Kolmas silm. Essee ilusast maastikust - Juhan Maiste

Скачать книгу

et harmoonia ja sellest sündinud kaanonid lubavad looduses olevat korda mingilgi määral projitseerida inimese mõistuse peeglis, et nii siin- kui ka sealpool ekraani eksisteerivad üldised reeglid, mille tähendus lubab end avada väljaspool emotsiooni hetkelist tulva, väljaspool konkreetse indiviidi konkreetset elamust, mis on ühine nii universumile kui ka selle ühele valitsejale – jumalate näo ja kõne pärinud kreeklasele, meile enesele. Müüt, mida maastik eneses kannab, on visuaalse dokumendina traageldatud kokku võõrastest maadest pärit lausetest. Meil, kes me end kutsume eurooplasteks, on olnud võimalus leida võõrast keelest üles sobivad sõnad, paigutada oma hingemaastik raami, mille kunagi kord leiutasid rahvad, kes laskusid alla pilvedesse varjuvatelt mägedelt, ehitasid esimesed sisalikena pikad templid, mille katuse toetamiseks ja kaugete vaadete kaunistamiseks seisid jässakad savijalgadel mehed ning kandsid Atlasena õlgadel koormat. Maastikupildi, mida täna eestlasena sageli ürgselt enesele kuuluvaks peame, oleme tegelikult suuresti pärinud meist esimesel pilgul geograafiliselt ja vaimulaadilt üsna kaugele jäävatelt rahvastelt. Olgu siis tegemist linna- või mõisamaastikuga. Lüüriline pilt Eesti taluõuest, nii nagu seda tunneme Johann Köleri maalilt, ei ole midagi muud kui kunagi kord unistasid Ovidius ja Horatius ning kirjutasid Cato vanem ja Plinius Noorem oma „Epistlites”. Kuldne valgus kõrgete harimalkadega kaetud katuste kohal pärineb „väikestelt” hollandlastelt, kes ühena esimestest kandsid „Kreeka ime” üle lõuendile; roog ja õled pärinevad oma põllu- ja mererannalt.

      Raske on öelda, milline oleks olnud eestlase koda ilma selgeks õpetatud ja õpitud grammatikareegliteta. Visuaalkultuur ühendab Euroopat ehk enamgi kui ükskõik milline teine tarkus. Kontinendi maastikupilti sisse kirjutatud väärtused lubavad kõneleda identiteedist, mis võrsununa Vitruviuse poolt ühe arhitektuuri ülima metafoorina kirjeldatud kauni neitsi Korintose maakitsusele unustatud korvist, on akantuslehtedena löönud kauni kapiteeli ümber õitsema. Korvi korjatuna ja käest kätte antuna on arhitektuurivormid, mida tänaseni imetleme ja ühena maastikumüüdist hindame, tõestuseks mineviku varjamatust paisumisest ja laiali laotumisest ikka suuremast keskusest väiksema poole, metropolist perifeeriasse. Eesti pärandmaastik koosneb mitmest erinevast stratigraafilisest kihist, mida arheoloogina on võimelised eristama nii täppisteadlased kui ka meie südame- ja kultuurimälu sügavikest palveid pomisevad kunstipreestrid – heliloojad, luuletajad ja maalikunstnikud, kes ehk värsiridu paberile või värvi lõuendile kandes mitte alati ei mõtle, kust pärinevad taktimõõt ja kompositsioon; rütm, mis kujundab inimkonda ühtsesse kultuurimaastikku siduva tamtamide tumeda kõla, vetepritsmete helina käilakuju päikeses sillerdavates lainetes, orjade koori, mille lihaste ja laulu jõul liiguvad paadid edasi.

***

      Käesolev raamat on raamat kultuurist. Ja see on raamat inimesest, kes juba loodule on võimeline andma tähenduse, võttes Looja poolt loodu lähtekohaks oma loomingule. Meid huvitab, mis on maa, loodus ja maastik, milliseid looduspilte on inimene endas kandnud ja edasi andnud läbi aastatuhandete ja milliseid ta ehk veel võtab kanda. Meie teemaks on nii passiivne mälu kui ka fantaasia, nii „objektiivne reaalsus” kui ka selle subjektiivne kaemus; pilt, mis on kujunenud esimese saakloomaks püütud karu rituaalsetest matustest ja piisonikarja kujutamisest koopaseinal Kreeka templini, mis on meie esteetilise mina aluseks ja mida oleme valmis kunstilise kujundina – siis ka maastikuna – ette kujutama. Selleks, et mõista maailma enda ümber, oleme sunnitud varje koopaseinal mitte üksnes mõistma, vaid ka kirjeldama. Saama aru, millised on ilu allikad ja kuidas me seda oleme võimelised mõistma. Mida siis ikkagi tähendab mõiste „ilus maastik” ja mis on ilu maastikus, mida me näeme ja tahame näha.

