LITMIR.BIZ

Скачать книгу

töö on koolis käia ja õppida! Ta on andekas tüdruk, temast peab midagi saama!” väitis Kristiine, aga see ajas Alma lausa tigedaks.

      „Sul pole pedagoogikast aimugi! Imeasi, kuidas Aleksander laseb seda sündida!” tõstis õde häält ja tema silmist sähvis tigedaid pilke. Alma oli oma ütlemistes alati terav, olgu siis otse või kirja teel, nagu õdede suhtlemine enamasti toimus. Pealinnast saabuvad kirjad sisaldasid mitmeid lehekülgi õpetusi ja juhatusi, need polnud nõuanded, vaid nõudmised, ja Kristiine nimetas neid sõimukirjadeks.

      „Mis te siin minu nime pruukisite?” Aleksander tuli elutoast ja jäi uksele seisatama. „Läksite jälle riidu, jah?”

      „Ah, mis sina sellest…” tõrjus Kristiine, aga Alma pöördus juba otseselt õemehe poole:

      „Kuidas sa lased tal Vaiket niiviisi hellitada? Hästi see küll ei lõpe, see tüdruk läheb teil raisku, pange tähele!”

      „No-noh, kas just nii rängalt…” Mees tundis vajadust oma naist kaitsta, nemad olid ikkagi perekond, ja kuigi Aleksander sisimas Almale vahel õiguse andis, pidi ta Kristiine poole hoidma.

      „Te olete mõlemad ühesugused! Paras paar kokku saanud!”

      „Sinul lapsi ei ole, sa ei teagi, mis tähendab emaarmastus!” tuli nüüd Kristiine poolt, ta oli Aleksandri juuresolekust tuge saanud.

      „See pole kellegi armastus! Tead, mis see on? See on ahviarmastus, ainult lollid loomad käituvad niimoodi! Need, kel mõistust ei ole!” kriiskas Alma. Tema ei hoidnud oma tundeid kunagi vaka all, liiatigi tunnetas ta, et õigus on tema poolel.

      „Nii, nüüd aitab!” Aleksander tõstis harva häält, aga siin ta sai aru, et peab riiu lõpetama. „Kristiine, mine kööki! Ja Alma, sina võta juturaamat või mine Rakvere peale jalutama!”

      Järgmisel päeval sõitis Alma jälle pealinna ning tema läkitused saabusid sealt endise järjekindlusega, kuid nende sisu muutus pärast seda külaskäiku veelgi teravamaks ja nõudvamaks. Kristiine oli aga õe kirjade suhtes nagu soomusrüü selga tõmmanud, luges mitmeid lehekülgi täitvad läkitused küll läbi, aga talitas ikka omamoodi.

      Kristiine ja Vaike käisid koos naiskutsekooli juhataja juures, kuid läbirääkimised ei andnud loodetud tulemust. Juhataja arvas, et poolelt õppeaastalt alustades ei õnnestu Vaikel teistele järele jõuda ja kevadel teisele kursusele saada.

      „Teised on vajalikud algteadmised juba omandanud, sellepärast!” lisas hallipäine daam nähes, et Vaike norgu vajus.

      „Ma õpin üksinda järele!”

      „Ei, see pole võimalik! See ei ole õpperaamatute järgi õppimine, meil toimub kõik otse õpetaja käe all,” vangutas juhataja pead. „Aga kui te soovite, võite tulla vabakuulajaks, võtate tööst osa ja selle võrra on teil tuleval aastal kergem.”

      „Nii, jah… Mis sa, Vaike, arvad?” küsis Kristiine.

      „Eks vist võiks tõesti…” Vaike arvestas kiiresti ja leidis, et juhataja poolt pakutu on küll poolik lahendus, aga sellel on üks hea külg – see vabastaks ta isa poolt ette pandud töölemineku sundusest. Mõte, et peaks päev päeva kõrval kellast kellani kuskil mingit tüütut ja rutiinset tööd tegema, oli talle juba ammu vastuvõtmatuna tundunud ning sellest pingest vabanemine kippus kogemata ka sõnadesse. „Siis ma ei pea vähemalt praegu tööle minema!”

      Ema noogutas. Tema ei olnud oma elus veel päevagi palgalisena töötanud, kuigi oli perele lisasissetuleku hankimiseks nii ühte kui teist teinud. Juba enne abiellumist, Narva-Jõesuu isakodus elades oli Kristiine koos emaga suvitussakste pesu pesnud ja triikinud, aga see oli teistmoodi töö, mida töölkäimisega võrrelda ei saanud. Igapäevane töölkäimine oli ikkagi meeste kohustus, ja sellest oleks Kristiine tahtnud ka oma tütreid säästa. Eriti muidugi Vaiket, kes oma vaimuannete poolest silma paistis.

