LITMIR.BIZ

Скачать книгу

jälitasid, mainis vaid, et vähemalt kolmed lihavõtted on tal sellepärast pidamata jäänud. Korduvalt pidime talle kinnitama, et voodi all pole kedagi. Lõpuks vajus väsinud mees kokku ja jäi magama, aeg-ajalt unes ema hüüdes.

      Laeva tekil käis aga juba hoogne päästetöö. Madrused istusid suure paja ümber ja kugistasid kuuma suppi, ise silmanurgast laeval askeldavaid eestlasi jälgides. Äkilisemad liigutused ajasid neile siiski veel hirmu naha vahele, nad võpatasid, katsid näo kätega ja peitsid suppi.

      Ka president Päts oli kohal. Ta oli enesele vana dressi selga pannud ja vedas pardale kuhjunud prügi.

      „Tere, tere,” ütles ta meid märgates. „Kuulsin, et on vaja töökäsi ja sõitsin siia. Käisin hommikul Tahkurannas, aitasin oma mälestussammast ehitada, tunked olid nüüd kohe käepärast võtta. Tulge, viime need paar propsi kaldale.”

      Tegime mitu päeva tublit tööd ja viimaks nägi laev välja kui uus.

      Poola meeskond poleks aga nagu meie jõupingutusi märganudki. Endiselt käisid nad ringi üksteisel käest kinni hoides ja heitsid kartlikke pilke silmapiiri poole. Kui keegi neid hüüdis, tegid nad liigutuse, nagu tahaksid, pea ees, merre karata.

      Seda arvestades jätsime me ööseks pardale kaks eesti sõjameest, kelle nimed olid Plint ja Plunt. Orzeli kapten Nemo tänas meid, kuid sõjameestele kätt ei andnud ja liikus üldse pidevalt, külg ees.

      Kella viie ajal öösel läks keegi joodik laevast mööda. Kapten Nemo hüüdis: „Kes seal on?”

      „Karu olen!” praalis joodik ja läks jaurates edasi.

      Kapten Nemol tõusid juuksed peas püsti nagu tikud.

      „Karu!” sosistas ta. „Soomuslaev Potjomkin! Surm! Appi!”

      Ta jooksis masinaruumi ja andis käsu tuhatnelja põgeneda.

      Madrusele, kelle närvid niigi krussis olid, ei tulnud käsku korrata. Laev hüppas paigast.

      Nüüd tormasid kohale Plint ja Plunt.

      „Ei tohi sõita!” hüüdsid nad. „Ei ole lubatud!”

      Hirmust lõdisev kapten võttis kokku kogu oma kavaluse. „Pange korraks silmad kinni ja te näete, kuidas kuu muutub päikeseks,” õpetas ta. „Lugege kümne tuhandeni!”

      „Ei mina usu, kapten,” naeris Plint.

      „Mina ka mitte,” muigas Plunt. „Aga kui sa just tahad, eks me või ju seda teha.”

      Nad lugesid kümne tuhandeni ja avasid silmad.

      „Mis me ütlesime!” hüüdsid nad. „Kuu on ikka kuu!”

      Aga Orzel oli selleks ajaks juba Gotlandil.

      Veel ei teadnud me, millised tagajärjed sellel põgenemisel on. Varsti saime teada.

      Kuues peatükk

      MOSKVA VISKAB KAARDID LAUALE

      Kohe pärast allveelaeva „Orzel” põgenemist sai president Päts Moskvast kirja. See oli väga lühike ja kõlas nii: „Etskae! Et teie lasete siis poola kõrilõikajatel sisse ja välja käia, nagu parajasti lusti on! Ohhoo! Molotov.”

      „Aga poolakad ei olnud ju kõrilõikajad,” ütles president Päts, kui oli kirja läbi lugenud. „Kuidas ta saab niimoodi kirjutada? See on ju vale!” Ning Päts judistas ennast – niivõrd aus mees oli ta ja sedavõrd vastik oli talle laim.

      „Miks Molotovi nimi kaks korda on kirjutatud?” küsis Jaan Tõnisson, kes oli nagu ikka „heas tujus”.

      Päts hakkas talle seletama, et Tõnisson näeb kahekordselt ja peaks vähem jooma; meie Laidoneriga aga otsustasime, et kiri on kurjakuulutav ja välisminister Karl Selter peab minema Moskvasse asja uurima.

      Selter oli nõus. Ta ostis Molotovile külakostiks järgmise aasta kalendri, mida kaunistasid pildid Matsalu linnuriigist; eestlaste rahvusliku uhkusena võttis ta suveniiriks ka lataka Saaremaa dolomiiti. Päts andis Selterile tee peale kolm õuna kaasa ja välisminister võis sõita.

