LITMIR.BIZ

Скачать книгу

ei ole ka eesti omakaitselased usaldusväärsed. Taandumise katmist teostada eestlastega kuni F-liinini (s.o Jõesuu-Puurmani-Jõgeva-Pedja-Rakke-Ambla jooneni). III SS-soomuskorpuse piirkonnas on olemas partisaniliikumise oht „metsavendade” näol. On vaja reorganiseerida eestlastest väeosad ja viia nad saksa-eesti võitlusüksustesse. Vähemalt raskerelvad peavad olema sakslaste ja usaldusväärsete eestlaste käes. Ainult tähtsusetu osa noori eesti aktiviste võib sõdida väljaspool Eestimaad. Eestlaste tugevam vastupanu on võimalik Tallinnas (Tallinn on Eestimaa!).”15

      Hitler polnud Eestist aga endiselt loobunud. 10. septembril 1944 kutsus Hitler oma Rastenburgis Ida-Preisimaal asuvasse peakorterisse ehk „Hundikantsi” SS-i III Germaani Soomuskorpuse komandeeriva kindrali SS-Gruppenführeri ja Relva-SSi kindralleitnandi Felix Steineri. Hitler soovis Steinerile isiklikult kätte anda Sinimägede kaitse juhtimise eest välja teenitud mõõku tammelehtedega Raudristi Rüütliristi juurde, mis olid omistatud viimasele 10. augustil 1944 86. saksa sõdurina. Koos Steineriga andis Hitler Tammelehed Raudristi Rüütliristi juurde üle Léon Degrelle’ile, kes oma autasu samuti Eestis oli välja teeninud.

      Üle tüki aja Hitlerit näinud Steiner oli oma mälestuste kohaselt ehmunud Hitleriga toimunud muudatustest. Hitler näis olevat minetanud varasema energia. Ta liikus lohisevate sammudega, ühte jalga järele vedades ning kätt teisega toetades, et varjata selle värisemist. Steinerile ei jäänud kahtlust, et see mees oli raskelt haige. Korraga võttis Hitler Steinerilt kuukäisest kinni, viis ta akna juurde ning teatas, et kavatseb Eesti maha jätta, kuid ei soovi kaotada kontrolli Läänemere üle. Seetõttu on ta otsustanud luua Tallinna juurde sillapea, mille abil õnnestuks hoida oma kontrolli all Soome lahte.16 Steineril vajus süda saapasäärde. „Ma teadsin, kuidas ta jätkab. Ilmselt haudus ta plaani veel Narva kitsuses seisvad vabatahtlikud Tallinna tagasi tõmmata ning usaldada neile sillapea kaitsmine. See oleks aga tähendanud nende kindlat hukku. Kõik minus protesteeris niisuguse vabatahtlikele katastroofilise otsuse vastu. Hitler näis tajuvat minu sisemist vastuhakku. Ta vaatas mulle otse silma. Siis pöördus ta järsult ära ning lahkus hüvasti jätmata sõnadega: „Väegrupp „Nord” saab vastavad juhtnöörid.”

      Saatuslik käsk jäi esialgu siiski andmata. Steiner ruttas Eestisse tagasi, asudes ühelt poolt taandumiseks ette valmistama Narva all asuvaid üksusi ja üritades teiselt poolt läbi kukutada Hitleri plaani Tallinna sillapea loomiseks. Steineri liitlaseks sai selles küsimuses väegrupi „Nord” ülemjuhataja kindral Schörner, kes samuti luges sillapea asutamist mõttetuks. Siiski ei söandanud nad kumbki Hitleri soovi avalikult ignoreerida.

      Igal juhul eeldas sillapea loomine Tallinna Nõukogude Balti laevastiku tee tõkestamist Soome lahte, milleks omakorda oli sakslastel vaja enda kontrolli alla saada Soomele kuuluv Suursaar. Suursaare vallutamist olid sakslased planeerinud juba 1944. aasta kevadel, kui kuuldused Soome väljumisest sõjast hakkasid võtma konkreetsemat kuju. Saksa väejuhatus kavatses Suursaarele paigutada oma „abiväed”, et kindlustada selle kaitset, kuid plaanidest kaugemale ei jõutud. Olukord muutus 1944. aasta septembri alguses, kui Soome separaatrahu avas Nõukogude laevastikule tee Soome lahte. Nüüd andis Hitler korralduse operatsiooniks „Tanne-Ost” eesmärgiga võtta enda kontrolli alla Suursaar. Operatsiooni läbiviimine langes Läänemere idaosa Saksa mereväe juhatajale viitseadmiral Theodor Burchardile, kelle peakorteri tegevusaruanded annavad operatsioonist põhjaliku pildi. Aega dessandi korralikuks ettevalmistamiseks polnud, samuti tuli kasutada sedalaadi operatsiooniks kogenematuid üksusi. 14. septembril koondati Tallinna ja Loksa sadamatesse dessant- ja suurtükipaatidest, miinitraaleritest ja torpeedopaatidest koosnev laevastik, millele paigutati 23. jalaväediviisi 68. füsiljeerügement ning 531. mereväe suurtükidivisjon. Õhtupimeduses Suursaareni jõudnud sakslased tegid Soome garnisonile ettepaneku saar neile üle anda, mille soomlased sakslaste üllatuseks ja pettumuseks tagasi lükkasid. Veidi enne keskööd asusid Saksa dessantalused saarele lähenema, Soome rannakaitsepatareid avasid nende pihta tule ning lahing oligi alanud. Esialgu arenesid sündmused sakslaste jaoks soodsalt: nad suutsid suhteliselt väikeste kaotustega maabuda ja tungisid sisemaale. Raskel kaljusel maastikul läksid üksused aga segamini ning edasiliikumine aeglustus. Hästi maastikku tundvad soomlased osutasid sakslastele vihast vastupanu. Maabumispiirkond võeti tiheda miinipildujatule alla, mis tõrjus eemale Saksa toetuslaevad. Hommikuvalguses tõmbas admiral Burchardi enamiku laevu Suursaare juurest tagasi, kartes, et need langevad siin kergeks saagiks Nõukogude lennuväele. Kell seitse hommikul saabusidki Suursaare kohale 80 Punaarmee lennukit, mille tules kandsid sakslased tõsiseid kaotusi. 18 Saksa hävitajat üritasid Nõukogude lennukeid Suursaare kohalt eemale tõrjuda, kuid neid oli selleks liiga vähe. Suuremaid tulemusi ei andnud ka Stukade rünnak soomlaste positsioonidele. Ränga tule alla jäänud Saksa üksused ei suutnud vallutada kõrgustikke saare keskel ning nii lõppes nende ettevõtmine nurjumisega. Peagi lõppes neil ka laskemoon ning kell 17.00 andsid 1056 ellu jäänud sakslast alla. Pääses vaid väike rühm sõdureid, kes põgenesid torpeedokaatritel Tütarsaarele. Kokku kaotasid sakslased selles Werner Haupti hinnangul 1944. aasta „kõige mõttetumas operatsioonis” 5 laeva ning 400 meest surnutena.17 Admiral Burchardi nii ei arvanud. Tema sõjapäevikus peetakse operatsiooni õigustatuks ka selle ebaõnnestumise järel, kuigi tõdetakse, et isegi Suursaare vallutamine poleks suutnud ära hoida Eesti mahajätmist.

