LITMIR.BIZ

Скачать книгу

poole.

      VIII

      IFI KINDLUS

      Eestoast läbi minnes andis politseikomissar märku kahele sandarmile, kellest üks tuli Dantèsi paremale, teine vasakule käele. Uks, mis viis kuningliku abiprokuröri ruumidest kohtumajja, tehti lahti ja tükk aega kõndisid nad mööda pikka sünget koridori, mis paneb kõik sealt läbiminejad värisema ka siis, kui neil värisemiseks mingit põhjust pole.

      Nõnda nagu Villefort’i eluruumidest sai otse kohtumajja, nõnda sai kohtumajast vanglasse, paleega külgnevasse süngesse ehitisse, mida uudishimulikult seirab selle ees kõrguv haigutavale avadega Accoules’i kellatorn.

      Pärast mitut käänakut pikas koridoris, mida mööda nad läksid, nägi Dantès enda ees raudluugiga ust; politseikomissar lõi raudkoputiga kolm lööki, mis kõlasid Dantèsi kõrvus, nagu oleksid need ta südame pihta löönud; uks läks lahti, sandarmid tõukasid kergelt vangi, kes ikka veel kõhkles. Dantès astus üle kardetud läve ja uks tema selja taga langes mürinaga kinni. Ta hingas teistmoodi õhku, haisvat ja sumbunut: ta oli vanglas.

      Ta viidi ühte tuppa, mis oli üsna puhas, aga millel olid trellid ja riivid ees. Ruum temas erilist hirmu tekitanud, pealegi kõlasid kuningliku abiprokuröri sõnad, mis olid Dantèsi meelest öeldud nii osavõtliku tooniga, tema kõrvus nagu mahe lootusrikas tõotus.

      Kell oli juba neli, kui Dantès siia toodi. Nagu eelpool öeldud, oli 1. märts. Peagi ümbritses vangi pimedus.

      Mida vähem Dantèsi silmad nägid, seda rohkem ta kõrvad kuulsid. Iga väikese krabina peale, mis temani kostis, oli ta ju veendunud, et teda tullakse vabastama, tõusis ta kiiresti püsti ja astus sammu ukse poole; aga peagi kadus müra kuhugi teise suunda ja Dantès vajus tagasi oma taburetile.

      Lõpuks, umbes kella kümne paiku õhtul, kui Dantès hakkas juba lootust kaotama, kostis jällegi müra, mis näis sel korral tema kambrile liginevat. Nii oligi, sammud kõmisesid koridoris ja peatusid tema ukse taga, võti pöördus lukuaugus, riivid ragisesid ja massiivne tammepuust uks läks lahti. Süngesse kambrisse tungis kahe tõrviku pimestav valgus.

      Tõrvikute valgel nägi Dantès nelja sandarmi säravaid mõõku ja püsse.

      Ta oli kaks sammu ettepoole astunud, siis aga tardus paigale, nähes kõvendatud valvet.

      “Te tulite mulle järele?” küsis Dantès.

      “Jah,” vastas üks sandarm.

      “Härra kuningliku abiprokuröri korraldusel.”

      “Küllap vist.”

      “Hästi. Olen valmis teiega tulema,” ütles Dantès.

      Veendumus, et talle tuldi järele härra de Villefort’i korraldusel, võttis õnnetult noormehelt igasuguse hirmu; nõnda astus ta rahuliku meelega ja sundimatul sammul ette ja asus ise eskordi keskele.

      Tänavaukse juures ootas tõld, kutsar istus pukis, tema kõrval oli politseiohvitser.

      “Kas see tõld ootab mind?” küsis Dantès.

      “See ootab teid,” vastas sandarm. “Minge sisse.”

      Dantès tahtis midagi öelda, aga uks tehti lahti ja ta tundis, kuidas teda tagant tõugati. Tal ei olnud võimalik ega ka kavatsust vastu hakata ja hetke pärast istus ta tõllas kahe sandarmi vahel; kaks ülejäänut istusid eesmisele pingile ja raske sõiduk veeres sünge mürinaga minema.

      Vang heitis pilgu akende poole, neil olid trellid ees: ta oli vaid vanglat vahetanud; ainult et see siin veeres ja viis teda teadmata sihi poole. Tihedate trellide vahelt, kust käsi vaevu läbi mahtus, nägi Dantès ometigi, et sõideti mööda Casserie tänavat ja et Saint-Laurent’i ja Taramis’ tänava kaudu suunduti alla sadama poole.

      Peagi nägi ta tõlla trellide ja lähedal asuva hoone trellide vahelt pagasiaida säravaid tulesid.

      Tõld peatus, politseiohvitser astus maha ja läks vahimajja; oma tosin sõdurit tuli välja ja võttis kahte ritta: Dantès nägi kailaternate valgel nende helkivaid püsse.

