LITMIR.BIZ

Скачать книгу

rohkem meeldinud, kui te oleksite olnud arst,” jätkas Renée. “Surmaingel, olgugi ta ingel, on mulle alati hirmu peale ajanud.”

      “Hea Renée!” pomises Villefort, vaadates armunud pilguga noort neiut.

      “Kallis laps,” ütles markii. “Härra de Villeforrist tuleb meie provintsi moraalne ja poliitiline arst. Uskuge mind, see on ilus roll.”

      “Ja see paneb unustama rolli, mida mängis tema isa,” sõnas parandamatu markiis.

      “Proua,” sõnas Villefort nukra naeratusega, “mul oli juba au teile öelda, et minu isa on lahti öelnud mineviku vigadest, ma vähemasti loodan seda, temast on saanud usu ja korra innukas pooldaja, võib-olla paremgi rojalist kui mina, sest tema on rojalist kahetsuse tõttu, mina ainult kire tõttu.”

      Pärast seda kokkuvõtlikku lauset vaatas Villefort külaliste poole, otsekui püüdes kindlaks teha oma kõneosavuse mõju, nagu ta pärast samaväärset lauset oleks vaadanud kohtusaali.

      “Kallis Villefort,” sõnas krahv de Salvieux, “täpselt nõnda vastasin mina üleeile Tuileries’s õukonnaministrile, kes minult nii muuseas päris aru selle kummalise abielu kohta žirondiini poja ja Condé armee ohvitseri tütre vahel; minister mõistis suurepäraselt. Säärased liidud on Louis XVIII meele järele. Sellepärast kuningas, kes meie jutuajamist jälgis, kuigi me seda üldsegi ei aimanud, katkestas meid ja ütles: “Villefort,” pange tähele, kuningas ei maininud Noirtier’ nime, vastupidi, ta rõhutas Villefort’i, ühesõnaga, “Villefort on õigel teel,” ütles kuningas, “ta on juba küps mees ja kuulub minu inimeste hulka. Ma näen heameelega, et markii ja markiis de Saint-Méran võtavad ta oma väimeheks, ma oleksin seda abielu soovitanud, kui nad ise poleks tulnud minult selle sõlmimiseks luba paluma.””

      “Kas kuningas ütles seda, krahv?” hüüatas Villefort vaimustatult.

      “Need on täpselt tema sõnad, ja kui markiis soovib olla avameelne, peab ta tunnistama, et minu jutt praegu siin on täielikus kooskõlas sellega, mida kuningas ütles temale, kui ta poole aasta eest rääkis kuningale oma tütre ja teie abieluplaanidest.”

      “Sulatõsi,” kinnitas markii.

      “Siis olen ma ju kõige eest tänu võlgu üllale valitsejale. Mida ma kõik ei teeks, et teda hästi teenida!”

      “Lõpuks ometi,” sõnas markiis, “sellisena te meeldite mulle: kui praegu satuks ette üks vandenõulane, oleks ta teretulnud.”

      “Aga mina, ema,” ütles Renée, “palun jumalat, et ta teid kuulda ei võtaks ja et ta saadaks härra de Villefort’ile ainult tühiseid vargaid, nõrga iseloomuga pankrotitegijaid, araverelisi petiseid, ainult siis saan ma rahulikult magada.”

      “See on niisama hea,” naeris Villefort, “kui te sooviksite, et arst tegeleks peavalude, leetrite ja herilaste nõelamisega, kõige sellega, mis kahjustab ainult pealispinda. Kui te tahate mind näha kuningliku prokurörina, siis peate soovima mulle neid kohutavaid haigusi, millest tervendamine teeb arstile au.”

      Selsamal hetkel, just nagu oleks juhus vaid oodanud Villefort’i soovi, et seda täita, astus teener tuppa ja ütles talle midagi kõrva. Villefort tõusis vabandades lauast ja tuli mõne hetke pärast tagasi, nägu rõõmus ja naeratus huulil.

      Renée vaatas teda armunult: oma siniste silmadega, kahvatu jume ja nägu ümbritseva tumeda põskhabemega oli Villefort tõesti kena ja elegantne noormees; neiu näis kogu hingega tema huulte küljes rippuvat, oodates seletust tema lühiajalisele äraolekule.

      “Teie soovisite äsja, preili, et teie mees oleks arst, minul on vähemalt see ühine omadus Aesculapiuse jüngritega (nõnda kõneldi veel 1815. aastal), et käesolev silmapilk ei kuulu iial mulle, mind tülitatakse isegi siis, kui olen teie kõrval, kui olen oma kihluspeol.”

