LITMIR.BIZ

Скачать книгу

mehaanilise pelikani kahe hiiglasliku ratta vahel istumas ja oma järgmist etendust ootamas. Ta põlvitas ja keeras keti olendi vaskjalgade ümber. Lülisid kinnitades tajus meistervaras õrna värinat, kui Noamängu-jõuk väljaku kaugemas otsas trampis ja hõiskas. Peteri plaan oli paigas, nüüd tuli vaid hoolitseda, et jõuk oma ohvrit enne keskööd tappa ei jõuaks.

      Peter läks tänavale tagasi ja kõndis keti järgi tallideni. Kõrvaltänava alguses meenus talle tühi õllekann, mille peale ta ennist komistas – täiuslik tähelepanu kõrvale juhtimiseks. Ta korjas kannu üles ja sihtis kogu kamba kõige õelamat, vastikumat, ohtlikumat häält.

      Raksaki! Kann põrutas otse Pliiatsi kuklasse ja purunes tuhandeks killuks. „Aiaaa!” röögatas ta ja hõõrus tursuvat kolpa. „Kesse oli?!”

      Taganemiseks oli hilja. Peter astus kuuvalgusse. „Sinu taga,” ütles ta, üritades kõigest väest vapralt kõlada. „Ja kohe tuleb veel üks, kui te kohe järele ei jäta.” See oli tegelikult vale, Peter ei leidnud kusagilt teist kannu.

      „No vahi aga vahi,” irvitas Pliiats lähemale astudes. „Meil on siin vist üks häätegija.”

      „Ma – ma hoiatan sind,” väreles Peteri hääl. „Jäta see hobune kohe rahule.”

      „Hobune?” ütles üks poiss norsatades. „Mis, oled sa pime või?” Kuigi see viimane märkus läks täppi, oli see ikkagi temast jäme.

      „Kuule, ma olen sind varem näind,” ütles teine. „Sa oled see väike lödine tatt, keda Seamus enda juures hoiab – ussike!”

      „Eks me näe, kes on lödine,” pani Peter vastu. „Teil on kümme sekundit.” Jõuk naeris ja liikus ringis lähemale, käte vahel nuge keerutades. Peter jäi paigale ja põikles vaid aeg-ajalt tuleva noahoobi eest kõrvale. „Veel viis sekundit,” ütles ta.

      „Eks ma pean siis kiiremini liigutama,” salvas Pliiats. Väledana nagu surm napsas ta Peteril kõrist ja tõstis ta lausa maa kohale.

      Poiss öökis ja üritas kägistavaid sõrmi kaela ümbert rebida. „Nüüd… kohe…” ahmis ta.

      „Justament!” Pliiats tugevdas haaret. „Nüüd kohe peakski sa tulema meiega mängima veidi noam…”

      Te vist aimasite, et Pliiats Cookson hakkab ütlema sõna „noamängu” – ja teil on õigus. Kuid tema sõnad lõikas läbi keskööd kuulutav suur kell. Mehaaniline pelikan kargas oma õrrelt ja hakkas keerlema ning kääksuma, kerides ketti enda ümber nagu niiti rullile. Jõhkardite ahelad tõmmati pingule. Rabatud Pliiats lasi Peterist lahti. Enne, kui ükski neist toimuvat mõista jõudis, pühiti viis Noamängu-jõugu liiget jalgelt, lohistati läbi linna ja vinnati poolele teele tornitippu. Sinna jäid nad pahkluid pidi rippuma nagu üks vastikute ja ropendavate viinamarjade kobar.

• • •

      Seni, kuni Pliiats ja tema jõuk kohtumajalt avanevat vaadet nautisid, tõusis Peter jalgele ning pühkis end puhtaks. Ta kuulis kõrvaltänava lõpust ebaühtlast korskamist ja teadis, et loom ei saanud põgenema. Ta haistis tekitatud haavadest tänavakividele voolanud verd. „On sinuga kõik hästi?” küsis ta lähemale astudes.

      Lähenedes täitis ta nina vänge aroom. Selle oli ta alles sel pärastlõunal ära õppinud – sebra lõhn. „Sina kuulud ju kübarameistrile,” ütles ta kätt välja sirutades. Eemale tõmbumise asemel nihkus olend lähemale ja surus oma nina vastu ta peopesa.

      Peter põlvitas ja võttis sebra pea oma kõhetute käte vahele. „Mis nad on sinuga küll teinud,” ütles ta õrnalt looma lakka silitades. Loom judistas end ta kerge puudutuse all. Peter surus käe vastu looma ribisid ja tundis nõrka pulssi. Looma rahustades läksid südamelöögid aeglaselt tugevamaks ja muutusid lõpuks normaalseks.

      „Eks su isand jättis su vist maha,” lausus ta sebrat jalgele aidates. „Kui ainult sinagi oskaks mulle nende munade kohta rääkida.” Munade mainimist kuuldes hirnatas loom vaikselt ta kõrva. Kui ta poleks seda teadnud, võinuks Peter arvata, et loom sai temast aru. Aga see oli võimatu… loomad ei mõistnud inimkeelt rohkem, kui nad ise oleks osanud rääkida.

