Varjude tuisk - Aleksei Pehhov

Скачать книгу

valjemini!”

      „Mis sa lõkkesse viskasid?!”

      „Seda sa tahaks jah teada!” nähvas päkapikk. „Püssirohusarv, vaat mis see oli! Selle rajaka pärast on mul alles ainult üks laetud pistol! Aga mis sest enam… Tühja sest pistolist, peaasi, et kõik elus on. Kui ma poistele Hiiglase juures räägin, et tegin h’san’kori kutuks, ega nad ei usu!”

      „Sina tegid kutuks? Kui me Laternamehega poleks tal pead maha võtnud, ei peaks sa oma kärssanud habeme pärast enam muretsema!” Deler ei kavatsenud sihukese vägitüki aust ilma jääda.

      „Ega te pole esimest koletist unustanud, milord?” küsisin ma Alistan Markauzilt. „Kusagil seal eespool on täpselt samasugune peletis, ainult et elus!”

      „Arvan, et tolle flöödi pärast ei tarvitse me enam muret tunda,” sõnas Egrassa vaikselt. „Kui see h’san’kor oleks elus, oleks kõik see kära ja möll ta kohale toonud.”

      „Kas tõesti võis inimene temast jagu saada?” ei tahtnud Hallas sihukest imet uskuda.

      „Tundub, et sai.”

      „Järelikult on ta veel ohtlikum kui flööt,” tõdes Angerjas. „Kuidas leedi Miralissaga on?”

      Garraklase küsimus jäi õhku rippuma ja kõik vaatasid tumehaldja poole, kes oli kõik see aeg olnud haldjatari juures.

      „Nüüd pole enam midagi,” lausus lõpuks Egrassa ja riputas s’kaši seljale.

      3. peatükk

      Värava juures

      Tuleriida ladumisele kulus meil tund aega. Puid oli ümberringi külluses, Deleri sõjakirves töötas väsimatult ja ega teisedki härjapõlvlasest palju maha jäänud. Puude virn, millele me tõstsime Miralissa, ei jäänud mõõtmete poolest maha tuleriidale, mille me ladusime, kui hukkus Ell. Haldjatari kõrval lebasid tema s’kaš ja vibu, vaid kiivri jättis Egrassa endale.

      Kui haldjas tõi meid Miralissale lähemale, ei suutnud keegi uskuda, et ta on surnud. Tundus, et ta on lihtsalt uinunud või puhkab, silmad suletud. Mingeid haavu polnud, sinakast terasest rõngassärk oli terve. Ainult kui me noore haldjatari üles tõstsime, et viia ta tuleriidale, voolas tema paremast kõrvast üksainuke verepiisk.

      Miralissa sai surma omaenda šamanismi läbi. Tol hetkel, kui maagiline müür h’san’kori surve all murdus ja plahvatas, purunes ka haldjatari eluniit. Musta Kuu koja printsess oli pannud loitsusse kogu oma väe ning loitsu tagasipõrge oli nii tugev, et ei jätnud talle vähimatki šanssi ellu jääda.

      Kui tuleriida lõõm muutus metsikuks möirgavaks draakoniks, mis ähvardas tuhastada kuu ja taevatähed, ning punased tulekeeled neelasid Miralissa igaveseks, alustas Egrassa matuselaulu.

      Tuli jõrises vihaselt, võttes vastu Miralissa hinge ja saates teda valgusse, kuid haldja hääl kostis üle selle müra. Tulemöll helkis teda sõnatult jälgivate sõdalaste nägudel.

      Hallas ja Deler paistsid praegu nagu vennad – mõlemad vaikivad, süngete nägudega. Alistan Markauzil olid hambad kokku pigistatud ja käed rusikasse surutud. Angerja nägu oli nagu alati kiretu, ei mingit emotsioonivarjugi, üksnes väsimus lainetas terashallides silmades. Laternamees toetus oma mõõgale ja vahtis vidukil silmil tulle. Kli-Kli nuttis lahinal ja vedas pisaraid mööda nägu laiali. Ja mina…

      Mis seisus olin mina?

      Küllap ma tundsin end… tühjaks pigistatuna… ja… hirmus väsinuna. Ma ei tahtnud tol hetkel mitte kui midagi.

      „Kli-Kli, jäta nutmine,” ütles Egrassa, kui oli laulmise lõpetanud.

      „Ma ei nutagi,” nuuksus paharet hädiselt.

      „Kas ma siis ei näe või?”

      „Kui ma ütlen, et ma ei nuta, siis ma ei nuta!”

      „Miralissa teadis, mida tegi. Lohuta end sellega, et kui mu nõbu poleks nii kaua vastu pidanud, oleksime me kõik surnud.”

