ТОП просматриваемых книг сайта:
Gort Ashryn II osa. Sõda. Leo Kunnas
Читать онлайн.Название Gort Ashryn II osa. Sõda
Год выпуска 2011
isbn 9789949475407
Автор произведения Leo Kunnas
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Rünnaku muutis raskeks asjaolu, et kõrgendikku ümbritsev maastik oli peaasjalikult lauge, liigendamata ja lage. Kuid ma ei usu, et vaenlane oleks siin teadlikult maastikku kujundanud. Vastasel juhul ei oleks kaheksa geisriga orgu alles jäetud, samuti väiksemat, umbes kuuekümne meetri kõrgust küngast, mis jäi teisele poole orgu, kõrgendikust vaevalt kahe kilomeetri kaugusele. Just sealtkaudu, kagu suunast, oli leitnant Schöttli proovinud kõrgendikku hõivata. Peagi pidi ta sedasama uuesti üritama.
Neljanda rühma rünnaku lähtealaks olin määranud kõrgustikust umbes kaheksa ja pool kilomeetrit põhja poole jääva künka taguse. See oli viimane koht, kus võis vaenlase otsetulerelvade eest varju leida. Olime liikunud hoolikalt künkanõlvade varju hoidudes ning hakkasime pärale jõudma.
„Kõik üksused. Täpsustatud H-hetk kell 214720ST28NOV,” teatasin alluvatele.
Tõstsin rünnaku algusmomendi neljakümne sekundi võrra ettepoole, sest lähtealale ei tasunud mitte sekundikski kauem passima jääda, kui just hädapärast vaja. Muidu võis vaenlase kaartuld kaela saada. Kineetilise energia relvade projektiilid võisid kaitseväljast läbi tungida, kui neid väga tihedalt alla sadas. Piisas kolmekümnest sekundist ja olidki sihtmärgina paika pandud.
Mu lahinguarvuti salvestas allüksuste ülemate arvutite saadetud rutiinsed vastused. Nüüd ei olnud enam aega mõtteid vahetada. Nüüd tuli ainult tegutseda.
Poolteist minutit kuni kolmkümmend sekundit enne H-hetke läksid rühmade kaupa petterünnakule libasõdurid ja neid juhendavad võitlejad. BISMARCKI plasmakahurid jäid nüüd korraks vait, et anda vaenlasele võimalus varjenditest välja ronida, positsioonid mehitada ning tuli avada.
Meie halvaks üllatuseks oli vaenlase tuli hämmastavalt tihe.Teisest küljest oli see aga hea, sest meie tulejuhid said nüüd vaenlase laskepesad rahulikult sihikule võtta. Eriti oluline oli rivist välja lüüa vaenlase tankid, mis olid varjenditest laskepositsioonidele nihkunud.
H-hetkel koondas BISMARCK kaheks minutiks kõrgendikule kahekümne nelja plasmakahuri tule. Seni hääletusse lahinguruumi tekkis esimene heli, kui lahingutoetusrühm antiainegranaadiheitjatest vastase tankide ja laskepesade pihta tule avas.
Kolmanda ja neljanda rühma sõdurid tungisid kõrgendiku suunas ning ma sööstsin edasi koos oma võitlejatega.
Kompaniiülema igapäevane lahingujuhtimine ei seisne selles, et ta peaks kogu aeg olema eesliinil. Arukas ülem on tavaliselt oma võitlejate seas, nende keskel, just sellises kohas või positsioonil, kust on kõige parem alluvaid juhtida. Kompaniiülema ülesanne ei ole kõige ees tormata.
Kuid on hetki, mil alluvad ootavad, et ülem oleks nende ees, juhiks neid oma isikliku eeskujuga. Ülem peab säärase momendi ära tabama. Nüüd oli see aeg kätte jõudnud.
Õigupoolest rühma või kompanii rünnakus polegi esimesi ega tagumisi mehi, vaid kõik võitlejad ründavad ühel ja samal ajal. Selles kogu rünnaku mõte ongi.
Kaitseväljad olid seatud maksimaalsele võimalikule tugevusele. Lasin viimase kümme teravatt-tundi energiat käiku ning väljageneraatorid töötasid piirvõimsusel. Mitte keegi ei juhi otsustava sööstu ajal oma gravimootorit ise. Inimene ei ole selleks võimeline, see tähendaks enesetappu. Kõik võitlejad, kes selleks vähegi suutelised olid, loovutasid kontrolli oma lihaste ja närvisüsteemi üle lahinguarvutile.
Neljandal rühmal oli vaja söösta kaheksa ja pool kilomeetrit. Linnulennult võis gravimootori abil minutiga läbida umbes viis kilomeetrit. Kuid loomulikult ei liikunud me otsejoones. Lisaks vaenlase tulele ootas ees miiniväli. Õnneks oli see vaid hajus häiremiiniväli, sest vaenlane ei osanud siitpoolt rünnakut oodata. Kuid vaenlane oli väga leidlik ning kasutas miinide initsieerimisvahendina molekulaarkaablit. Distantsjuhitavad miinid oleksime juba kaugelt juhtimissüsteemi ülevõtmisega kahjutuks teinud. Selleks ei olnud vaja pioneere, sellega tuli toime iga jalaväeüksus.