      Ettevalmistused taandumiseks käisid selleks ajaks igal juhul täie hooga, seda enam, et Saksa luure oli välja selgitanud, et peagi alustab Punaarmee suurrünnakut väegrupi „Nord” vastu. 14. septembril 1944 sai salajase eelkäsu taandumise ettevalmistamiseks 11. SS-Soomusgrenaderidiviis „Nordland”.18 Aeglasemalt liikuvaid üksusi hakati ette valmistama viivitamatuks teelesaatmiseks taandumiskäsu saabumisel. 15. septembril pandi liikuma SS-i III Germaani Soomuskorpuse voorid, kusjuures kuni majorini tohtisid ohvitserid sellesse paigutada ainult ühe seljakoti.

      Kui Saksa luure suutis oma väejuhatust Punaarmee plaanidega küllalt hästi kursis hoida, siis Nõukogude luure magas sakslaste ettevalmistused Eestist lahkuda maha. Saksa üksuste taandumine Eestist ei sobinud kuidagi kokku Punaarmee plaanidega, mistõttu tundub, et sellele viitavaid märke ignoreeriti. Kuna septembri alguses Stavka poolt heaks kiidetud plaan armeegrupi „Narva” hävitamiseks ei näinud ette sakslaste vabatahtlikku taandumist Eestist, siis järelikult polnud vaja sellega ka arvestada. Leningradi rinde ülemjuhataja marssal Leonid Govorovi 29. augustil 1944 esitatud ning 2. septembril Kõrgema Ülemjuhatuse Peakorteris heaks kiidetud plaan Eesti vallutamiseks koosnes kahest osast. Operatsiooni esimeses osas tuli 2. löögiarmeel anda Tartu juurest löök Rakvere suunas, hõivata Rakvere-Tapa piirkond, jõuda oma peajõududega armeegrupi „Narva” tagalasse ning piirata see sisse koostöös Narva suunast pealetungiva 8. armeega. Operatsiooni teisel etapil pidid Leningradi rinde väed arendama pealetungi Tallinna suunas, hõivama Tallinna ja Mandri-Eesti ning jõudma välja Läänemereni.19

      Kuid juba enne seda, 14. septembril 1944 alustasid Punaarmee kolme rinde – 1. Balti rinde, 2. Balti rinde ja 3. Balti rinde – väed pealetungi, mille eesmärgiks pidi olema Riia hõivamine ning kogu väegrupi „Nord” hävitamine. Oma ulatuselt ning rakendatud jõudude hulgalt oli tegemist Punaarmee ühe suurima pealetungioperatsiooniga 1944. aasta sügisel. Kõrgema Ülemjuhatuse Peakorter pööras operatsioonile suurt tähelepanu ja saatis kolme Balti rinde tegevuse koordineerijaks oma esindaja – kindralstaabi ülema, Nõukogude Liidu marssali Aleksandr Vassilevski. Sadade kilomeetrite pikkusel rindel algasid meeleheitlikud lahingud. Väegrupi „Nord” juhtkond teadis, et Punaarmee läbimurre kas või ühes rindelõigus võib viia kogu väegrupi hävinguni ning nõudis oma üksustelt vastupanu iga hinna eest. Väike-Emajõel 14. septembril pealetungi alustanud 3. Balti rinde armeede ülesandeks oli vastase kaitse purustamine Väike-Emajõe–Koiva liinil, Valga vallutamine ning sealt löögi andmine mereni, et ära lõigata armeegrupi „Narva” taandumistee Eestist. Tund aega kestnud ettevalmistava suurtükitule järel alustasid 67. armee (122., 112. ja 111. laskurkorpus) kindralleitnant Vladimir Romanovski ja 1. löögiarmee kindralleitnant Nikanor Zahvatajevi juhtimisel Väike-Emajõe ületamist.

      Tsirguliina ja Võrtsjärve

Скачать книгу