LITMIR.BIZ

Скачать книгу

arvavat. Igatahes on olemas Tema Majesteedi otsus niisuguseks puhuks ja ma pean teile kahetsusega teatama, et kedagi ei võeta enne musketäriks, kui ta on osa võtnud mõnest lahingust, sooritanud mõne hiilgava kangelasteo või teeninud kaks aastat mõnes veidi tagasihoidlikumas väeosas, kui seda on meie oma.”

      D’Artagnan kummardas sõnatult. Ta soov musketärimantlit selga tõmmata kasvas veelgi nüüd, kus ta teadis, kui raske oli seda saavutada.

      “Ent,” jätkas härra de Tréville, puurides kaasmaalast nii terava pilguga, nagu oleks ta tahtnud tema salajasemaid mõtteid lugeda, “lugupidamisest oma vana sõbra, teie isa vastu, tahan ma teie heaks midagi teha, noormees. Bearni noorukid ei ole tavaliselt rikkad ja ma ei usu, et olukord oleks palju muutunud sellest ajast saadik, kui mina kodukohast lahkusin. Ma arvan, et seda raha, mis te kaasa võtsite, ei ole liiga palju.”

      D’Artagnan sirutas ennast uhkelt, otsekui tahtes öelda, et ta ei palu kelleltki armuandi.

      “Hästi, hästi, noormees,” rahustas teda härra de Tréville, “ma tunnen seda ilmet. Mina ise tulin Pariisi, neli eküüd taskus, ja olin valmis duellile kutsuma igaühe, kes oleks julgenud öelda, et ma pole võimeline Louvre’it ära ostma.”

      D’Artagnan ajas end veel rohkem sirgu. Tänu hobusemüügile oli temal oma karjääri algul neli eküüd rohkem, kui oli olnud härra de Tréville’il.

      “Kui suur teie rahasumma ka ei oleks, aga te peate selle alles hoidma,” jätkas härra de Tréville. “Pealegi peate te end täiendama aadlikule vajalikes oskustes. Veel täna kirjutan ma Kuningliku Akadeemia direktorile ja alates homsest võtab ta teid vastu ilma igasuguse maksuta. Ärge keelduge sellest väikesest sõbralikkuse avaldusest. Akadeemiasse vastuvõttu on mõnikord asjata taotlenud meie maa kõige rikkamad ja tähtsamad aadlikud. Te õpite seal ratsutamist, vehklemist ja tantsimist. Te omandate seal häid teadmisi ja tulete siis aeg-ajalt mind vaatama ja räägite, kuidas olete edasi jõudnud, ja ma püüan siis teie heaks midagi teha.”

      Kuigi d’Artagnan ei tundnud õukonnakombeid, mõistis ta ometi, et vastuvõtt oli jahe.

      “Ah, mu härra,” ohkas d’Artagnan, “ma näen, kui hädasti oleks mul nüüd vaja seda soovituskirja, mille mu isa teie jaoks kaasa andis.”

      “Tõepoolest, ma imestan,” vastas härra de Tréville, “et te võtsite ette nii pika teekonna ilma selle hädavajaliku reisirahata, mis on meile, bearnlastele, nii tarvilik.”

      “Mul oli see olemas, härra, ja jumala eest, see oli täiesti korralik kiri,” hüüdis d’Artagnan, “aga see varastati mult alatult ära.”

      Ta jutustas kogu juhtumi Meung’is, kirjeldas üksikasjaliselt tundmatut aadlikku, tehes kõike seda nii tuliselt ja tõepäraselt, et härra de Tréville oli võlutud.

      “On vast imelik lugu,” lausus viimane mõtlikult. “Tähendab, te rääkisite minust kõva häälega?”

      “Jah, härra, ma olin tõepoolest nii ettevaatamatu, kuid mis mul üle jäi – selline nimi, nagu teie oma, oli mulle teel kilbiks: võite isegi arvata, et ma sageli selle varju pugesin.”

      Meelitamine oli tol ajal moes, ja härra de Tréville armastas ülistusi sama palju kui kuningas või kardinal. Musketäride kapten ei suutnud tagasi hoida ilmset heameelenaeratust, mis aga peagi hajus, ja ta pöördus tagasi Meung’i seikluse juurde.

      “Ütelge,” jätkas ta, “kas sel aadlikul oli põsel väike haavaarm?”

      “Jah, justkui kuuli kriimustus.”

      “Kas ta oli kena mees?”

      “Oli küll.”

      “Pikka kasvu?”

      “Jah.”

      “Kahvatu jume ja tumedate juustega?”

      “Jah, täpselt niisugune. Kuidas on see võimalik, et te seda meest tunnete? Ah, kui ma ta ühel päeval kätte saan, ja ma vannun teile, et saan, olgu see kas või põrgus…”

      “Kas ta ootas ühte naist?” jätkas härra de Tréville.