      Seda raamatut kirjutades juhib autorit siiras veendumus kujundi kui ühe inimese kultuurilise mina kesksest rollist. Võttes endale kohustuseks ilusa maastiku mõiste kirjeldamise, võtab autor seejuures ülesande kirjeldada seda, millega ehk keegi end enne teda ei julgenud siduda – kirjeldada maastikku kui üht meie maailmapildi põhikriteeriumit. Võttes endale ülesande, millega tegelikult ei ole võimalik päriselt toime tulla. Nii nagu me ei saa olla kindlad, kes oleme ise. Kas peegelpilt minust, mis ripub seinal, on ikkagi sama, kes olen ma ise? Me ei saa olla ka lõpuni kindlad, kes keda siis ikkagi silmitseb. Kas meie loodust või siis vastupidi – loodus meid? Nähtavasti oleme siitmaalt jõudnud ühele piirile, rajajoonele, kust edasi juhib üle elu ja surma siin- ja teispoolsust ühendav üksnes kitsuke rada, mis kõikudes tormis ja muutudes eluohtlikult libedaks äikesevihma või talvepakaste aegu, sünnitab meis äkilise äratundmisrõõmu – oleme ise osa sellest, mida kirjeldame. Otsekui päikeseloojang meres või lumi sinetavate kuusemetsade varjus. Oleme eksinud oma äratundmise esimesse algusesse. Vabad nägema seda, mis aitab eksinul leida tagasitee teadmise enese juurde. Maailma juurde, millel on hing ja mis koputab meist igaühe aknale. Ükskõik siis kunas – kas päevastes argitoimetustes või öösiti, kui meie üle siravad taevatähed. Sest tabamatu imena helkleb tõde laguuniveel, süttib koos taevatähtedega, mille abee Suger on lasknud maalida katedraali võlvidele. Päikeseloojangut ei analüüsita, vaid kogetakse tundmuslikult ja nauditakse. Looduse ning kunsti kõige suurepärasemaid teoseid on sedavõrd võimatu mingite reeglite järgi mõõta, sest nad ise on aluseks omaenda seadustele, mille kaudu kriitilise vaimuga uurijad üritavad neid mõõta.

      Meist igaühel on oma maastik – ühelt poolt nii erinev kõigest sellest, mis on teistel. Ja teiselt poolt nii sarnane. Kokku traageldatud Platoni kaheteistkümnest siilust hõljub maa kosmoses, ärgitades ikka ja jälle küsima – mis on selles kujundite poolt loodud maailmas tõene ja mis on ettekujutuslik. Millele isegi siis, kui sellele ootamatult leiame vastuse, järgnevad üha uued küsimused, avanedes uurija ees nagu väravad kutsuvasse tundmatusse.

      Kokkulepe maailmaga

      Kui keegi tahab kogeda ilu, on parim alustada roosiaiast; imetleda Maarja roosi; tunda, kuidas terendab igatsus põlvitada altari ette, kuni – nii nagu Assisi Franciscuse igatsustes – vastu hommikuudu hakkab voolama neitsi rindadest valget ja puhast piima. Et mõista maastikku selle sügavamas tähenduslikkuses, vajame midagi enamat kui lihtsalt ettekujutust. Vajame religiooni, mis seda kinnitab – olgu selleks siis kristlus või ükskõik mis muu, millesse inimene on otsustanud uskuda. Kummastav, kuidas seejuures maailm on meile antud suhteliselt ühelaadsena: erinevad küll ikoonid ja viis, kuidas ehitame oma maja ja millise pildi riputame seinale, põhikomponentides on aga meie poolt konstrueeritud ruum suhteliselt sarnane. Põhjusi selleks võib olla kaks: esiteks on meile kaasa antud enam-vähem sarnane tekstiriba. Või siis on asjade visuaalsed kvaliteedid tõesti asjade eneste küljes, avades end suhtes nende vaatleja meeltega.

      Ja siiski ei luba ainult tõsiasjad, et maailmal on kuju ja värvid ning meil silmad, nautida looduse ülevat ilu. Üksnes tänu võimele seda ära tunda, ja mis üllatus – seda ka ise luua, muutub maailm meile mõistetavaks. Asjad saavad külge kuju ja värvi ja sunnivad meid peatuma üksnes selleks, et imetleda roosi ilu. Ilu kaudu saame me aru ümbritsevast ruumist: perspektiivist ja proportsioonist, mis seovad meid looduse poolt kehtestatud korra ja võimega sellega samastuda. Ilu on partner teadmisele, ilma üheta ei oleks teist, ilu sobib matemaatilise tõestuse kriteeriumiks just samahästi kui abstraktne valemite keel. Oma maailma mõistetavaks tegemiseks vajame kogemust, mis lisaks kaasasündinud eeldustele näha asju nende loomulikus asendis peidab end meie inimliku mälu salajastes sahtlites, on sinna kogutud lihvitud ja läikima löödud pärlitena, kujundades kaelakeesid ja käevõrusid, pakkudes võimaluse kunstiliseks elamuseks (mis võib, aga ei pruugi samastuda iluga), näha valgust mitte üksnes kiirtekimbu, vaid sajandeid küpsenud kultuurilise kokkuleppena meie, maailma ja selle vahendajaks oleva ilu vahel.

      Ilu kaudu saame teada. Ilma ilu aktiivse toimeta lööksime end hommikul sängist või maast õlgedelt tõustes ära vastu esimest teravamat nurka. Ilu muudab valguse käes väljajoonistuvad kontuurid nähtavaks, koondades meie silma võrkkestale pildi, mis annab meile eelise nende kõrval, kes ilust on ilma jäetud. Just sellepärast toome päris valgusest ilmajäetule kultuurivalgust, seletame ja õpetame kannatlikult, missugused asjad siis päriselt on. Nii elab loodus meis üha uuesti saadavate impulsside kui ka mälestusena, millegi sellisena, mis uue liidab kokku juba olemasolevaga, moodustades sellest inimeseks olemise ühe vääramatu aluse.

      Ja siiski – kust saavad asjad alguse; mis oli kõige enne; mis on meie elu ja maailma tegelik tähendus? Küsimuste „Kuidas?” ja „Mil viisil?”

Скачать книгу