      Moskvasse jõudnud, läks ta kohe Kremlisse. See näis mahajäetuna otsekui mõni surnute linn. Selter jalutas mööda uhkeid saale ja galeriisid – kedagi polnud näha. Küll aga tajus Selter, et teda mingitest piiluaukudest kogu aeg salaja passitakse. Itsitati ja kõhistati, keegi ütles: „Näe, vahi, missugune!” Selle peale naerdi summutatult.

      Selterile läks kogu see tsirkus pikapeale läilaks. Ta hiilis ühe eesriideni, mille tagant kostis krabinat, justkui sööks seal hiir vineeri, ja tõmbas kardina eest. Selle taga kükitas pimedas urkas Mihhail Kalinin ja näris barankat.

      „Tervist!” ütles Selter. „Ma tulin läbirääkimisi pidama.”

      Kalinin ehmus päikest nähes ja püüdis neljakäpukil uksest välja joosta. Selter oli kiirem. „Kuhu te lähete?” hüüdis ta. „Tulge, vestleme!”

      „Mis mina, vanake, tean vestelda,” pomises ahmi täis Kalinin. „Selle jaoks on siin teised mehed.” Ta mudis oma põlle. „Mina olen rohkem köögiinimene.”

      „Te olete ju Ülemnõukogu Presiidiumi esimees!” ütles Selter.

      „Eh!” ohkas Kalinin ja nätsutas kurvalt barankat. „Esimees… Näe, keedan praegu Stalinile suppi. Ega mul kerge ei ole. Härrake, annad ehk mulle viis kopikat? Teinekord tahan suitsu teha, siis oleks vaja.”

      Selter andis Kalininile pool rubla. Vanamees rõõmustas ja peitis raha taskusse.

      „Ole sa tänatud!” kiitis ta. „Siit jätkub elektriarve tasumiseks ja ehk ostan isegi uue kaabu? Ma olen ju Eestis elanud, tean, teie olete lahke rahvas!”

      „Mihhail!” ütles samas keegi karmilt. Kalinin ajas baranka kurku, läks näost punaseks, aga köhida ei julgenud. Molotov tuli lähemale, põrnitses Kalininit tigedalt ja sisistas: „Mida sa, vana sikk, siin teed? Kas sa ei, tea kus köök on? Jossif Vissarionovitš juba ootab!”

      Kalinin tegi kniksu ja jooksis minema. Molotov aga võttis kohe teise tooni.

      „Kallis härra Selter!” ütles ta mesimagusalt. „Andestust, et oodata lasin. Tööd on palju, riik tahab juhtimist. Palju on hädasolijaid. Nagu teiegi. Eks see poolakate lugu on ikka jube küll?”

      „Poolakad olid kenad inimesed,” vastas Selter. „Vaadake, ma tõin teile kingituseks ühe kalendri…”

      „Aga härra Selter, laske sel kalendril nüüd ometi olla!” ütles Molotov. „On tal siis jalad all või? Ei ole ju!”

      „Ei ole jah,” nõustus Selter ja hingas kergendatult. „Näe, leiame Molotoviga ühise keele,” mõtles ta. Kuid oli vara rõõmustada.

      „Ühesõnaga, me toome teile oma väed sisse,” kuulutas Molotov. „Muidu ei tea, mis need poolakad veel ära teevad. Me kaitseme teid, ärge kartke!” „Aga…” pomises rabatud Selter. „Lööme siis käed?” pakkus Molotov. „Oi, oi, oi!” hädaldas Selter. „Ma… Mis te nüüd! Selline nõudmine! Me oleme ju iseseisev riik!”

      „Jaa-jaa!” naeris Molotov. „See läks mul tõesti meelest. Ikka on teil mõni nali keele peal, härra Selter. Lööme käed?” „Ei, ei!” protesteeris Selter. „President Päts…” „Mis loeb meile keegi Päts!” arvas Molotov. „Kas te ise mees polegi? Aga olgu, kuidas arvate. Käige Eestis ära, arutage. Me ootame.”

      Selter võttis oma dolomiidi ja komberdas Kremlist välja. Molotov aga helistas hõbekellukest. Tuli Kalinin tirinaga. Molotov hakkas sööma.

      „Balti jaama paneme Jossifi kuju,” tegi ta mõttes plaane.

      Seitsmes peatükk

      PÄTSI JUURES PEETAKSE NÕU

      Venelaste jubedast nõudmisest poolsegane Selter tormas Tallinna jõudes otse Pätsi korterisse, rebis uksel lingi küljest ning karjus: „Molotov tahab tuua Eestisse sõjaväe!”

      Välguna lõi mu peast läbi mõte – nüüd

Скачать книгу