LITMIR.BIZ

Скачать книгу

kuningaks saamiseks kõigi kuue hertsogkonna nõusolekut. Ta ostis krooni mitme rannikuäärsetele hertsogkondadele tehtud järeleandmise hinnaga. Tähtsaim neist oli Regali lubadus pidada Hirvelossi mehitatuna ja valmis ranniku kaitsmiseks.

      Iidse kindluse komandöri koha määris Regal kaela oma vanimale nõbule, Farrow hertsogi pärijale. Kahekümne viiene isand Bright oli läinud rahutuks ootamisest, millal isa võimu talle üle annab. Ta oli enam kui nõus Bucki ja Hirvelossi valitsema, kuid kogemusi oli tal selleks väga napilt. Regal kolis sisemaale Farrowsse, Veinijõe ääres asuvasse Tradefordi lossi, noor isand Bright jäi aga Hirvelossi koos valitud meestega Farrow kaardiväest. Pole teada, et Regal oleks talle tegutsemiseks mingit raha jätnud, nii püüdis noor mees vajalikku välja pigistada Hirvelossi linna kaupmeestelt ning Bucki hertsogkonna niigi lahinguteks valmistuvatelt talunikelt ja karjastelt. Miski ei näita, et tal oleks olnud kurje kavatsusi Bucki või teiste rannikuäärsete hertsogkondade elanike suhtes, ent samas puudus tal nende suhtes ka igasugune lojaalsus.

      Hirvelossis peatus sel ajal veel käputäis Bucki alamaid aadlikke. Suurem osa Bucki maaomanikest viibis oma väiksemates kindlustustes, tehes kõik, mis kohalike elanike kaitsmiseks võimalik. Kõige tähelepanuväärsem Hirvelossi asukatest oli emand Patience, noorkuninganna kuni selle ajani, mil ta abikaasa prints Chivalry loobus troonist oma noorema venna Verity kasuks. Hirvelossi kaitsjateks olid Bucki sõdurid, kuninganna Kettrickeni ihukaitsjad ja mõned kuningas Shrewdi kaardiväest alles jäänud mehed. Sõdurite moraal oli kehv, sest palka maksti ebaregulaarselt ja toit oli vilets. Isand Bright oli toonud Hirvelossi oma isikliku kaardiväe ja eelistas neid ilmselgelt Bucki meestele. Olukorra tegi veelgi keerulisemaks segane käsuliin. Näiliselt allusid Bucki väed kapten Keffelile, isand Brighti kaardiväe pealikule. Tegelikult hoidsid kuninganna vägede pealik Foxglove, Hirvelossi meeste pealik Kerf ja vana Red kuningas Shrewdi kaardiväest kokku ja pidasid omavahel nõu. Kui nad üldse kellelegi regulaarselt ette kandsid, siis oli selleks emand Patience. Peagi sai temast Bucki sõdurite jaoks Hirvelossi emand.

      Isegi pärast kroonimist valvas Regal oma tiitlit kiivalt. Ta saatis käskjalgu kaugematessegi piirkondadesse, püüdes teada saada, kus võiksid olla kuninganna Kettricken ja veel sündimata pärija. Ta kahtlustas, et Kettricken võis otsida varjupaika oma isa, Mäestiku Kuningriigi kuninga Eyodi juurest, ning ta nõudis tollelt Kettrickeni tagasisaatmist. Kui Eyod vastas, et Kuue Hertsogkonna kuninganna asukoht ei puutu mägede rahvasse, katkestas Regal sidemed mägedega, lõpetades kaubavahetuse ja püüdes tõkestada ka tavaliste rändurite pääsu üle piiri. Samal ajal hakkasid levima väga tõenäoliselt Regalilt pärinevad kuulujutud, nagu poleks Ketterickeni oodatav laps üldse Verity oma ning seetõttu puuduks tal seaduslik alus Kuue Hertsogkonna trooni nõudmiseks.

      Bucki lihtrahva jaoks oli see ränk aeg. Nende kuningas oli nad maha jätnud, kaitsmas olid neid vähesed kehvasti varustatud sõdurid – nii olidki nad nagu tüürita laev tormisel merel. Mida ei hävitanud või röövinud punalaevnikud, selle võtsid maksudeks isand Brighti mehed. Teedele ilmusid röövlid, sest kui ausal kombel ei õnnestu elada, teeb rahvas seda, mis vaja. Väikepõldnikud kaotasid lootuse toime tulla ning põgenesid rannikult, hakates sisemaa linnades kerjusteks, varasteks ja hooradeks. Kaubandus suri, sest välja saadetud laevad tulid väga harva tagasi.

      Istusime Chade’iga osmiku ees pingil ja vestlesime. Me ei rääkinud pahaendelistest asjadest ega möödaniku tähtsatest sündmustest. Me ei arutanud mu hauast naasmist ega tekkinud poliitilisest olukorrast. Selle asemel rääkis ta meie väikestest ühistest asjadest, just nagu oleksin ma olnud pikal reisil. Nirk Slink oli vanaks jäänud; talvel olid ta liikmed kangeks jäänud ja ka kevade tulek polnud talle eluvaimu lisanud. Chade pelgas, et veel ühte aastat ta enam üle ei ela. Chade’il oli viimaks õnnestunud kuivatada vimpellehti, ilma et need oleksid hallitama läinud, kuid leidnud siis, et kuivatatud lehtedel polnud suuremat mõju. Me mõlemad tundsime puudust kokk Sara saiakestest. Chade küsis, kas ma tahan midagi oma vanast toast.