      “Igatahes lahkus ta kohe pärast vestlust daamiga, keda ta oli oodanud.”

      “Ega te ei tea, millest nad rääkisid?”

      “Mees andis daamile kastikese, öeldes, et see sisaldab juhtnööre tema jaoks, ja soovitas tal seda enne Londoni jõudmist mitte avada.”

      “Oli see naine inglanna?”

      “Mees nimetas teda mileediks.”

      “Jah, see on tema,” sosistas de Tréville, “see on tema. Ma arvasin, et ta on veel Brüsselis.”

      “Ah, härra, kui teie seda meest tunnete,” hüüdis d’Artagnan, “siis ütelge mulle, kes ta on ja kus ta asub, siis ei palu ma teilt enam midagi, isegi mitte seda, et te mind musketäride hulka vastu võtaksite. Kõigepealt tahan ma kätte maksta.”

      “Hoiduge sellest, noormees,” hüüdis härra de Tréville. “Kui ta tuleb teile tänaval vastu, siis minge üle tee! Niisuguse kaljuga kokku põrgates purunete te kildudeks, justkui oleksite klaasist.”

      “See ei takista mind,” hüüdis d’Artagnan, “kui ma ta ükskord vaid kätte saan…”

      “Esialgu aga,” jätkas härra de Tréville, “võtke mu nõu kuulda ja ärge teda otsima minge.”

      Korraga, haaratuna äkilisest kahtlushoost, jäi härra de Tréville vait. Äge viha, mida noor rändur ilmutas nii avalikult mehe suhtes, kes oli varastanud talt isa kirja, mis iseendast oli küllaltki väheusutav, kas see viha polnud pigem mingi salakaval nõks? Järsku oli noormehe saatnud Tema Eminents? Äkki tuli nooruk talle lõksu üles panema? Äkki oli see nõndanimetatud d’Artagnan kardinali nuhk, keda püüti tema majja sokutada, et ta musketäride kapteni usalduse võidaks ja hiljem ta hukutaks, nagu seda teistega tuhandeid kordi oli juhtunud. Ta puuris pilguga d’Artagnani teravamalt kui varem. D’Artagnani salakavalusest, vaimukusest ja teeseldud alandlikkusest särav ilme ei rahustanud teda põrmugi.

      “Ma tean küll, ta on gaskoonlane,” mõtles härra de Tréville. “Aga ta võib olla niisama hästi kardinali kui minu poolt. Paneme ta õige proovile. Mu sõber,” sõnas ta aeglaselt, “ma tahan hüvitada jaheduse, mida te algul märkasite minu vastuvõtus. Kuna ma usun kaotatud kirja lugu, siis avaldan teile kui oma sõbra pojale meie poliitika saladused. Kuningas ja kardinal on parimad sõbrad, nende näilised tülid on ainult rumalate petmiseks. Ma ei taha, et minu kaasmaalane, tubli noormees ja hea kavaler, kes on otse loodud selleks, et elus edasi jõuda, oleks kõikide nende teeskluste ohver ja otsekui lihtsameelne lollike langeks lõksu, nagu paljud enne teda on langenud. Mõistke, et ma olen truu kahele kõikvõimsale isandale ja et igal mu teol on vaid üks eesmärk – teenida kuningat ja kardinali, seda silmapaistvat geeniust, kelle Prantsusmaa on sünnitanud. Niisiis, noormees, võtke see teatavaks ja kui teie kas perekonna, sidemete või kirgede tõttu tunnete vaenulikkust kardinali vastu, nagu seda võib näha mõne aadliku juures, siis öelge mulle hüvasti ja lahkuge. Ma aitan teid mis tahes olukorras, aga oma isikuga ma teid ei seo. Igal juhul loodan ma, et minu avameelsus teeb meid sõpradeks, sest teie olete esimene noormees, kellega ma olen nii siiralt rääkinud.”

      Endamisi aga sõnas Tréville:

      “Kui kardinal, kes väga hästi teab, kui väga ma teda jälestan, on tõesti minu juurde saatnud selle noore rebase, siis ei jätnud ta kindlasti spioonile ütlemata, et parim vahend minu meelitamiseks on kõige hullem kardinali laimamine. Vaatamata minu jutule vastab nüüd kavalpea kindlasti, et ta vihkab Tema Eminentsi.”

      Kõik kujunes aga hoopis teisiti, kui härra de Tréville oli arvanud, sest d’Artagnan vastas väga lihtsalt:

      “Härra, ma tulin Pariisi just samasuguste mõtetega. Isa soovitas mul kuulda võtta mitte kellegi muu kui ainult kuninga, härra kardinali ja teie käske, sest nemad on tema arvates Prantsusmaa kolm tähtsamat meest.”

      Nagu märgata võisite, lisas d’Artagnan härra de Tréville’i nime kahele eelmisele omalt poolt juurde.

Скачать книгу