Siinpool paradiisi - Peeter Urm

Скачать книгу

oma, need maksavad kõige eest täiega, on tühjaksvoolanud ja elutud. Linn hävineb sõjas, nagu surevad sõdurid kaevikuis. Ikka jahtuvad, veretustuvad kõigepealt jäsemed, hoides viimase tilga südame tarvis.

      Toomas püüab uuesti lugeda, aga tähed tantsivad silmade ees ning mõtted uitavad taas mujale. Nendegi peres on peatunud surm. Zosja Nikiforovna suri novembri algul esimeste külmadega. Siis polnud veel harjutud, et see juhtub nii äkki. Nad olid läinud teda otsima ning leidnud ta alles päris pimedas poe lähedal kõrvaltänavas. Toidutšekid olid kadunud ja ilmselt oli ta nutnud, sest põskedel oli niredena jääkirmet. Ta istus plangu vastu toetunult ja nad ei saanudki teda sirgeks. Nad viisid teda kelguga ning Toomas oli tundnud häbi ootamatult pähe kerkinud mõttest, et nüüd on neil kergem. Ei olnud kergem, aga mõtteid tuli neil päevil pähe igasuguseid. Ja nüüd, kaks päeva tagasi, oli ta viinud Antonina Mihhailovna haiglasse. Kui ta tõstis õpetaja voodist, oli too tundunud imekerge. Düstroofia, ütles vastuvõtnud arst. Ta teadis isegi, et düstroofia, kudede ja organite pikaldane häving kaua kestnud näljast. Nende kõigi kehad siin linnas hävinesid tund-tunnilt. Eile hommikul ütles professor Vorobjov loengul, et Leningradis sureb iga päev kolm tuhat inimest nälga. Sügisel suri veelgi rohkem, lisas professor Vorobjov ja vaikis. Kõik vaikisid. Suures pooltühjas auditooriumis oli kuulda ainult nende hingamist. Toomale tundus, et kohe hakkab see väike mees, rahvusvaheliselt tuntud kirurg ja mitme välismaa ülikooli audoktor, nutma. Ei hakanud, köhis ainult ning hakkas oma külmavõetud häälel lugema loengut. Imelik oli see mees. Vanas ülikonnas, sääred topitud viltidesse, munajas kiilaspea mähitud kootud salli, näis ta kahtlemata naljakas. Aga tema üle ei naerdud. Paljud olid kindlad, et professor ei ela kaua. Oli üldse võimatu, kuidas Vorobjov oli üle elanud selle hirmsa talve. Ta oli tõeline liikuv skelett, kes, kollakas nahk podagrasõlmelistel liigestel rebenemiseni pingul, tormas mõistetamatu energia jõul oma lotendavas ülikonnas auditooriumist haiglasse. Ja siiski on Toomas sisimas nõus nendega, kes kinnitavad, et ta kaua enam ei ela. Ta on tähele pannud professori köha. Vorobjov köhib niisama raskelt – ja vahel tuleb verdki – nagu vennas Aron, ja sellesse märki Toomas usub.

      Pärast loengut oli Vorobjov palunud vabatahtlikel anda verd. Kõik läksid. Kolmelt ei võetud, saadeti tagasi – liiga nõrgad. Nad ei tahtnud tagasi minna, vaidlesid verd võtva arstiga. Vereandmine tähendas ka toiduportsulisa. Aga toidule mõtlesid kõik, häbiga või ilma. Kõik, mis siin Leningradis praegu toimub, on otseselt või kaudselt seotud leivaga.

      Taas proovib Toomas tegelda ainult konspektiga. Seab ennast aknalaual paremini istuma ja loebki lehekülje, aga samas köidab tänav uuesti tähelepanu. Mõnda aega on tänav olnud täiesti tühi, aga nüüd ilmub kaldapealsele lendurivormis mees. Pooltühi seljakott õlal, astub ta reipalt joonelt üle tänava.

      Lendur tuli teiselt rindelt, suurelt maalt – oli võõras. Võõraid ja omasid liigitatakse siin eksimatult. Seda tehakse kõnnaku, nahajume, tuhande pisiasja põhjal. Toomas saadab meest pilguga, kuni too kaob lähedal asuvasse majja. Temagi lahkub siit varsti, kohe kui Vorobjov ja teised professorid tunnistavad ta arstiks. Ta teab, et paljud olid käinud kursuse juhendaja vastuseisust hoolimata dekanaadis, et pääseda rindele. Teie asi on õppida, öeldi neile sealtki. Aga nad polnud ikkagi rahule jäänud ning kogunesid loenguvaheajal professor Vorobjovi ümber. Seisid käratsedes, nõudlikud ja söakad. Vorobjov vaatas neid, pikk sooniline, kohatult suure kõrisõlmega kael ärritusest pingul, ise imedes ahnelt, kirgliku suitsumehe kombel juba lõppevat paberossi.

      „Rumalus,” ütles ta, „kes teil keelab sõdida. Sõdige! Teie sõda on töö siin, sõdige ja õppige. Olla praegu vilets arst on kuritegu.”

      Tehaksegi tööd. Kõik instituudi kursused töötavad õhtuti ja öösiti hospidalides, kus sellele vaatamata püsib terav nappus personalist.

