LITMIR.BIZ

      TEELEMINEK

      Kui mina Pariisi jõudsin, oli Bastille juba kadunud. Reisibüroost saadud kaardil oli linna idaosas selgesti näha kiri „Place de la Bastille”, kui ma aga Bastille’-nimelises jaamas metroost maa peale jõudsin, ei olnud seal midagi peale ühe inetu rohelise samba. Varemetest ei olnud järel mitte riisetki. Samba jalamil oli määrdunud kuldtähtedes daatum – JUILLET 1830 – ja pealiskiri kodanike kiituseks, kes olid langenud „libertés publiques’i” kaitstes. Prantsuse revolutsioon, nagu ma teadsin, oli toimunud 1789. aastal. Ilmselt oli siin tegu mingi teise revolutsiooniga. Aga kui kuningas ja aristokraadid olid juba giljotineeritud, kes siis tappis vabaduse kaitsjaid 1830. aastal? Mälestusmärk sellele seletust ei pakkunud. Hiljem rääkis üks vanem poiss koolis mulle veel ühest revolutsioonist, kuhu ma olin hilinenud kõigest seitse aastat.

      Vanemad olid kinkinud mulle sünnipäevaks nädalase reisi Pariisi. Sinna kuulus tuba ühes väikeses hotellis Sõjakooli lähedal, mõned vihjed monumentide ja odavate restoranide kohta, vautšer laevareisiks Seine’il ja kupong, mille eest võis Galeries Lafayette’is lunastada kingituse. Mu kohvris sisaldus pealtnäha arutul hulgal rõivaid, pisut toitu häda korraks ning Charles Baudelaire’i teoste pruugitud väljaanne. Viimane oli minu teejuht kõigi müsteeriumide ja sõnulseletamatute kogemuste juurde, mis täitsid kuulsate vaatamisväärsuste vahele jäävat ruumi. Ma lugesin „Pariisi pilte” ja peatükki „Moodsa elu kangelaslikkusest”: „Pariisi elu otse pakatab imelistest, poeetilistest teemadest: imed ümbritsevad meid; me hingame neid sisse kui õhku, ent ei näe neid.” Ühes Tour Saint-Jacques’i lähedases kohvikus Baudelaire’i veerides, sellal kui vihm möödujate näod tänaval häguseks maalis ja gooti kivid udusesse õhku lahustas, olin ma päris kindel, et mõistan seda.

      Selle nädala jooksul tegin ma hulga teisigi huvitavaid avastusi. Ma leidsin paremkaldal otse Eiffeli torni vastas väikese majakese, kus Balzac oli end võlausaldajate eest varjanud, et „Inimlikku komöödiat” kirjutada. Ma ronisin üles Sacré-Coeuri valge kupli poole ja leidsin eest provintsliku küla täis meeleolukaid kohvikuid ja kunstnikke, kes kõik võltsisid ikka neidsamu maale. Ma kõndisin tundide kaupa Louvre’is, unustades söömise ja suutmata midagi meelde jätta. Ma leidsin keskaegseid liivkattega tänavaid ja juurdlesin grafitite üle, mis paistsid pärinevat kõrgesti haritud ja tõsiste poliitiliste vaadetega inimeste käe alt. Metroos möödusin ma köndistatud jäsemetega kerjustest ja kvartalites, mida Pariisi taskureisijuht ei maininudki, nägin ma niisuguseid naisi, nagu neid oli kirjeldatud „Pariisi piltides”.

      Püüdnud esimesel päeval harjutada suhtlusvahendit, mida ma seniajani olin prantsuse keeleks pidanud, otsustasin ma, et Pariisi on kõige targem kogeda vaikiva kontemplatsiooni seisundis. Ilmnes, et poole päevaga on võimalik kõndida linna ühest servast teise, ja seda ma mitu korda tegingi, enne kui hakkasin oma päevi bussiliinide kaardile märgitud numbrite abil planeerima. Nädala lõpuks olid liinid number 27, 38 ja 92 mulle juba vanad tuttavad, nagu enamik teisigi liine, millel sõitsid lahtise tagaplatvormiga bussid. Kui ma Invaliidide Doomi juurest lennujaama bussi peale läksin, kohver rebenemas pruugitud raamatuist – millest mõningaid ma kõhklemisi pidasin hindamatuiks aardeiks –, olin ma näinud nii palju vaatamisväärset, et kingituse lunastamata jätmine Galeries Lafayette’is tegi mulle kõigest kerget süümepiina.

      Üks tähtsamaid avastusi tuli liiga hilja, et sellest veel kasu olnuks. Lennukis, mis mind tagasi koju Birminghami viis, võttis keegi ameeriklasest härrasmees minuga üles jutu, mida ta kahtlemata lootis vestluseks kasvavat. Ta küsis, kas ma olin näinud ka midagi Ladina kvartali nimelist. Ütlesin talle, et ei olnud (ehkki hiljem avastasin, et olin küll). „Noh,” ütles ta, „siis peate tagasi minema! Kes pole näinud Ladina kvartalit, see pole näinud Pariisi.”

