Ta seisis, klaas käes, ja naeris laialt kaamera poole, silmad ja laup veidi läikivad. Äkki oli see pilt tehtud pärast mõnda Publitsistide klubi arutelu?

      Me tunneme teda, kõik tunnevad teda, ta on meie kangelane, päriselu rüütel, Kes Päästab Meid Võimu Kuritarvitamisest ja Korruptsioonist, ajalehe Õhtuleht suurepärane toimetaja ja vastutav väljaandja.

      Ta kummardus ekraanile lähemale, mis pagana päralt see nüüd siis on …?

      Kindlasti on neid, kes väidavad, et ta müüs omanikeringile ja kapitalismial tarile maha oma eetilisuse ja moraali, kui ta lahkus riigitelevisioonist ja võttis üle Rootsi kõige kergemeelsema ja lärmakama kõmulehe, kuid Tõe Valgus ei mõista kedagi hukka teda ära kuulamata, siin kaitseme me tole rantsi ja avatust, siin jääme me asjade juurde, mida on võimalik kinnitada.

      Schyman laskis pilgul libiseda ekraani ülemisse serva, tõepoolest, blogija nimetas end nähtavasti „Tõe Valguseks”. See kõlas pahaendeliselt.

      Me kõik teame tema suurejoonelist minevikku, ta omapärast väljen duslaadi, tema soliidset ajakirjanduslikku tausta: ta on ülikooli lektor, Ajalehekirjastajate Liidu esimees, toimetaja, kes tegi Õhtulehest Rootsi suurima päevalehe, lisaks on ta kaks korda võitnud Suure Ajakirjandus auhinna! Kaks korda! Milline kangelastegu! Milline triumf! Vägitegu, mis on (peaaegu) pretsedenditu! Laskem kuuldavale ühehäälse ja sü damesttuleva halleluuja!!

      Noh, nii tähelepanuväärne see ka ei ole. Mitmed teisedki on aja jooksul selle auhinna kaks korda saanud.

      Kuid oma nime ei ole Tõe Valgus saanud ilmaasjata. Siin elab Valgus, mis valgustab Tõde ja Olulisust. Siin tegutsevad Allikakriitika ja Vastanduv Mõtteviis, Opositsioon meediaettevõtete jubeda Poliitilise Korrektsuse vastu, nimetage mind Silmakirjatsejate ja Narride hirmuks.

      Vaadelgem lähemalt Anders Schymani suurejoonelisi ajakirjanduslikke vägitegusid. Astume Valgusele sammukese lähemale, uurime nende kangelastegude õmblusi pisut põhjalikumalt …

      Mida pagana päralt see tähendab?

      Esimest korda, kui meie kangelast Suure Ajakirjandusauhinna nimetuse juurde käivate erakorralise auavaldusega pärjati, ei mäleta mitte keegi.

      Just Anders Schymani teine ajakirjanduslik kangelastegu on ära teeninud põhjaliku tähelepanu, tema tõeliselt suur meediaedu, dokumentaalfilm, mis viis ta riigitelevisiooni betoonhallist varjust välja meie kaubamajade poolt sisustatud elutubadesse. Kallis Publik, Mu Sõbrad:

      Heitkem valgust Viola Söderlandile.

      „Ta on veel elus.”

      Anders Schyman võpatas ja vaatas üles. Uudisteosakonna juhataja Patrik Nilsson seisis harkisjalu teisel pool kirjutuslauda, hääl täis pettumust.

      Schyman klikkas blogi väleda ja süüdlasliku liigutusega minema, ta ei olnud kuulnudki klaasist liugukse avamist. Ta nägi silme ees pilti plastilise operatsiooni läbi teinud Viola Söderlandist kogu tema elegantsis.

      „Ma olin nii kindel, kui üldse olla saab,” lausus Schyman. „Naine kadus vabatahtlikult.”

      Patrik Nilsson vaatas talle ükskõikse pilguga otsa.

      „Lõunahaiglalt tuli uus ametlik teadaanne,” ütles ta. „Lerbergil tekkis opilaual südameseiskus, aga personal rakendas otsekohe taaselustamise ja sai ta jälle käima. Vigastuste tõttu hoitakse teda nüüd kunstlikus koomas.”

