LITMIR.BIZ

Скачать книгу

– see on pehme metall.”

      Haldjate kuningas Eldoniessa

      veidralt vaikima jäi,

      siis aga muigas ja esile

      nooletupe ta tõi.

      „Kus on su nooled?” küsis Argad.

      „Meile kas alistud sa?”

      Kuningas pilkas: „Eks unista!

      Mure koos ulmaga saad!

      Kuula, Argad, seda sarvehäält!

      Tolmu üles lööb saabaste sund.

      Soomusrüüs mehed on need,

      saabub te viimane tund.

      Armas teil pronks? See vastu peab.

      Tuntut sa kordasid vaid,

      kuld ent parem veel – kuldnoolte eest

      inimväe vastu ma sain.”

      Seisid orkid, neil kilbid käes,

      kokku koondasid read,

      vaikis Käsi, must vari näol,

      muigav kuningas vangutas pead.

      „Loll oled, haldjas,” sõnas Argad,

      mõõgaga rapsas ta.

      „Arvad, kui inime hävitab meid,

      sulle siis halastab?!”

      …Ulgus siis raev ja kõmas metall,

      tera kui terasse lõi.

      Kaksteist haava seal sai Argad.

      Kukkus ja tõusta ei võind.

      Kummardus kuningas, küsides:

      „Käsi! Miks vaikid maas all?”

      „Tänan küsimast, kuningas. Lesida hea.

      Kuld – see on pehme metall.

      Ütlen lühidalt, sõnad need

      surmalt jõudu veel said:

      kui oledki nõrk võimsa vaenlase ees,

      oma kodu sa kaitse vaid!”

      Lõppes ta jutt, sulges silmalaud,

      tardus – hing lahkus tast seal.

      „Hüvasti, Käsi!” ütles Kuningas.

      „Kuid kuidas mõistma sind pean?”

      Inimväe juht lausus: „Ränk taplus see.

      Hulk mehi kaotasin ma.

      Need orkid on visad ja iga metall

      kui pronks ei raiuda saa.”

      „Me täname teid!” ütles kuningas.

      „Te teeneid ei unusta…”

      „Kas me oleme teenrid?” nüüd päriti.

      „Sõber haldjas, mul vasta sa!

      On palgatu hea, kui kusagilt

      suurt saaki otsima peab,

      ent kui ta su kõrval, ka koeral siis

      tänuga rohkem vast veab.”

      „Teile ju maksti! Ja meile jäi võit.

      No mida siis tahate veel?

      Veel mõnda tasu? No olgu nii!

      Pole kitsi haldjate meel.”

      Inimsõdalane naeratas siis,

      öeldes, muie tal vurrude all:

      „Me tasu ei taha. Me võtame kõik.

      Kuld – see on pehme metall.” 1

      Egrassa laulis hästi, laul voolas vaikselt ja kaunilt. Sõnad mäslesid, nagu oleks kusagil kaugel käinud raevukas taplus, ning keeled nutsid, kui orkide Käsi heitis hinge, andes oma kaimule ja verivaenlasele hüvastijätuks viimase nõuande.

      Haldja g’dal tõi kuuldavale nukra lõpuakordi, ning lagendiku kohale laskus rusuv vaikus.

      „Ilus legend,” ohkas lõpuks Deler.

      „Mis siin imestada, et haldjad sellest laulust suurt ei pea. Milord Alistanil on õigus: teie rassi ei näidata siin kuigi heas valguses,” tunnistas Mumr.

      „See-eest orkid on nii üllameelsed,” kostis Miralissa põlastaval ilmel.

      „Mitte kuigi heas valguses… nii üllameelsed…” osatas Kli-Kli. „See on kõigest tobe laul, tegelikult pole midagi seesugust kunagi juhtunud!”

      „Kust sina seda tead?” Deler viskas end hobusetekile siruli ja haigutas laialt.

      „Sest see on kõigest legend. Selles pole raasugi tõtt! Kui haldjad ilmusid Kuldmetsa, ei hakatud siin midagi läbi rääkima. Orkid tormasid kohe taplusse. Ja kindlasti ei kutsunud haldjad ja orkid üksteist sõpradeks.”

      „Kuid Eldoniessa oli päriselt olemas. Ta oli meie rahva esimene ja viimane kuningas,” jahutas Miralissa natuke Kli-Kli sõjakust. „Tema lapsed asutasid haldjakojad.”

      „Aga Argad elas kaheksasada aastat hiljem ja jõudis mäletatavasti peaaegu et Lehestikuni välja, te suutsite hädavaevu tema maleva Mustmetsa servas peatada,” õiendas paharet. „Ning inimesed ilmusid Sialasse tuhat seitsesada aastat pärast neid sündmusi, seega ei saanud Eldoniessa, Argad ja inimene kuidagi üksteisega kohtuda. Ja haldjad ei ole sugugi sellised idioodid, et teha nooleotsi kullast. Ja orkid ei ole nii juhmid, et taguda jatagane pronksist. See on kõigest legend, treš Miralissa.”

      „Kuid tunnista, Kli-Kli, et see on ilus legend,” sõnasin mina.

      „On tõesti,” noogutas väike narr armulikult. „Ja pealekauba väga õpetlik.”

      „Õpetlik? Mida ta siis õpetab, paharet?” küsis Alistan Markauz kepiga lõkkes surkides.

      „Seda, et ei maksa inimesi usaldada ega uskuda, muidu võid oma kodu alatiseks kaotada,” vastas paharet.

      Keegi ei hakanud vastu vaidlema. Seekord oli kuninga narril tuline õigus: oleks meil voli, notiksime me maha kõik vaenlased, seejärel sõbrad ning lõpuks ka üksteist.

      Tol ööl tulid mu juurde taas luupainajad ning mingil hetkel, kui koleduste segapuder mu peas hakkas üle ääre ajama, tegin silmad lahti.

      Hommik oli juba käes, kuid kõik alles magasid, välja arvatud Laternamees. Hallas ja Deler põõnasid, lükanud oma kohustused lepliku Mumri kaela. Märgates, et ma olen ärkvel, noogutas sõdur vaikides. Ma lamasin veel natuke, imestades, et Miralissa ei kiirusta üles tõusma ja teisi üles ajama. Kas haldjatar otsustas lasta rühmal enne viimast sööstu jõudu koguda?

      Ilmselt nii.

      Kusagilt aasa servast kostis Kli-Kli tasast üminat. Paharet lonkis metsaveeres ja jomises lihtsat laulukest. Seega polnud ma ainus varajane ärkaja.

      „Mida sa laulad?” küsisin ma talle lähemale astudes. „Ajad kõik üles.”

      „Ma tasakesi. Maasikaid tahad?” Kli-Kli ulatas mulle kaabu, mis oli ääreni täis oivalisi maasikaid.

      Marjad lõhnasid hullutavalt ja ma lihtsalt ei suutnud vastu panna.

      „Sa oigasid jälle läbi une, Tantsija. Nägid halba und?”

      „Ju siis.” Kehitasin hooletult õlgu. „Õnneks ei jää mul unenäod meelde.”

      „See ei meeldi

Скачать книгу