LITMIR.BIZ

Скачать книгу

liiga kaootiliselt ja vahel lihtsalt asjatundmatult rajatud. Ei saa ju liiklustihedas paigas kuusest õiget puud – ta on liiga tundlik saastatud õhu suhtes. Ei saa õiget puud ka huupi rähasesse maasse istutatud kasemaimust, mis pealegi suvel kastmata jääb. Kui palju noortest istutatud puudest hukkub vutimeeste või lihtsalt huligaanide käe läbi? Õige palju igatahes. Kas on siis üldse mõistlik palistada pisikeste pärnade ja pihlakatega laste mänguväljakut? Ei saa ju poisse keelata palli mängimast.

      Mida tuleks teha? Vaevalt aitab ainult moraaliõpetus ja üldsuse hukkamõist oksamurdjale või räpakale sohvrile. Kas saab üldsus takistada Elva ja Tammelinna aiapidajaid soolveega salaja suretamast kapsamaad varjavaid põliskaski või mände? Võib-olla omajagu, aga mitte täiesti. Vaja oleks rohkemat, kas või looduskaitseseaduste tõhustamist ja nende rakendamise hõlbustamist. Kas ei võiks vastu võtta reeglit, et puu hävitaja peab asemele istutama uue puu? Aiapidajail tuleks kõik nende krundil otsasaanud puud uutega asendada – nii ehk ei tekiks neil kiusatust mõnda hukkama asuda. Ja on’s loogiline see, et me avaldame ajalehes otsekohe inimese nime, kes lõi teisel akna sisse või sõitis mootorratta nässu, kuid ei avalda midagi sellist puude vigastajate ja hävitajate kohta? Ometi on aknaklaas või mootorratas hoopis hõlpsamad asendada kui puu.

      Kas selles kõiges ei olegi üks meie peamisi paradokse: oleme linlased, elame omaloodud tehismaailmas, kus loodust on üpris vähe, kuid käitume selle vähesega, nagu oleksime kaugete esivanemate kombel otsatus laanes?

      MÕTISKLUSI INIMKULTUURIST JA ÖKOSÜSTEEMIDEST

      Ei ole päris selge, mis ajast ja kuskohal sai inimesest, mõnest inimpopulatsioonist, ökosüsteemi tasakaalu esmakordne ohustaja. Igal juhul oli see parasvöötmealal sündinud juba nooremaks paleoliitikumiks. Selleks ajaks oli kujunenud ka inimese praegune genotüüp, ta saavutas enam-vähem praeguse intellektitaseme.2 Parasvöötmes, kuhu paleoliitiline inimene jõudis, on ökosüsteemid teatavasti vähem stabiilsed kui troopikas ja seal võis intensiivne küttimine viia mõne loomaliigi hävingule ning selle kaudu kõigutada kogu ökosüsteemi. Üpris tõenäoliseks peetakse seda, et Ameerikas on inimene hävitanud kohaliku kaameli, hobuse ja teised suurimetajad (Adams 1964). Mil määral nende liikide kadumine muutis ökosüsteeme Põhja-Ameerikas, on omaette küsimus ja selle kohta ei ole mulle kätte puutunud ühtegi arutlust. Igatahes on inimkond sellega teinud esimese tõsise sammu uuemate ja drastilisemate, tema tegevusest sündinud ökoloogiliste kriiside poole.

      Paleoliitikumile järgnev aeg toob ühe tehnoloogiamuutuse teise järel. Jahipidamis- ja kalastusvahendid täiustuvad (vibu), ent olulisem on karjanduse-põllunduse teke ning sellega kaasnev inimpopulatsioonide kasvamine, esimeste suurasulate sünd, metallide kasutuseletulek, sotsiaalse organisatsiooni tõhustumine sel määral, et isegi neoliitiliste kultuuride vahenditega saadi rajada niisuguseid hiigelehitisi nagu muistse Mehhiko püramiidid.

      Kui küttide tegevus ohustas ikkagi vaid üksikuid loomapopulatsioone, üksikuid ökosüsteemi elemente, siis põllumajandus muutis loodust hoopis põhjalikumalt: looduslikud kooslused hävitati väiksemal või suuremal maaalal ja asendati efemeersete kooslustega, mis inimese pideva sekkumiseta ei oleks püsinud. Selliste koosluste säilitamine nõuab tihti veel maastikku muutvaid lisaabinõusid, nagu niisutus- või kuivendustööd. Märgatav mõju taimestikule pidi olema alepõletamisel. Sotsiaalne-kultuuriline elu muutus jõudsalt keerulisemaks ja inimesed hakkasid tarvitama aina rohkem loodusvarasid: puitu, kiutaimi, loomanahku, maavarasid, vett.

      Vist kuskilt neoliitikumist peale hakkasid katastroofide jõuga avalduma inimtegevuse soovimata-aimamata kaugmõjud, millest paremini käsitletud-tõestatud näib olevat III – II aastatuhandel e.Kr. Induse orus eksisteerinud linnalise kultuuri (Induse tsivilisatsioon, vahel üksikute leiukohtade järgi ka Mohenjo Daro või Harappa tsivilisatsiooniks nimetatud) kriis ja taandumine Induse orust selle tõttu, et looduskeskkonna üleekspluateerimisega kaasnenud erosioon ja tulvad sel alal linnalise asustuse võimatuks muutsid (Possehl 1967).

