LITMIR.BIZ

Скачать книгу

mis talle siin vaenulikus linnas oli osaks saanud. See oli lõpp.

      Vaike haaras portfelli ja tormas tagasi vaatamata ateljeest välja. Ta kiirustas koju, oma kapitagusesse maailma, aga ei saanud sealgi rahu. Siis võttis tüdruk ette oma rahatagavara põhjaliku inventuuri – jah seda oli küll vähe, kuid rongipiletiks piisas. Selleks, et siit võõrast ja vaenulikust linnast põgeneda. Lõplikult.

      3

      Kleinbergide perelaua ümber toimus järjekordne nõupidamine ja see polnud enam sugugi nii rõõmus ja üksmeelne kui suvel, mil otsustati Vaike Tartusse õppima saata. Kaks ja pool kuud oli vanem tütar kodust eemal vastu pidanud ja siis lausa häbiväärselt tagasi koju põgenenud, sülitades sellega nii vanemate lootustele kui ka tema õpinguteks raisatud veeringutele.

      „Mis siis muud, nüüd pead tööle minema! Täiskasvanud inimene, kui sa õppida ei taha…” ütles isa nördinult. „Ma kartsin kohe, et sinul „Pallase” jaoks püsivust ei ole. Läkski nii!”

      „Ta pole ju harjunud üksi elama!” asus Kristiine tütart kaitsma. „Ja kohe kaugele võõrasse linna…”

      „Sa, papa, ütled – tööle? Oled sa ka mõelnud, kuhu?” Valve pöördus isa poole ja tema hääl oli tulvil salvavat trotsi. Ka isa ägestus tütre ennast täis toonist.

      „Kuhu? Eks lähed Makkeni poodi talumeestele petrooli müüma! Paistab, et muuks sinust asja ei ole!”

      „Papa, ära siis kohe niiviisi…” vaigistas Kristiine algavat tüli. „Mõtleme kõik koos, arutame…”

      „Mis siin ikka arutada, Vaike teeb ikka omamoodi. Olekski parem, kui tööle läheks, siis ta saaks teada, mis raha väärtus on.”

      Vaike tabas isa öeldu tinglikkuses lohutava tõetera. Oleks ja saaks, oli perekonnapea öelnud – tähendab, kogu see tööleminekujutt on vaid kiusuks, ja asi pole veel kaugeltki otsustatud. Ta vaatas abiotsivalt ema poole ja Kristiine küsiski:

      „Mida sa, Vaike, ise tahaksid teha?”

      „Eks ikka õppida!” noogutas tütar innukalt.

      „Sulle ju anti võimalus! Miks sa Tartus siis ei õppinud?” torises isa, aga tundis samas oma ägedust laanduvat. Ka tema oli lootnud, et Vaikest midagi saab, aga ometi ebaõnnestumist kartnud. Nüüd tundis Aleksander nördimuse asemel vaid tühjustunnet – niisugust, mida tuntakse mõnest varalahkunust kõneldes ja püütakse lohutust leida väitest, et ta oli ju lootusetult haige… „Sa tahtsid kunstnikuks, ja meie pingutasime… Esimese semestri õpperaha saime vaevaga kokku, kus see nüüd on? Kadunud! Preili tuli koolist lihtsalt tulema!” ütles ta pettunult.

      „Papa, kui sa oleksid näinud seda maja, kus ma elama pidin… Ja neid inimesi, kelle juures ma elasin! Mul ei olnud seal kellegagi rääkidagi! Ja koolitöid ei saanud teha, sest pime oli, ainult väike lambike pererahva toapoolel!” seletas Vaike õigustavalt.

      „Mis te siis valisite niisuguse elamise,” torises Aleksander, aga see kukkus juba päris retooriliselt välja. Ta teadis hästi, et paremat ei oleks nende rahakott kannatanud, ja selles, et Kristiine võimalikest elukohtadest Vaikele parima valis, ei kahelnud ta sugugi.

      „Kas sa Tallinnasse tahaksid? Tädi Alma juurde, seal oleks ikkagi parem kui Uhlmannide juures…” Kristiine vaatas hoolitsevalt tütre otsa. Tädi Alma oli perekonna hirm, töötas pealinnas kuskil ministeeriumis sekretärina ning saatis oma vanemale õele Rakverre pikki kirju õpetustega, kuidas elada ja lapsi kasvatada. Almal endal senini meest ja lapsi ei olnud, kuigi kolmekümnes eluaasta oli juba ammu seljataga. Tema leidis rahuldust kutsetööst.

      „Ma juba ütlesin, et tädi Alma juurde mina elama ei lähe!” tuli Vaike poolt kindla valmisotsusena, mis edasiarutamisele ei kuulu.

      „Kuramus, siis lähed tõesti tööle!” ütles Aleksander. Juhtus haruharva, et pereisa mõne rängema sõna poetas, ja sedagi tegi ta siis moonutatult, mis öeldut nagu pehmendas. Aga see oli märk, et tal tõesti on sellest arutelust villand, seda teadsid nii naine kui tütar.