      “Mis põhjusel teid tülitatakse, härra de Villefort?” küsis noor neiu kerge murega.

      “Kui see peaks tõele vastama, mida mulle öeldi siis haige pärast, kes on väga raskes seisukorras: tegemist on tõsise juhtumiga ja haigust tuleb ravida giljotiiniga.”

      “Oo mu jumal!” hüüdis Renée kahvatades.

      “Kas tõesti?” hüüdsid külalised nagu ühest suust.

      “Paistab, et on lihtsalt avastatud väike bonapartistide vandenõu.”

      “On see võimalik?” küsis markiis.

      “Siin on kaebekiri.”

      Ja Villefort luges ette:

      “Üks trooni ja usu sõber teatab härra kuninglikule prokurörile, et keegi Edmond Dantèsi nimeline mees, “Pharaoni” tüürimees, jõudis täna hommikul kohale Izmirist. Laev tegi vahepeatuse Napolis ja Portoferraios, kuhu see mees viis Murat’lt kirja usurpaatorile ja kus ta sai usurpaatorilt kirja viimiseks bonapartistide komiteele Pariisi.

      Tõendid tema kuriteo kohta leitakse, kui ta arreteeritakse. See kiri on kas tema käes, tema isa juures või tema kajutis “Pharaoni” pardal.”

      “Aga see kiri,” ütles Renée, “on adresseeritud kuninglikule prokurörile ja mitte teile, ja pealegi on see anonüümkiri.”

      “Jah, aga kuninglik prokurör on ära; tema äraoleku tõttu läks läkitus tema sekretäri kätte, kelle ülesanne oli kirjad avada; sekretär tegi kirja lahti, laskis mind otsida, aga et ta mind ei leidnud, andis arreteerimiskäsu.”

      “Süüdlane on siis kinni võetud,” ütles markiis.

      “See tähendab, et kaebealune,” sõnas Renée.

      “Jah, proua,” ütles Villefort, “ja nagu mul oli au äsja preilile öelda, kui kõnesolev kiri leitakse, siis on haige väga haige.”

      “Kus see õnnetu on?” küsis Renée.

      “Ta on minu juures.”

      “Minge, kallis sõber,” ütles markii, “ärge jätke oma kohustusi hooletusse, ärge jääge meie juurde, kui kuningateenistus kutsub teid mujale; minge sinna, kuhu kutsub teid kuningateenistus.”

      “Härra de Villefort,” ütles Renée käsi risti pannes, “olge heatahtlik, täna on meie kihluspäev.”

      Villefort läks ümber laua, astus neiu tooli juurde ja selle korjule nõjatudes ütles:

      “Et teid säästa südamevalust, teen ma kõik, mis minu võimuses, kallis Renée. Aga kui süütõendid on kindlad, kui süüdistus on õige, siis tuleb see bonapartistlik umbrohi maha niita.”

      Renée võpatas sõna juures “maha niita”, sest umbrohul, millest räägiti, oli pea.

      “Ah ärge kuulake seda väikest tüdrukut, Villefort,” ütles markiis. “Küll ta harjub.”

      Ja markiis ulatas Villefort’ile krimpsus käe, mida see suudles, ise aga vaatas Renée poole, öeldes talle oma pilkudega:

      “Tegelikult suudlen ma teie kätt või vähemalt tahaksin seda suudelda.”

      “Halvad ended!” pomises neiu.

      “Tõepoolest, Renée,” ütles markiis, “te olete ahastamapanevalt lapsik: ma tahaksin tõesti teada, mis seost võib olla riigi saatusel teie väljamõeldud tundmuste ja hella südamega.”

      “Oo, ema.” pomises Renée.

      “Halastage kehvale rojalistile, proua markiis,” ütles Villefort.

      “Ma luban teile, et täidan oma kuningliku abiprokuröri kohust südametunnistusega, ühesõnaga, olen kohutavalt karm.”

      Ent samal ajal kui magistraat lausus need sõnad markiisile, heitis peigmees vargsi pilgu pruudile ja see pilk ütles:

      “Ärge muretsege, Renée, teie armastuse pärast olen heatahtlik.”

      Renée vastas sellele pilgule oma kõige mahedama naeratusega ja Villefort lahkus, südames paradiisiõndsus.

      VII

      ÜLEKUULAMINE

      Villefort

Скачать книгу