LITMIR.BIZ

Скачать книгу

tõesti nautisin või vähemalt tegin seda seni, kuni ta mulle meelde tuletas, et pean olema kurb. Ilmselt oli minust väga isekas, et tahtsin jääda ja tunda popkorni soolakat lõhna ning kuulda tallidest eeslikisa. Pealegi oli aprillikuu ja kirsipuud laguunide ümber õitsesid. Võisin sulgeda silmad ja kuulda purskkaevude sulinat. Võisin need jälle avada ja kujutleda, et olen Roomas või Versailles’s. Fonnie muutus rahva seas ikka pisemaks, ta tume seelik kadus väljakutsuvalt välkuvate värvide vahele. Oleksin tahtnud lasta tal minna, muretsemata, mida ta minust arvab või mida ta emale räägib, aga ma ei saanud. Heitsin viimase nukra pilgu jäätisetorbikule ja lasksin selle siis prügikasti kukkuda ning sörkisin õe järel kodu poole, kus olid kardinad ette tõmmatud ja lambid kaetud, ja nii juba mõnda aega. Me leinasime. Mu isa oli surnud kaks kuud tagasi.

      Olime igas mõttes tubli pere; mõlemalt poolt põlvnesime otseliinis puritaanlastest; Victoria ajastu kombed ja tõekspidamised olid kindlad ja turvalised. Mu isaisa rajas Saint Louisi avaliku raamatukogu ja Richardsoni ravimifirma, millest sai suurim farmaatsiaettevõte lääne pool Mississippit. Mu emaisa oli õpetaja, kes asutas Hillsboro akadeemia Illinoisis ja hiljem ühe erakeskkooli Saint Louisis, mille nimeks sai Linnaülikool. Fonnie ja mina käisime parimates koolides ja kandsime tumesiniseid teravaks pressitud voltidega seelikuid. Saime eratunde, kasutades üht meie kahest Steinway kontsertklaverist, ja veetsime oma suved Ipswichis, Massachusettsi osariigis, meie perekonna rannamajakeses, ning kõik oli väga tore ja kena, kuni enam ei olnud.

      Mu isa James Richardson oli perekonna ravimifirma juhataja. Hommikul lahkus ta kõvakübaras, kaelas kitsas must lips, lõhnates habemeajamiskreemi ja kohvi järele, kuhu alla käis veel suutäis viskit. Ta hoidis plaskut hommikumantli taskus. Me kõik teadsime, et teine oli tal pistetud kabinetis kirjutuslaua sahtlisse, mida ta lukustas tillukese hõbevõtmega. Veel üks ootas hoidisepurkide taga sahvris, kus meie kokk Martha teeskles seda mitte märkavat. Isa püüdis mitte väga palju kodus viibida, aga kui ta juhtus seal olema, siis ta enamasti vaikis ja oli kuidagi hajali. Üldiselt oli ta siiski sõbralik. Mu ema Florence oli ta täielik vastand − kräbe ja terav, raputas ta nõuandeid otsekui varrukast ning tegi kiireid otsuseid. Võimalik, et isa oli liiga pehme ja liiga arg tema läheduses, ikka kaldus ta taanduma oma kabinetti või uksest välja, et mitte seista emaga silmitsi, kuid mina teda ei süüdistanud.

      Ema eelistas alati Fonniet, kes oli kakskümmend kaks kuud minust vanem. Meil oli veel vanem vend Jamie, kes läks ära kolledžisse, enne kui mina alustasin lasteaias käimist, ja oli veel ka Dorothea, küll üksteist aastat minust vanem, aga sellest hoolimata mulle väga kallis; ta abiellus noorelt ja elas oma abikaasa Dudleyga meie lähedal. Kuna olime Fonniega üsna üheealised, siis lapsepõlves oli ta mu esimene kaaslane, aga me ei oleks saanud enam erinevamad olla. Tema oli sõnakuulelik ja alistuv ja tubli, nii nagu ema seda õigeks pidas ja kiitis. Mina olin tormakas ja jutukas ja kõige suhtes uudishimulik − liigagi uudishimulik, et vastata ema maitsele. Armastasin istuda meie sissesõidutee alguses, küünarnukid põlvedel, ja jälgida, kuidas tramm veereb bulvaril mööda, ning mõelda meestest ja naistest seal sees: kuhu nad sõidavad, millest nad mõtlevad ja kas nad näevad, et olen neid märganud. Ema kutsub mind tagasi maja juurde ja saadab mu lastetuppa, mina aga vaatan seal lihtsalt aknast välja, unistades ja mõtteid mõlgutades.