      „Oota-oota, aga on ju veel võimalus ka siin, Rakveres…” vaigistas Kristiine meest.

      „Kas sa mõtled õpetajate seminari?”

      „Õpetajaks ma ei hakka, kindla peale!” teatas Vaike vahele.

      „Noh, siis – naiskutsekool…” pakkus Kristiine ebalevalt, ja nähes, et sellele Vaike poolt kohe eitavat reaktsiooni ei tule, jätkas juba julgemalt: „Seal ju tehakse samuti kunsti – mustrid ja tikandid ja…”

      Aleksander ei osanud selle peale midagi öelda, see oli ikkagi naiste ala. Vaike tegi küll rahulolematu näo, aga vaikis. Ilmselt mõtles järele, vaagis oma võimalusi. Naiskutsekool, tõepoolest, sealt saaks vähemalt mingi elukutse, kuigi see jääks unistatust õige kaugele.

      „Ja seal õpid ka midagi niisugust, mida sul koduses elus vaja läheb! Näe – mina käisin õmbluskursustel, eluaeg olen sellest kasu saanud!” ütles Kristiine juba veendunult.

      „Nojah… Kui sinna sel aastal veel juurde võetakse…” Vaike oli otsusele jõudnud, et ema pakutud variant oli võimalikest parim. Vähemalt elimineeris see isa ettepaneku tööle minna, pealegi vaid mingile lihtsale tööle, sest vaid gümnaasiumi lõputunnistus ei oleks paremat võimaldanud. Ei, olgu siis juba naiskutsekool, ja õnneks paiknes see siinsamas lähedal, lausa kõrvaltänavas.

      „Praegu on alles november, eks pead rääkima,” arvas isa lühidalt. Näis, et mingi otsus on tehtud ja tema osa nõupidamises seega lõppenud. Pealegi ootas kirjutuslaual järjekordne pakk parandamata vihikuid, sulepea ja tindipott punase tindiga nende kõrval.

      „Olgu, lähme kohe homme ja uurime järele!” ütles Kristiine ja see kõlas tõesti lõppotsusena. Vaike tõusis laua tagant esimesena, ringutas rahuldust tundes, et ema on temaga nõus kaasa tulema, ja mõtles, et kodus on ikkagi hea olla.

      Aleksander Kleinberg istus oma kirjutuslaua ääres, järjekordne õpilasvihik viimase etteütluse kohalt avatud. Etteütluste parandamine oli tüütu ja rutiinne tegevus, sest tekst oli kõikides vihikutes sama, erinesid vaid käekirjad ja vead. Ta luges parandatud lehekülje veel kord üle ja avastas selles kahe silma vahele jäänud vea – kindla märgi, et ta ei suuda keskenduda.

      Miks ma olen nii hajevil, kas tõesti Vaike ja tema ebaõnnestunud kunstiõpingute pärast? Kui temast poleks ka tippkunstnikku saanud, oleks ta võinud end siiski leivateenijaks koolitada. Näiteks raamatuillustraatoriks, mis ju on üks graafika rakenduslikke harusid. Võibolla oleks ta selle kõrval ka vabagraafika alal silma paistnud, aga näe – ei jätkunud püsivust. Jälle see tuntud nõiaring, andekuse ja töökuse tabamatu vahekord, mis õiges vahekorras segunedes tippusid sünnitab. Neid, kelle poole austusega üles vaadatakse…

      Päris tippu poleks Vaike oma iseloomu tõttu ilmselt küll mitte kunagi jõudnud, tuli Aleksandrile sedamaid kainestav mõte. Juba lapsena oli vanema tütre juures hakanud ilmnema mingi rabedus, mida vahel oleks vist võinud ka jonniks, kanguseks või siis äärmiseks isepäisuseks nimetada. Kui Vaikele oli midagi vastumeelt, siis ei suutnud teda sellega lepitada ei veenmine ega sundimine; lapse kehalist karistamist olid nii Aleksander kui Kristiine vääraks ja alandavaks pidanud, seda Kleinbergide majas ei kasutatud. Laste kasvatamisega tegeles rohkem Kristiine, ja alles aastate möödudes avastas Aleksander hämmastusega, et naisel on lihtsam mõni Vaikele vastumeelne kodutöö ise ära teha kui selleks oma tõrksat tütart sundida. Ning kui mees selle peale naist noomima hakkas, asus Kristiine ootamatult Vaiket kaitsma.

      „Las teeb parem oma koolitööd, tema on andekas ja peab õppima! Küll me Leidaga hakkama saame!” oli Kristiine enda õigustamiseks väitnud, ning lõpuks mees taandus. Ka temal oli lihtsam oma tööle pühenduda ja kodused asjad naise hooleks jätta. Vaike isepäisuse teemal oli aga juba aastaid tagasi toimunud Kristiine ja tema pealinnast külla tulnud õe Alma vahel üsnagi tõsine tüli.

      „Te olete selle plika ju täiesti ära hellitanud!” ütles kauge külaline ilustamata, nähes kuidas Kristiine magamistuppa lohakile jäetud asju tütre tagant koristab. „Kui vana ta nüüd on? Kaksteist,

Скачать книгу