      Läksin tagasi järgmisel aastal, kaasas küllalt raha kaheks nädalaks ja kindel otsus leida tööd, mis õnnestus kolme nädala pärast, ning jäin siis kohale kuueks kuuks. Hiljem õppisin Pariisi tundma piisavalt hästi taipamaks, et ma ei saa seda iialgi õieti tundma. Üks Pariisi iseloomulikke vaatepilte paistis olevat siseõue ees sulguv raske porte cochère. Ma leidsin Pariisis sõpru, kes enamalt jaolt ei olnud Pariisis sündinud, kuid pidasid end uhkelt pariislasteks. Nad näitasid mulle paiku, mida ma hiljem omal käel kunagi ei suutnud üles leida, ning neid iseloomustas teatav ühine pariislik elukunst: liiklusummikutes istumine kui omamoodi flânerie vorm, reeglitevastane parkimine oma isikuvabaduse kaitseks ning vaateakende väljapanekute nautimine, otsekui oleksid tänavad suur avalik muuseum. Nad õpetasid mulle kelneritega vaidluse teesklemise riuklikku etiketti ja kaunite tundmatute uljast silmitsemist. Tudengina lugesin romaane ja ajalookäsitlusi ning püüdsin saadud teavet silmanähtavate faktidega kokku sobitada. Õppisin vahet tegema kõigil neil revolutsioonidel. Lõpuks sain selgust ka selle samba osas Bastille’ väljakul ning suutsin koguni mõista mõningaid poliitilisi grafiteid. Ent see teadlikult omandatud tarkus jäi alati kuidagi raskepäraseks ja kokkusobimatuks. See oli ajalooturisti pagas. Ma lugesin läbi kõik Jacques Hillairet’ „Pariisi tänavate ajaloolise leksikoni” 7000 märksõnaartiklit ja uurisin kõiki fotosid, kuid Pariisi lahtise taeva all jäi kõige räigemaltki valgustatud mälestusmärk ikka mitmekihiliseks labürindiks. Isegi siis, kui mu prantsuse keel oli juba piisavalt paranenud, et võõraid jutuajamisi pealt kuulata, tuletasid bulvareil tulvavad rahvahulgad ja näod akendel ikka meelde, et üksainus inimene ei suuda iialgi mõista muutuvat, mitmemiljonilise elanikkonnaga suurlinna.

      Alljärgnevad seiklused on pandud kirja Pariisi ajaloona, nagu seda võiks jutustada mitu eri häält. Raamat algab Prantsuse revolutsiooni koidikul ja lõpeb mõne kuu taguses ajas. Leidub ka mõningaid ekskursse keskaega ja eelajaloolisse minevikku. Selles jälgitakse linna laienemist ühelt Seine’i saarelt, mis oli koduks pariiside hõimule, praeguste seentena esilekerkivate eeslinnadeni, mis ajavad tänapäeval suurema hirmu nahka kui nondel aegadel, kui seal luusisid ringi maanteeröövlid ja hundid.

      Minu eesmärk oli luua omamoodi miniatuurne „Inimlik komöödia” Pariisist, milles linna ajaloole heidaksid valgust tema elanike tegelikud kogemused. Kõik lood on tõestisündinud ja igaüks neist moodustab omaette terviku, ent leidub ka vastavusi ja ristumisi – nii otseseid kui ka müstilisi –, mis täidavad ajaliste ja ruumiliste maamärkide rolli. Teatud rajoonid ja hooned astuvad lavale eri ajastutel, eri silmade läbi nähtuna, sündmuste, kinnismõtete, visionääride, arhitektide ja aja möödumise poolt ümber vormituna.

      Kuni 18. sajandi lõpuni ei olnud Pariisist ühtegi täielikku kaarti, ja vaid vähesed inimesed eksisid oma kvartalist kaugemale. Veel tänapäevalgi tähendab Pariisi – või mis tahes suurlinna – avastamine omajagu suunakaotust ja segadust. Teatud tänavamuster, topograafiline tekstuur, ilmastiku, lõhnade, ehituskivi ja inimelu elevuse teatav ühendus loovad mingi isepärase reaalsustaju. Iga linnanägemus, kui tahes isiklik või ekstsentriline, kuulub linna ajalukku sama kindlalt kui kõik selle avalikud tseremooniad ja monumendid.

      Üheainsa vaatenurga valimine oleks teinud neist representatiivsetest vaatenurkadest kindla kava järgi kulgeva linnaekskursiooni. Mõni koht, ajaloomälestis või isiksus tõi enesestmõistetaval viisil mõttesse teatud narratiivseid võtteid ja perspektiive. Iga lugu on kirjutatud vastava ajastu hõngu silmas pidades: see nõudis minevikult omaenda seletusi ja surus sellele peale omaenese viisakusvorme. Pariisi arhitektuuriliste muutuste, tema politseijõudude ja valitsuse, infrastruktuuri ja hoonestuse, meelelahutusviiside ja revolutsioonide kirjeldusi tuleb ette peamiselt siis, kui need teenivad vastava loo huve. Midagi ei ole kunstlikult lisatud,

Скачать книгу