LITMIR.BIZ

Скачать книгу

mind naiseks paluda. Ma räägin sulle. Ei. Ma näitan sulle.

      Ta pöördus Parwanast eemale ja pistis käe taskusse.

      Ja siis tuli hetk, millest Masooma midagi ei teadnud. Kui õde mujale vaatas ja taskust midagi otsis, surus Parwana peopesad oksale, kergitas tagumikku ja lasi sellel siis alla langeda. Oks vappus. Masooma ahhetas ja kaotas tasakaalu. Ta rapsis kätega metsikult. Ta kallutas end ettepoole. Parwana vaatas, kuidas tema enda käed liikusid. Ta just ei lükanud, aga Masooma selja ja Parwana sõrmeotste vahel oli kontakt ning põgusa hetke jooksul toimus kerge tõuge. Aga see kestis vaevu hetke, siis küünitas Parwana õe järele, tema särgipalistuse järele, enne kui Masooma paanikas tema nime hüüdis ja Parwana tema oma kisendas. Parwana krabas särgist, ning hetkeks näis, et ta on vist Masooma päästnud. Aga siis kangas rebenes ja libises tema haardest välja.

      Masooma kukkus puu otsast alla. Kukkumiseks kulus näiliselt terve igavik. Tema ülakeha põrkus teel alla okste vastu, ehmatades linde ja raputades lehti vabaks, tema keha keerles ja põrkles, murdes väiksemaid oksi katki, kuni tema alaselg maandus vastiku, kuuldava raksuga ühele madalale jämedale oksale, sellele, mille külge kiik oli riputatud. Ta väändus tahapoole, peaaegu pooleks.

      Veidi hiljem oli tüdruku ümber ring tekkinud. Nabi ja tüdrukute isa nuttis Masooma kohal, püüdes teda ärkvele raputada. Näod vaatasid alla. Keegi võttis tal käest. See oli ikka veel tugevasti rusikasse surutud. Kui tema sõrmed sirgu tõmmati, leiti tema peost täpselt kümme väikest kokkukägardatud puulehte.

      Masooma ütleb pisut väriseva häälega: „Sa pead seda kohe tegema. Kui sa hommikuni ootad, lööd araks.“

      Kõikjal nende ümber, kaugemal Parwana oksaraagudest ja kidura moega umbrohust üles tehtud tule tuhmist kumast, on kõle, lõputult laiuv liiv ja mäed pimedusest alla neelatud. Nad on peaaegu kaks päeva läbi võserikuga kaetud maastiku Kabuli poole rännanud, Parwana muula kõrval sammumas, Masooma sadula külge kinnitatud, Parwana tema käest kinni hoidmas. Nad on rühkinud mööda järske radu, mis käändusid ja viisid alla ning vonklesid piki kaljuseid mäenõlvu edasi-tagasi, maapind jalge all ookri- ja roostekarva rohust tähniline, täis ämblikuvõrguna igasse suunda ulatuvaid pragusid.

      Parwana seisab nüüd tule lähedal ja vaatab Masoomat, kes on nagu tekiga kaetud madal küngas teisel pool leeke.

      „Aga Kabul?“ küsib Parwana.

      „Oh, sina pidid ju see tark olema.“

      Parwana lausub: „Sa ei saa paluda, et ma seda teeksin.“

      „Ma olen väsinud, Parwana. See pole elu, mis mul on. Minu olemasolu on meile mõlemale karistus.“

      „Lähme lihtsalt tagasi,“ ütleb Parwana ja tema kõris hakkab pitsitama. „Ma ei suuda seda teha. Ma ei saa sul minna lasta.“

      „Sa ei lasegi.“ Masooma nutab nüüd. „Mina lasen sinul minna. Ma lasen su vabaks.“

      Parwana meenutab ühte õhtut kaua aega tagasi, Masooma on kiigel, tema lükkab õde. Ta oli vaadanud, kuidas Masooma oli iga kord, kui kiik oli üles liikunud, jalad sirgu lükanud ja pea täiesti taha viinud, nii et tema pikad juuksed laperdasid nagu pesu nööril. Talle meenusid kõik need väikesed nukud, mis nad olid koos maisitõlvikutest teinud, ja kuidas nad olid neile vanadest riideribadest pulmakleite selga pannud.

      „Ütle mulle midagi, õde.“

      Parwana hoiab silmi pilgutades tagasi pisaraid, mis nüüd tema nägemist hägustavad, ning pühib käeseljaga nina.

      „Tema poeg, Abdullah. Ja pisike tüdruk Pari. Kas arvad, et suudaksid neid armastada nagu oma lapsi?“

      „Masooma.“

      „Kas suudaksid?“

      „Ma võin proovida,“ sõnab Parwana.