      Elu turuplatsiäärses hoovimajas hakkas jälle kulgema oma tavapärast rada. Vend Juljus oli veel koolipoiss, õde Leida aitas ema kodutöödel ja Vaike nautis naiskutsekooli vabakuulaja kohustusteta elu. Üsna peagi sai talle selgeks, et võib külastatavaid tunde vabalt valida ja igavad ning talle mitte huvi pakkuvad kõrvale jätta; enamasti juhtus küll nii, et ta puudus just esimestest tundidest, sest talle meeldis hommikuti kauem magada.

      „Mis kell sul siis kool algab, et nii hilja lähed?” imestas ema.

      „Ah, tead, õpetaja ütles, et ma võin hiljem tulla. Et nendel hommikustel tundidel ei ole minu jaoks tähtsust,” vassis Vaike, pani kiiresti riidesse, sõi ema tehtud võileiva ja läks. Kristiinele tundus tütre jutt küll imelik, aga ta oli harjunud Vaiket ja tema valikuid usaldama.

      Aasta vahetus ning peagi hakkas päike kõrgemalt käima ja lund sulatama. Talvel peeti Rakveres laatasid küll harvemini, kuid kevade saabudes olid kõik tuttavad laadalised jälle kohal. Teiste seas ka väikeärimees Havist, kes saabudes Kristiinet nagu vana tuttavat kättpidi tervitas.

      „Jälle kevad käes, rändlinnud liiguvad,” naeris mees lõbusalt. „Kas me öömajakaupa saame?”

      „Siiamaani oleme saanud, küllap ka seekord… Kuidas elu on läinud, olete ikka poissmees?” Arnold Havist oli arvata neljakümnene vilka ja avala olemisega isand, kes Kristiine teada ei olnud endale seni peret soetanud.

      „Ikka-ikka, ega veerevale kivile sammalt ei kasva… Ma ootan, kui teie vanem tütar veidi vanemaks saab, siis tulen kosja!” lõõpis mees, aga tõsines samas. „Tal on nüüd vist gümnaasium läbi, mis ta teeb? Kas läks kuskile edasi õppima, rääkisite, et ta tahab kunstnikuks saada?”

      Kristiine hammustas keelt ja kirus ennast, et oli kunagi Vaike tulevikuplaanidest Arnoldile rääkinud. Siis, eelmisel suvel, oli kõik selge ja lihtne tundunud ning tütre andekusest kõneledes ei puudunud tema toonis ka väike uhkusenoot; nüüd oli kõik teisiti.

      „Vaike, jah… Sügisel ta läks Tartusse õppima, „Pallasesse”, aga me ei osanud talle head elukohta leida… Siis ta külmetas, jäi haigeks ja tuli koju,” seletas Kristiine kiirustades, ise mõeldes, et peaks ta selle valega tütre tervist mitte ära sõnuma. Aga kuidagi piinlik oli võõrale rääkima hakata, et Vaike lihtsalt koduigatsuse pärast Tartust koju põgenes. Arnold Havist aga õnneks rohkem ei küsinud, vaid pakkis oma lugematute sahtlitega sumadani köögipõrandal lahti, lootes, et selle läikiv sisu perenaise tähelepanu äratab.

      „Äkki hakkab teile siit midagi meeldima? Näiteks see juukselõikusmasin. Või habemeajamiskomplekt, mehele kingituseks! Koos selle kahepoolse peegliga, väga mugav kasutada… Või siis need tuliteravad kööginoad…” Mees võttis üksteise järel oma hiigelsuure kohvri laegastest esemeid, et neid näidata.

      „Ei, härra Havist, ärge parem nähke vaeva,” raputas perenaine pead. „Minul ei ole võimalust teilt midagi osta.”

      „Aga võibolla saaksime kaubale, et ma tasun teile öömaja eest näiteks sellega…” Ta pani kribinal-krabinal kokku mingi traatidest punutud viguri, millele Kristiine ei osanud nimegi anda. „See on uus leiutis, silguküpsetamise raam, väga praktiline asi! Näete, siia vahele laotakse toored silgud ritta ja pliidi all süte kohal… niiviisi…”

      Havisti püüdlikkus ajas Kristiine vägisi muigama, aga ta jäi endale kindlaks.

      „Ei-ei, jääb ikka niimoodi nagu alati, et öömaja eest maksate rahas! See on minu teenistus, sellepärast.”

      „Nojah, eks ma seda arvasin ka…” Kaupleja tõmbus tagasi ja tundis piinlikkust, et oli perenaist tahtnud talle kasulikku kaupa tegema meelitada. Ta polnud ju Kleinbergide juures ainult öömajaline, vaid kuigipalju ka perekonnatuttav, kes pidi soliidseks jääma.

      Kristiine Kleinberg aga talitas oma köögis pärast seda jutuajamist veelgi mõtlikumana kui seni. Havisti huvi Vaike edusammude vastu turgutas tema hinges üha enam kõpitsema hakanud kahtlust, et Vaike kapriisitsemine ei olegi vaid nooruse üleminev nähtus, vaid selle tekkimises on ka tema osaline olnud. Ja et õelt pealinnast saabuvad õpetuskirjad polegi ainult tema õnneliku perekonnaelu vastu suunatud kadedusest kirjutatud.

      4

      Unisevõitu

Скачать книгу