      Tooma konspektilugemise katkestab sisseastuv pikakasvuline noormees uues sõjaväe vatikuues. Tulija lahja, rangete, väga korrapäraste joontega nägu on kahvatu ning tusane. Levin astub mõne sammuga toa keskel oleva laua juurde, kahmab tihedatelt tumedatelt juustelt läkiläki, viskab käsikaudu selja taha voodile ning tõmbab seejärel ettevaatlikult taskust väikesse rätikusse mähitud kompsu. Seejuures uurivad tema pruunid targad silmad arupidavalt nelja voodiga ühiselamutuba. Ainult kahes voodis ilmselt magatakse, neil on ka padjad ning topelttekid ja pisikestel kappidelgi voodite kõrval lebab lohakalt mitmesugust kraami.

      „Kohe hakkame sööma.”

      Levin tõstab laualt mõlkis küljega teekannu, uurib selle sisu ning raputab murelikult pead. Seejärel harutab ta rätiku lahti. Tema liigutused on korraga muutunud väga ettevaatlikuks, peaaegu õrnaks. Toomaski ei pane vastu, tuleb samuti laua juurde ning vaatab ainiti leivatükki. Alaliselt püsiv näljatunne annab endast märku tuima nüri valuna kõhus.

      „Üle Laadoga ehitatakse teed … salajane värk, kuulsin ühelt linnakomitee mehelt … hakkavad autodega leiba …”

      Levini käsi riivab leivaviilu ning see kukub põrandale. Kiirustades, kohmakalt kummardub ta selle järele ning korraga tuigub, toetub tasakaalu kaotades käega lauale.

      „Istu.”

      Toomas lükkab talle tabureti alla ning tõstab ise leiva lauale.

      „Neetud …”

      Levini nägu on kriitvalge, näib, et selles pole veretilkagi. Tema ilme on kramplik ja meeleheitlik.

      „Mis sa arvad … mis sest kõigest saab? Nad on päris Moskva all …”

      Ta vaatab Toomast imeliku pika pilguga. Too vaikib. See teema, kuigi omavahel, nelja seina varjatuna, hõõgub endast jäist külma. Need sõnad on ohtlikud, seda teavad mõlemad ja Levini ilme muutub samas, huuled tõmblevad ning ta naeratab virilalt.

      „No mis sa vaatad … ma muidugi tegin nalja, tean isegi, TEMAL seal Moskvas on kõik ette nähtud ja varsti antakse fritsudele, nii et tolmab … aga mis saab senikaua meist?”

      Levin ei naerata enam. Tema laubal pärlendab higi ning ta lõõtsutab raskelt, otsekui tõstnuks äsja mingit raskust. Toomas vaatab teda hämmastunult ning hakkab siis vaikides valama leiget vett plekktopsidesse. Ta ei tea, tahaks teada, aga ei tea. Vist paljud mõtlevad praegu nii, aga sellegipoolest on sõbra jutt imelik. Tema ei peaks. Kas ei valinud nad aasta tagasi Levini komsomolisekretäriks just sellepärast, et ta paistis neist rohkem teadvat ning tundus olevat enesekindlam? Toomas mäletab seda kummalist koosolekut siiani väga selgelt, nagu oleks see toimunud alles eile. Tol kolmanda kursuse sügisel oli ootamatult arreteeritud kolm nende kursuse poissi. Kaks olid töötanud instituudi komsomolikomitees ja üks kolmest, Zilin, elas nendega isegi ühes toas. Punapea Zilin lasti siiski üsna varsti lahti. Nii pidigi minema. Kindlasti oli see eksitus, olid kõik kindlad. Mis vaenlane on Zilin? Mis kahju võis teha alati taignase kahvatu näoga, kogelev, pisike Zilin? Ja mis vaenlased võisid olla ka kodusõja polgukomissari poeg, keevaline, kuid nõudlikult aus Boriss Kalitski ning tema sõber, kursuse tugevaim poiss Vassili Zõkov? Kas polnud komitee liikmeks olek juba ise ustavuse kinnitus ning kas võisid vaenlase pildid rippuda nii kaua autahvlil? Nüüd Vassili ja Borissi fotod seal muidugi enam ei rippunud. Kellegi käsi oli need eemaldanud kohe arreteerimisele järgnenud päeval. Arutleti, vaieldi ägedalt koridorides ja auditooriumides ning oodati kannatamatult mõlema vabanemist. Aga kumbagi ei vabastatud ja siis levis kulutulena teade uutest vahistamistest. See muutis hoobilt kõik. Kärarikkad arutlused sumbusid mõistaandvaiks sosinaiks. Rääkides vaadati valvsalt enda ümber, valvsalt jälgiti kaasvestlejatki. Ja üldse räägiti korraga märksa vähem. Zilinilt ei pärinud enam keegi midagi ning too näis olevat sellega isegi rahul. Ei kirtsutanud enam lakkamatute ülepärimiste peale oma tedretähnilist lamedat nägu ega põgenenud kuhugi nurka. Nüüd seadis ta end kolme-nelja grupiks kogunenud poisi-tüdruku lähedale, naeratas kohmetult, aga näis ka mingi rahuloluga jälgivat toimunud muutust. Ning siis peetigi äkki too üldkoosolek. Peeti kiirustades, imeliku rutuga. Nad kogunesid suurde auditooriumi. Esimesena kõneles instituudi parteisekretär ning nad said teada, et instituudis, nende silme all, oli tegutsenud rahvavaenulik kontrrevolutsiooniline grupp, kes nüüd oli täielikult paljastatud. Nad kuulasid, nihelesid ja vaikisid. Aga keegi ei vaielnud vastu. Seejärel kõneles nende kursuse juhendaja. Rääkis väga ebamääraselt ning justkui vastu tahtmist. Sekretärile juhendaja jutt

Скачать книгу