      Schyman tundis, kuidas mõtted voolasid läbi pea nagu laava ja ta püüdis hoida oma näoilme neutraalse. Ta köhatas, vahtis tühja ekraani enda ees. Blogipostitus oli teda raputanud rohkem, kui ta arvas, selle halvustav vihje oli jätnud ta näole jälje.

      „Kas sa Viola Söderlandi mäletad?” küsis ta.

      Uudisteosakonna juhataja näos vahetus tuimus hämmeldusega.

      „Keda?”

      Schyman tõusis toolilt ja läks diivani juurde, pööras arvuti ja ekraani alla klikatud tekstist ära, kuid tähed kõrvetasid ikka, need torkisid nagu nõelad mehe selga.

      „Miljardärnaine. Guldtornet Spiran.”

      Ta vajus äraistutud diivanipatjade vahele. Patrik Nilsson tõmbas teksad ülespoole oma tärkavale õllekõhule ja laskis pilgul lennata üle toimetuse teisele poole klaasseina.

      „See, kes ära kadus? Tohutu maksuvõlaga?”

      Alguses oli Schyman solvunud, sekund hiljem tundis kergendust. Tõe Valgus on üksikasju tema ajakirjanduslike vägitegude kohta tugevasti üle hinnanud.

      Pole enam kellegi asi. See ei huvita kedagi.

      „See, kes kadus,” kinnitas ta.

      „Mis temaga on? Kas ta on välja ilmunud?”

      „Mingil määral. Kas Lerberg jääb ellu?” küsis Schyman.

      Patrik Nilsson kortsutas kulmu.

      „Mis selle miljardärnaisega siis on? Ma ei tea midagi.”

      Schyman tõusis uuesti püsti, miks ta küll ei ole õppinud suud pidama?

      „Siis meil ei olegi mingit poliitikumõrva üles võtta?”

      „Ta võib ju surra enne, kui leht trükki läheb,” ütles Patrik lootusrikkalt, „siis jätame esikülje igaks juhuks tühjaks.”

      Siis oli see mõnevõrra liiga ennatlik esikülg, kus Lerberg surnuks oli kuulutatud, nähtavasti juba valmis. Nojah, siin pole midagi öelda, ajast kinnipidamine on kokkulepitud strateegia.

      „Loodame ikka, et peame uue tegema,” ütles Schyman, ja seda võttis Patrik kui märki, et on aeg tööle tagasi minna. Ta hingas sügavalt sisse, tõmbas ukse lahti ja astus klaaspuurist välja, ust ukse irvakile jättes. Helid toimetusest imbusid läbi kitsa ava sisse: korratu häälesumin, kontsaklõbin, uudistekanalite teve-signatuurid, ventilatsiooni tuim kahin.

      Varsti on see möödas, vähemalt tema jaoks. Ajalehe juhatus oli kursis ja andis, küll liiga kergekäeliselt, oma õnnistuse. Napilt nädala pärast avalikustatakse tema lahkumine ja jaht tema järeltulija leidmiseks raksatab tõsiselt käima.

      Ta lahkub auga. Arvud eelmistest aastatest olid jäänud samaks, nad olid kindlustanud Õhtulehe positsiooni Rootsi suurima uudistelehena. Ta oli trumbanud Konkurendi üle ja nüüd lõpuks on aeg puhata.

      Schyman läks arvuti juurde tagasi ja vaatas ekraani taustapilti. See oli ta naise tehtud must-valge foto, mis kujutas kaljusid nende skäärisaarel Rödlögal. Tegelikult ei olnudki saar muud kui kaljulaid. Vett ja kanalisatsiooni polnud ja elektrit sai maja taga asuvast generaatorist, kuid nende jaoks oli see paradiis.

      Kui all kalda ääres oleks tuulejõujaam, mõtles ta, võiks saarel elada aasta ringi. Paraboolantenn, et maailm tuleks koju kätte. Paadisild suurema aluse tarvis. Mõned päikeseküttepaneelid katusele ja satelliittelefon hädaolukordadeks.

      Ta otsustas, et uurib, kust tuulejõujaama jaoks ehitusluba taotleda.

      NINA PARKIS auto reserveeritud kohale Lõunahaigla peasissekäigu juures. Sadas seenevihma, vihmaveetoru sülitas

Скачать книгу