      Regal oli lasknud selle läbi otsida ja tuba oli segamini, aga kaasa polnud sealt tema arvates kuigi palju võetud ja keegi ei tunneks ka puudust, kui ma midagi endale tahaksin. Küsisin, kas ta mäletab seinavaipa, mis kujutas kuningas Wisdomi kohtumist Elderlingidega.

      Ta vastas, et mäletab, kuid et see oli tema jaoks kaugelt liiga suur ära lohistamiseks. Tegin nii õnnetut nägu, et ta andis kohe järele ning ütles, et loodab midagi välja mõelda.

      Hakkasin naerma. „See oli nali, Chade. See asjandus tekitas mulle vaid luupainajaid, kui ma laps olin. Mitte millelgi seal toas ei ole enam minu jaoks tähtsust.”

      Chade vaatas mind peaaegu nukralt. „Sa jätad maha oma vana elu, kaasas ainult seljariided ja kõrvarõngas. Ja sa ütled, et ei taha midagi, mida ma võiksin sulle tuua. Kas see ei tundu sulle veider?”

      Istusin ja mõtlesin hetke. Mõõk, mille Verity oli mulle andnud. Hõbesõrmus, mille oli mulle andnud kuningas Eyod ja mis enne oli kuulunud Ruriskile. Emand Grace’i ilunõel. Patience’i flööt, mis oli minu tuppa jäänud – lootsin, et ta on selle tagasi saanud. Mu värvid ja paberid. Väike mürgikarp, mille ma olin endale nikerdanud. Mollyga polnud me kunagi mälestusesemeid vahetanud. Ta polnud lubanud mul talle kingitusi teha ja mulle polnud kunagi pähe tulnud näpata temalt juuksepael. Kui ma oleksin…

      „Ei. Küllap on parem alustada puhtalt lehelt. Kuigi ühe asja sa unustasid.” Pöörasin oma koredast riidest särgi kraed ja näitasin talle väikest hõberaamis rubiini. „Ehisnõel, mille Shrewd mulle andis, et märkida, kes ma olen. See on mul veel alles.” Patience oli seda kasutanud mu surilina kinnitamiseks. Tõrjusin selle mõtte.

      „Mind üllatab, et keegi Regali meestest seda sisse ei vehkinud. Ju peeti vaistu siis millekski nii kurjakuulutavaks, et nad kartsid sind surnust peast nagu elavanagi.”

      Katsusin sõrmega nina – sealt, kust see oli murdunud. „Mulle jäi mulje, et ega nad mind eriti ikka ei kartnud.”

      Chade muigas vildakalt. „Nina teeb sulle muret, jah? Mulle tundub, et see annab su näole rohkem isikupära.”

      Kissitasin tema poole vaadates päikesepaistes silmi. „Tõsiselt?”

      „Ei. Aga nii on viisakas öelda. Ega see tegelikult väga hull ei ole. Näib peaaegu, nagu oleks keegi püüdnud sul seda sirgeks seada.”

      Mälestuse lõikav ots pani mind võpatama. „Ma ei taha sellele mõelda,” tunnistasin siiralt.

      Minu pärast valu tundes läks ta nägu järsku pilve. Vaatasin kõrvale, sest ei suutnud ta kaastunnet taluda. Mälestusi mulle osaks saanud peksmistest oli lihtsam välja kannatada, kui ma teesklesin, et keegi teine neist ei tea. Mul oli häbi selle pärast, mida Regal oli minuga teinud. Toetasin pea vastu osmiku päikesesooja seina ja hingasin sügavalt sisse. „Et siis. Mis toimub seni veel elus olevate inimeste seas?”

      Chade köhatas, nõustudes teemat vahetama. „Noh. Kui palju sa juba tead?”

      „Mitte eriti. Et Kettricken ja Narr pääsesid minema. Et Patience võib olla kuulnud, nagu oleks Kettricken turvaliselt mägedes. Et Regal on kuningas Eyodi peale vihane ja lõikas läbi ta kaubateed. Et Verity on endiselt elus, aga keegi pole temalt sõnumeid saanud.”

      „Vau! Vau!” Chade ajas end väga sirgu. „Kuuldus Kettrickenist… sa mäletad seda tollest õhtust, mil me Burrichiga sellest rääkisime.”

      Pöörasin pilgu kõrvale. „Umbes nii, nagu mäletatakse ammust unenägu. Veealustes värvides ja sündmused on vales järjekorras. Ainult nii palju, et sa mainisid seda.”

      „Ja mis sa Verity kohta ütlesid?” Järsku oli ta hääles pinge, mis pani mu seljal jooksma külmad hirmuvärinad.

      „Ta taidus mulle sel õhtul,” vastasin vaikselt. „Ma ütlesin siis ju teile, et ta on elus.”

      „NEETUD!” Chade hüppas püsti ja kargles raevuhoos ringi. Ma polnud sellist etendust varem näinud ja silmitsesin teda ühtaegu hämmastuse ja hirmuga. „Me Burrichiga ei võtnud su sõnu tõsiselt! Oh, jah, me olime rõõmsad, kui sa need pomisesid, ja kui sa ära jooksid, ütles ta: „Las poiss läheb, see on ainus, milleks ta täna õhtul võimeline on – printsi nime meenutama.” Midagi enamat

Скачать книгу