      „Kuid…”

      „Ta oli Musta Kuu koja tõeline tütar ja tegi seda selleks, et me viiksime lõpule töö, mispärast oleme siia tulnud. Meie, haldjad, suhtume surmasse hoopis teistmoodi. Ta ei hukkunud asjata ja aitab nüüd sellest.”

      Paharet noogutas rutakalt ja nuuskas suurde taskurätikusse nina.

      Enne me oma teekonda ei jätkanud, kui tuleriidast olid järel vaid hõõguvad söed.

      Päikesetõusuni oli jäänud kõige rohkem kaks tundi ning Egrassa juhtis väsimust trotsidest meid aina edasi.

      Ma ei suutnud ikka veel uskuda, et olime Miralissa kaotanud. Kelle iganes, kuid mitte tema. Miskipärast olin kindel olnud, et me läheme koos temaga päris lõpuni välja. Kuid nagu öeldakse, inimene plaanib, jumalad juhatavad. Tuhakarva juuste ja mõistatuslike kollaste silmadega haldjatar, kelle sinkjasmustadel huultel mängles alati viisakas naeratus, oli meist jäädavalt lahkunud, kadunud tulle.

      Nüüd liikusime läbi metsa vaid ühe haldja ja vähemal määral ka pahareti teadmiste toel. Ilma nende kaheta oleks salk laande ära eksinud ega leiaks hauakoopaid ilma pealgi, isegi kui need asunuks vaid saja jardi kaugusel.

      Miralissa surm tähendas meile veel üht korvamatut kaotust – meil polnud enam mingisugust maagia kaitset. Egrassa küll oskas natuke, kuid see natuke piirdus pinnapealsete teadmistega, mida valdab tumehaldjate koda valitseva suguvõsa iga liige. Ega Miralissagi olnud küps šamaan, kuid tema teadmised olid siiski märksa sügavamad kui Egrassal.

      Muidugi oli veel ka Kli-Kli, šamaanist vanaisa äpardunud õpipoiss, kuid teda ei saanud selles küsimuses hoopiski usaldada, ta võib sul kõige ebasobivamal hetkel näiteks päkad ära kõrvetada. Meil on olnud mõningaid pretsedente, kus salk oleks pahareti nõidumisharjutuste tõttu äärepealt jumalate juurde läinud. Mina isiklikult ei tahtnud rohkem riskida.

      Kui me tuleriida tuhaaseme juurest lahkuma hakkasime, tõmbas paharet oma noad tükeldatud h’san’kori kerest välja ning lõi hüvastijätuks eluka pea tigedalt jalaga eemale. Ma võtsin üles koti, mille koletis oli maha visanud.

      Mu ees kõmpsiv Kli-Kli lörtsutas ikka veel nina.

      „Kuidas sinuga on?” tundsin osavõtlikult huvi.

      „Kombes,” vastas ta ninahäälselt ja pühkis vargsi pisara. „Minuga on kõik kombes.”

      „Mul on ka hirmus kahju, et ta surma sai.”

      „Miks sellised asjad juhtuvad, Garret?”

      „Ma ei tea, sõbrake. Ma ei ole eriti osav lohutama. Kõik sünnib jumalate tahtel.”

      „Jumalate? See koletiste kari eksisteerib siin üksnes tänu sellele, et mingi Tantsija lubas neil asustada tema loodud maailma!” Ta ohkas. „Hea küll, jätame selle.”

      Tantsija…

      See on mu needus. Pahareti sõnul olen ka mina Varjus Tantsija. Vähemasti väitvat seda paharettide ettekuulutuste raamat. Ma ei tea, kust võttis Kli-Kli mõtte, et mina olen Tantsija (esimene kümne tuhande aasta järel), ent kui paharet ütleb, et sa oled oinas, siis vastupidist tõestada püüda on sama, mis sundida päikest tagurpidi liikuma – nii üks kui teine on ühtviisi võimatu. Seega mõnikord kutsub narr mind Varjus Tantsijaks. Ma püüdsin pool kuud temast välja raputada, kes see Tantsija on ja mida ta tegema peaks. Lõpuks andis väike lurjus alla ja tuli oma napaka hõimu vana müüdiga lagedale.

      Kunagi olevat eksisteerinud kaose maailm, universumi ainus ja algne maailm, kus elasid ka inimesed. Mõnedel neist oli kummaline võime luua uusi maailmu. Selleks vajasid nad ükskõik missugust varju Kaose maailmast.

      Selliseid inimesi hakati kutsuma Varjus Tantsijateks. Nad lõid tuhandeid maailmu ja jõudsid oma loometegevusega nii kaugele, et Kaose maailma ei jäänud enam peaaegu ühtegi imettegevat elavat varju ning Kaos suri. Kuid asi pole selles. Kui paharettide teooria peab paika, siis on ka meie maailma loonud keegi Varjus Tantsija. See tegelane pidi küll ogar olema, miks muidu kukkus meie maailm nii närune välja?

      Mis

Скачать книгу