      “Kas tõesti minu pärast lastakse niisugune sõjajõud käiku?” küsis Dantès endalt mõttes.

      Politseiohvitser keeras tõllaukse lukust lahti, vastates sõnatult sellele küsimusele, sest Dantès nägi kahe sõdurirea vahele jäetud teed, mis viis tõllast kaiservani.

      Kõigepealt astusid maha esimesel pingil istuvad sandannid, siis käsutati tema välja ja tema kannul tulid need, kes olid ta kõrval istunud. Nad läksid paadi juurde, mida üks tollimees ketiga kai ääres hoidis. Sõdurid jälgisid Dantèsi juhmi uudishimuga. Hetkega oli ta pandud paadi ahtrisse, ikka endist viisi nelja sandarmi vahel, kuna politseiohvitser istus vööri. Kõva tõuge lükkas paadi kaldast eemale ja neli aerutajat sõudsid jõuliselt Piloni poole. Paadist kostnud hõike peale langes sadamat sulgev kett ja Dantès oli seal, mida nimetatakse Friouliks, see tähendab, sadama piirkonnast väljas.

      Esimene liigutus, mille tegi vang ennast värskes õhus leides, oli rõõmuliigutus. Õhk on ju peaaegu vabadus. Ta ahmis endasse täiel rinnal elustavat tuuleõhku, mis kannab oma tiibadel kõiki öö ja mere tundmatuid lõhnu. Ent varsti ta ohkas: paat liugles mööda “Reserve’ist”, kus ta oli nii õnnelik olnud alles täna hommikul, tund aega enne seda, kui ta kinni võeti, – kahest tuledes säravast aknast kostis temani rõõmus peotrall.

      Dantès pani käed risti, tõstis pilgu taeva poole ja palvetas. Paat jätkas teed, ta oli selja taha jätnud Tête de Mort’i, nüüd oli ta Pharo abaja kohal, siis keeras ümber patarei nurga, ja Dantès ei taibanud kuidagi selle manöövri mõtet.

      “Kuhu te mind ometi viite?” küsis ta ühelt sandarmilt.

      “Kohe saate teada.”

      “Aga…”

      “Meil ei ole lubatud teile mingeid seletusi anda.”

      Dantès oli poolenisti sõdur; pärida alluvatelt, kellel oli keelatud vastata, tundus talle asjatu ja ta vaikis.

      Siis tulid Dantèsile kõige imelikumad mõtted pähe: kuna sellises paadis oli võimatu ette võtta pikka teed ja sealpool, kuhu nad liikusid, ei olnud ankrus ühtegi laeva, siis lastakse ta arvatavasti kuskil kaugel rannal maale ja öeldakse talle, et ta on vaba. Ta polnud kinni seotud, keegi polnud teinud katsetki tema käsi raudu panna, see paistis talle hea endena. Pealegi, kas polnud abiprokurör, kes oli tema vastu nii kena olnud, talle öelnud, et juhul kui ta ei nimeta Noirtier’ saatuslikku nime, pole tal midagi karta? Kas polnud Villefort tema juuresolekul hävitanud ohtliku kirja, ainsa süütõendi, mis tema vastu oli.

      Ta ootas, vaikides ja mõttesse süvenenult, ning püüdis meremehepilguga, mis oli harjunud pimeduse ja avarusega, ööhämarusse tungida.

      Paremale oli jäänud Ratonneau saar, seal plinkis majakas, paat oli kogu aeg piki rannaäärt sõitnud ja jõudnud Katalaaniküla abaja kohale. Vangi pilk muutus kahekordselt teravaks: seal oli ju Mercédès, ja Dantès tundis sellel pimedal rannal ikka ja jälle nägevat ebamäärast, ähmast naisekuju.

      Kuidas eelaimus ei öelnud Mercédèsile, et tema armsam möödub temast kolmesaja sammu kaugusel?

      Katataanikülas oli ainult üks aken valge. Uurides akna asukohta taipas Dantès, et valgus tuli tema pruudi toast. Mercédès oli ainus, kes selles väikeses külas üleval oli. Kui Dantès nüüd kõvasti karjuks, võiks pruut kuulda tema häält.

      Valehäbi hoidis Dantèsi tagasi Mida ütleksid teda jälgivad mehed, kuuldes teda röökimas nagu hullumeelne? Nõnda ta siis vaikis ja vaatas üksisilmi helendavat valgustäppi.

      Paat liikus edasi, aga vang ei mõelnud paadile, ta mõtles Mercédèsile.

      Tuli kadus kõrgendiku taha. Dantès pöördus ümber ja märkas, et paat suundus ulgumere poole.

      Kui tema oli mõttesse süvenenult tuld vaadanud, olid aerud asendatud purjedega ja paat liikus nüüd tuulejõul edasi.

      Kuigi Dantèsil oli vastumeelne veel midagi küsida, küünitas ta end sandarmi poole, ja haarates tal

Скачать книгу