Molekulaarkaabel oli aga topelt ohtlik.Sel viisil lõhatavaid miine sai ainult käsitsi demineerida. Vaenlase tule all oli see võimatu. Vähimgi puudutus vastu ämblikuvõrguniidist mitukümmend korda peenemat kaablit pani miini kohe plahvatama. Kui aga suure kiirusega vastu molekulaarkaablit tormata, lõikas see välivormist läbi. Kaitseväljadest ei olnud selle vastu mingit abi. Nii võis jäseme kaotada, ennast pooleks lõigata või koguni peast ilma jääda. Molekulaarkaabliga ei olnud nalja. Me ei hakanud demineerimisega jändama, vaid manööverdasime miinidest ja kaablitest lihtsalt mööda.
Rünnak avatud lahinguruumis ajas mind alati öökima, seda sõna otseses, mitte kaudses mõttes. Vaenlase tule all miinivälja läbimiseks programmeeris lahinguarvuti nimelt väga keerulise liikumistrajektoori. Järsult ei muutunud mitte ainult suund ja kõrgus, vaid ka kiirus. Selline siksakitamine ning järsud kiirendused ning pidurdamised raputasid sisikonna päris läbi.
Võitlejate sihipärane liikumine vaenlase positsioonide suunas oli ühtlasi ka kaootiline Browni liikumine. Mu sõdurite liikumisteekonnad lõikusid ja ristusid vahetevahel üksteisega, ei olnud olemas kahte ühesugust marsruuti.
Ei, me ei tegutsenud nagu masinad, meie allüksus oligi tegelikult üksainus suur masin ja meie selle osad. Ilma lahinguarvutiteta poleks säärane pealetungitaktika võimalik olnud. Kuid mis veelgi olulisem – omakorda oli vaja lahinguarvutit, et niiviisi edasi liikuvat sõdurit laserpüssiga või plasmaautomaadiga sihikule võtta ning talle üleüldse pihta saada. Kuid vaenlasel polnud lahinguarvuteid. See erinevus kaalus üles kõik muu.
Juhuslikud käsirelvade tule tabamused ei teinud meile midagi, sest kaitseväli suutis need hõlpsasti neutraliseerida. Tanki tornikahurid olid palju ohtlikumad. Otsetabamus tankitorni laserkahurist lõi isiklikust kaitseväljast läbi. See tähendas surma või heal juhul haavatasaamist.
Jõudsime vaenlase positsioonideni kahe ja poole minutiga. Vaenlase tuli oli nüüd hõredaks jäänud. Kaotasime vaid ühe võitleja.
Kolmandal rühmal oli kõigest kaks kilomeetrit minna, kuid neil oli vaja miinitõkkest läbi murda. Lahingutoetusrühm tegi neile tulega teed ning antiainegranaatide plahvatused puhastasid läbi miinivälja koridori. Rünnak oligi taktikaliselt nii üles ehitatud, et mõlemad kompanii allüksused jõuaksid vaenlase positsioonideni enam-vähem ühel ajal, see tähendab sama minuti jooksul.
Võitlesin pealetikkuva sooviga oma kiivrisse oksendada, kui mu jalad künkanõlval maad puudutasid. Ausalt öeldes polnud ma kogu sööstu jooksul teinud ühtegi lasku. Ma polnud selleks lihtsalt suuteline. Kuigi lahinguarvuti kontrollis mu lihaseid ja närvisüsteemi, polnud mu keha võimeline kuuletuma. Mõned võitlejad, kes talusid neid pööraseid viraaže paremini, olid vaenlase pihta isegi sihitud tuld andnud.
Senitoimunu polnud tegelikult veel üldsegi rünnak. See oli vaid sööst läbimurdekohani. Tõeline rünnak algab alati alles pärast läbimurdekohale jõudmist.
Lahinguarvuti oli mu toonud otse künkanõlval sissekaevunud tanki positsiooni kohale. Võtsin end kokku ja hüppasin alla. Vaenlase tanki tornikahuri laserikiir sähvatas lähedalt mööda, kui terveksjäänud masin püüdis kiirustades piki ühendustunnelit tagasi tõmbuda ning käigult tuld andis. Soomustatud vahesein, mis laskepositsiooni ühendustunnelist eraldas, hakkas juba sulguma. Lahinguarvuti näitas mulle sulgurmehhanismi asukoha ning põrutasin selle pihta automaadiga koos käivast püssigranaadiheitjast väikese, ühe sajandiku grammise antiainelaengu. Kui ma poleks pikali viskunud, oleks lööklaine mu tunnelisuust minema pühkinud.
Sekundi pärast juhtus see aga ikkagi, sest vanemveebel Sajdin Ahmadinejad lasi granaadiheitjast eemalduvat tanki kümme korda suurema, ühe kümnendiku grammise antiainelaenguga. Nüüd paiskas tunnelisuust tagasi põrkunud lööklaine mu mitukümmend meetrit eemale ning ma kukkusin selili künkanõlvale söestunud puuderisu hunnikusse. Lahinguarvuti oli gravimootori käivitanud ja püüdnud mulle käigult paremat maandumiskohta välja manööverdada,