      Tehnoloogia täiustumine oli andnud inimesele võimaluse võtta keskkonnalt rohkem, kui keskkond uuenedes taastada suudab. Inimesest oli saanud potentsiaalne hävitav jõud ja aegamööda on see tendents aina kasvanud.

      Ikka enamate ökosüsteemide ja nende üksiklülide (populatsioonide, koosluste) säilimine saab sõltuvaks inimesest ja selle kaudu hakkab viimaks inimese keskkonda muutva tegevuse tasemest sõltuma ka tema enda säilimine – ahelmõju ulatub varem või hiljem inimeseni tagasi.

      Inimene on ökosüsteemi lüli. Kui ökosüsteemi stabiilsus sõltub olulisel määral inimtegevusest, on inimesel põhimõtteliselt võimalik seda stabiilsust hoida või isegi taastada, suunates ökosüsteemi omaenda tegevuse reguleerimise kaudu. Inimene saab valitseda loodust, valitsedes kõigepealt iseennast.

      Tänapäeva looduskaitset, vähemalt suurt osa temast, võikski vaadelda sellest nurgast – inimese püüuna paremini reguleerida-kontrollida oma tegevust, vältides selle kaudu ökosüsteemi muutumist soovimata suunas. Nii võib looduskaitset pidada „metategevuseks” – teisi, vahetule kasule suunatud tootmis- ja tarbimistegevusi kontrollivaks ja reguleerida püüdvaks tegevuseks.

      Selge, et tootmise intensiivistudes peab tõhustuma ka looduskaitse (nii teooria kui ka tegevus). Ent oleks vale arvata, et looduskaitse, tootliku inimtegevuse kontrollimine ja reguleerimine looduskeskkonna säilitamise huvides, oleks ainuomane meie ajale. Meie aega iseloomustab pigem looduskaitse (nagu paljude teiste tegevusalade) tõusmine teaduslikule tasemele.

      Nagu oli juttu, algab inimtegevuse ohtlik mõju looduslikele kooslustele juba paleoliitikumis. Teades muistse inimese tehnoloogia võimalusi (Semjonov 1968), võime küsida olulise küsimuse: kas inimene ei ole juba tollal reguleerinud oma tootmistegevust, hoides seda keskkonnale ohutumates piirides?

      Ilmselt vajab see küsimus täpsustamist. Võime öelda, et esialgu reguleeris inimtegevust tema tehnoloogiline küündimatus; ka suurimate pingutustega ei suutnud inimene keskkonda oluliselt muuta. Ent kui ta hakkas seda muutma, kas ta tegi siis midagi enda ohjeldamiseks? Kas inimesed hakkasid neile kätte tulnud jõu ohtlikkust mõistma ja olid selle kasutamisega ettevaatlikud?

      Pöördume ökoloogiast etnoloogiasse ja otsime suurest andmete hulgast midagi endisaja inimeste (äsjaste/ praeguste loodusrahvaste)3 loodust säästva tegevuse kohta. Ning ideoloogiate kohta, mis sellise tegevusega otse või kaudselt seostuvad. Muidugi tuleb meeles pidada, et etnograafia ja eelajaloo seostamine on keeruline ja problemaatiline: kuigi tasmaanlaste tehnoloogia vastab enam-vähem Euroopa omale nooremas paleoliitikumis, ei tähenda see, et tasmaanlased jäänuksid seisma kiviaega just sellistena, nagu nad olid mõnikümmend tuhat aastat tagasi. Iga rahvas ja kultuur, olgu ta meie meelest nii algeline kui tahes, on läbinud niisama pika evolutsioonitee, mis ei ole üldjuhul üksikasjus taastatav.

      Praegu on side-tagasiside praktilise tegevuse ja teoreetilise mõtestamise vahel kiire: iga olulisem tegevus on läbi mõeldud ja planeeritud, tegevuse tagajärgi arvestab kohe teooria. Kui see ideaalolukord veel ülenisti ei kehti, liigume siiski selle poole. Seda tingib elu ise: ainult väga korralik teooria lubab meil oma tegevust optimaalselt planeerida, peale muu vältimaks ohtusid, mis tehnoloogia praegusel tasemel on väga kiired saabuma ja mille võimalikku ulatust määrab kas või maailma termotuumarelvade varu. See kõik tähendab, et praegu ei ole inimkonnal võimalust jõuda mõistliku mõtlemis-ja tegutsemisviisini „katse ja eksituse” meetodil, kobamisi evolutsioneerides. Vigadest õppimise aeg on möödas. Edaspidi võime eksida vaid hüpoteeside-oletuste tasemel ja need eksitused tuleb enne teooria või plaani valmimist ning käibelevõtmist avastada ja parandada. Piltlikult öeldes – nüüd on mõtted meie mängusõdurid, kellel laseme läbi teha vastutusrikkad tulevased operatsioonid. Muidugi kulutab ka mõtlemine, saati veel hüpoteetiline, hulka variante võrdlev mõtlemine, energiat, ent tohutult vähem selle kõrval, mida kulutaks eksimine tegevuses. Sama kehtib ka raali kohta: masinaaeg, mis kulub näiteks eksliku energiasüsteemi projekti kummutamiseks, on palju odavam kui energiasüsteemi kahjulikkuse tõestumine praktikas. Aeg ja areng nõuavad meilt aina rohkem ratsionaalsust, ja mida enam harjume ratsionaalselt oma tegevust hindama, end analüüsima ja kontrollima, seda kindlamad võime olla tulevikule. Eksimine on ühiskonnale ohtlik või

Скачать книгу