      „Hästi. Siis mine Saboorile mehele. Hoolitse tema laste eest. Saa ise lapsi.“

      „Ta armastas sind. Ta ei armasta mind.“

      „Küll ajapikku hakkab armastama.“

      „See kõik on minu pärast,“ ütleb Parwana. „Minu süü. See kõik.“

      „Ma ei tea, mida see tähendab, ega tahagi teada.antud hetkel on see ainuke asi, mida ma tahan. Inimesed saavad aru, Parwana. Mulla Shekib on neile sellest rääkinud. Ta ütleb, et andis mulle selleks oma õnnistuse.“

      Parwana keerab näo pimedaks tõmbunud taeva poole.

      „Ole õnnelik, Parwana, palun ole õnnelik. Tee seda minu pärast.“

      Parwana tunneb, et ta tahab äärepealt kõik ära rääkida, öelda Masoomale, kui väga ta eksib, kui vähe ta teab õest, kellega ta üska jagas, kuidas Parwana elu on nüüdseks aastaid olnud üks pikk sõnatu vabandamine. Aga kellele see kasuks oleks? taas kord tunneks tema Masooma arvelt kergendust? ta neelab sõnad alla. Ta on õele piisavalt valu põhjustanud.

      „Ma tahan nüüd suitsetada,“ lausub Masooma.

      Parwana hakkab vastu vaidlema, aga Masooma katkestab teda. „On aeg,“ ütleb ta nüüd valjemalt, otsustavalt.

      Sadulakaarele riputatud kotist toob Parwana vesipiibu. Ta hakkab värisevate kätega vesipiibu kaussi tavapärast segu valmistama.

      „Rohkem,“ ütleb Masooma. „Pane palju rohkem.“

      Nina löristades, põsed märjad, lisab Parwana veel ühe näpuotsatäie, siis veel ühe ja veel ühe. Ta paneb söe põlema ja asetab vesipiibu õe kõrvale.

      „Nüüd,“ sõnas Masooma, leekide oranž kuma põskedel ja silmad säramas, „kui sa mind kunagi armastanud oled, Parwana, kui sa oled kunagi mu tõeline õde olnud, siis lahku. Ei ühtegi suudlust. Ega hüvastijätusõnu. Ära sunni mind anuma.“

      Parwana hakkab midagi ütlema, aga Masooma toob kuuldavale piinatud, lämbuva heli ja pöörab pea kõrvale.

      Parwana tõuseb aeglaselt jalule. Ta kõnnib muula juurde ja tõmbab sadulavöö tugevamini kinni. Ta haarab looma ohjadest. Äkitselt taipab ta, et ta ei pruugi osata Masoomata elada. Ta ei tea, kuidas ta sellega hakkama saab. Kuidas ta suudab taluda päevi, mil Masooma puudumine tundub raskema koormana, kui tema olemasolemine oli kunagi tundunud? kuidas ta õpib kõndima ümber suure haigutava augu, kus kunagi oli olnud Masooma?

      Ole hea, ta peaaegu kuuleb Masoomat ütlemas.

      Parwana sikutab ohje, pöörab muula ringi ja hakkab kõndima.

      Ta kõnnib, läbides pimedust, samal ajal kui jahe öötuul talle näkku puhub. Ta hoiab pea maas. Ta pöörab hiljem veel vaid üks kord ringi. Läbi veeälevil silmade paistab laagrituli kauge, tuhmi, tillukese kollase häguse täpina. Ta kujutab ette, kuidas tema kaksikõde lamab tule kõrval, üksinda pimeduses. Varsti tuli kustub ja Masoomal hakkab külm. Instinkt käsib tal tagasi minna, õele tekk peale panna ja tema kõrvale pugeda.

      Parwana sunnib end ümber pöörama ja taas kord minekule asuma.

      Ja siis ta kuuleb midagi. Kauget, summutatud heli, mis meenutab halinat. Parwana jääb paugupealt seisma. Ta kallutab pea küljele ja kuuleb seda taas. Süda hakkab rinnus pekslema. Ta mõtleb hirmuga, kas see on Masooma, kes teda tagasi kutsub, olles ümber mõelnud. Või äkki pole see midagi muud kui šaakal või kõrberebane, kes kusagil pimeduses ulgus. Parwana ei tea kindlalt. Ta mõtleb, et see võib tuul olla.

      Ära jäta mind, õde. Tule tagasi.

      Ainuke viis kindlalt teada saada on tuldud teed mööda tagasi minna ning Parwana hakkab just seda tegema. Ta pöörab ringi ja astub paar sammu Masooma poole. Seejärel ta peatub. Masoomal oli õigus. Kui ta nüüd tagasi läheb, ei jätku tal julgust seda teha, kui päike tõuseb. Ta lööks araks ja jääks õega. Ta jääks igaveseks. See on tema ainus võimalus.

      Parwana paneb silmad kinni. Tuul paneb salli tema näo vastu laperdama.

      Mitte keegi ei pea teadma. Mitte keegi ei saagi teada. See oleks tema saladus, mida ta vaid mägedega jagaks. Küsimus on selles, kas ta suudab sellise saladusega elada, ja Parwana arvab, et ta

Скачать книгу