      Justkui vastuseks lonkas sebra kõrvaltänava lõppu, kus lebas kübarameistri karp. Ta võttis karbi viga saanud lõugade vahele ja tõi selle Peteri jalge ette.

      Poiss polnud kindel, mida temast oodatakse. „Tahad, et ma selle avaks?” küsis Peter. Sebra hirnatas uuesti ja müksas ta kätt karbi poole. Peter kükitas ja libistas sõrme mõlgitud lukku. Klõps! Kaas vupsas lahti.

      „Mis nüüd?”

      Ta kuulis, kuidas loom pea langetab ja karbi sisu nuhutab. Sebra võttis hammaste vahele esmalt ühe, siis teise munasisu ja poetas need ettevaatlikult poisi pihku. Seejärel astus loom tema selja taha ja tiris Peteri silmadelt sideme.

      „Ma… Vabandust,” sõnas Peter. „Ma ei saa ikka aru, mida sa tahad.”

      Ta sirutas käe välja lootuses, et sebra juhendab teda edasi, kuid loom oli veidral kombel haihtunud. „Halloo?” ütles Peter ümber pöörates. Ta katsus kõigest väest kuulda kabjahääli või norsatusi, kuid polnud midagi – olid vaid kaks salapärast muna ta peos. Ta rullis ümaraid palle sõrmede vahel ning nende suuruses ja pinnamustris oli midagi kiuslikult tuttavat. Ta surus oma nina nende sooja naha vastu. „Ma tean seda lõhna kusagilt,” pomises ta endamisi. „Aga kust?”

      Just sel hetkel kangastus Peterile see, mida arstid kutsuvad mälupildiks. See on peen meditsiiniline mõiste, mis tähendab, et sulle meenub midagi minevikust. Peter ahmis õhku, kui kauged lõhnad ja helid ta üleni enda alla matsid. Talle meenusid hõiked ja möirged. Talle meenus, kuidas ta korvi topiti. Talle meenus, kuidas tallegi kuulusid just täpselt sellised silmamunad enne, kui need koledal kombel välja nokiti.

      „See on silmapaar,” ütles ta. Ta istus hämmeldunult maha. Kas see võis olla tõsi? Kahtlaselt täiuslik oleks see, et pime poiss varastab silmi täis karbi. Kolm paari, lihtsalt tule ja võta. Ta uuris igat paari, sest suutis nüüd eristada ka pisikesi erinevusi nende kaalus ja suuruses. Esimene paar oli vormitud parimast kullatolmust. Teine oli nikerdatud siledast mustast oonüksist. Ja viimane paar oli lõigatud smaragdidest – kvaliteetseimatest vääriskividest, mida ta oli iial puudutanud.

      Peter võttis kätte kuldsilmade paari ja tundis, kuidas ta pulss taob. See oligi paar, mille valis tema jaoks välja sebra. Loom ütles Peterile, mida peab tegema.

      Poiss hingas sügavalt välja ja rahustas käsi. Seejärel libistas ta nii ettevaatlikult kui võimalik kaks silmamuna oma tühjadesse silmakoobastesse.

      Ta pilgutas.

      Ja nii kaduski Osav Peter kui vits vette.

      4. peatükk

      SÖÖR TODE ja TUTTAV HÄÄL

      Järgmisel hetkel leidis Peter end vee alt. See keskkonna muutus tabas poissi nii ootamatult, et ta ei jõudnud isegi hinge tõmmata ja ahmis selle asemel sisse kopsutäie kõrvetavat soolvett. Ta peksis jalgadega suunas, mis meeleheitliku lootuse põhjal pidi üles viima. Kui ta pea lõpuks pinnale jõudis, kuulis ta kahte asja: esimene oli langeva vee kõuelaadne möire ja teine suur kõlksuva klaasi sümfoonia. Ta keeras end ringi ja otsis pimesi ükskõik mida, mis aitaks tal pinnal püsida. Üks kätest puudutas midagi väikest ja kõva. Tavaline klaaspudel. Ta pühkis mõlema käega laias kaares ja tundis enda ümber hulpimas erineva kuju ja suurusega pudeleid. Kus ta küll oli? Hoovused mäslesid ta kõhnade jalgade ümber ja tirisid teda sügavustesse tagasi. Ta puristas ja üritas pead vee peal hoida. „Appi!” hüüdis ta köhides. „Aidake mind!”

      Olete ilmselt mõistnud, et Peter ei osanud kuigi hästi ujuda. Tema vähesed kokkupuuted veega andsid talle õpetust, et sellest kraamist tuleb heaga kaugele hoida. Ta üritas meenutada, mis ta nii hirmsasse hätta vedas. Viimane asi, mida ta mäletas, oli see, kuidas ta oma silmaaukudesse paari kuldsilmi libistas. Siis

Скачать книгу