      „Mis sinust küll elus saab?” ohkas ta tihti. „Alailma hõljud sa pilvedes.”

      Oletatavasti oli see küllalt põhjendatud küsimus. Ta oli mures mu pärast, sest ta ei mõistnud mind üldse. Ja siis juhtus midagi hirmsat. Kui olin kuueaastane, tulin toime sellega, et unistasin ennast sõna otseses mõttes aknast välja.

      Oli kevadine päev ning olin haige ja puudusin koolist. Kui ma lastetoast tüdinesin − üldiselt juhtus see väga kiiresti −, hakkasin aknast jälgima Mike’i, meie töömeest, kes lükkas käru üle õue. Mike meeldis mulle hullupööra; leidsin, et ta on lõputult huvitavam kõigist teistest meie peres. Ta sõrmeküüned olid lõigatud täisnurkselt ja nende servad olid täkilised. Ta vilistas ja taskus oli tal käresinine taskurätik.

      „Mida sa tegema hakkad, Mike?” hüüdsin lastetoaaknast, sirutades kaela üle aknalaua, et teda paremini näha.

      Ta vaatas üles just sel hetkel, kui kaotasin tasakaalu ja kukkusin prantsatades alla kõnnitee sillutisele.

      Kuude viisi lamasin seljakil voodis, sellal kui arstid juurdlesid, kas ma üldse enam kunagi kõndida saan. Paranesin aeglaselt, ja kui hakkas minema paremaks, laskis ema kohandada beebivankri spetsiaalselt minu jaoks. Talle meeldis mind ümbruskonnas ringi sõidutada, peatudes iga naabri ukse taga, nii et need võiksid hüüatada, milline ime mu ellujäämine oli.

      „Vaene Hadley,” ohkis ema. „Vaene tibu.” Ta kordas seda ikka ja jälle, kuni ta sõnad kinnistusid mu teadvuses, asendades kõik teised kirjeldused, samuti ka iga muu võimaliku tulemuse.

      Ei tähendanud midagi, et ma paranesin täielikult ja õppisin lonkamata kõndima. Mu tervis oli majas suureks mureks ja jäigi selleks. Isegi kõige väiksem ninalurin arvati mind oluliselt kahjustavat. Ma ei õppinud ujuma, ei jooksnud ega mänginud pargis nagu mu sõbrad. Lugesin selle asemel raamatuid saali aknaalusel istmel, kus mind ümbritsesid värvilise klaasi ja bordoopunase draperii vood. Ja mõne aja pärast lakkasin isegi oma sisimas võitlemast mulle ettekirjutatud liikumatuse vastu. Raamatud osutusid uskumatuks seikluseks. Olin tekiga kaetud ja sain vaevalt üldse liigutada, ent mitte keegi poleks suutnud ära arvata, kuidas mu meeled tormlesid ja mu süda koos lugudega kõrgusesse hõljus. Võisin kellestki märkamata sattuda mis tahes maailma, sellal kui ema kärkis teenijatele korraldusi või võõrustas külalistetoas oma pahuraid sõpru.

      Kui isa veel elas, nägin teda tihti koju tulevat, kui naised alles kogunesid. Kuuldes nende hääli, kangestus ta ja läks tuldud teed tagasi, hiilides vargsi uksest välja. Kuhu ta läks? Oleksin teada tahtnud. Kui kaugele pidi ta kõndima ja kui palju viskit tal kulus, et vaigistada ema häält oma peas? Kas tal oli meeles, kui väga ta oma jalgratast armastas? Minul oli küll. Oli aeg, kus ta sõitis õnnelikult kuhu tahes Saint Louisis, eelistades ratast teistele transpordivahenditele vabaduse tõttu, mida see pakkus. Ükskord kinnitas ta jalgratta taha vankrikese ning viis Fonnie ja minu Forest Parki radadele sõitma, lauldes ise „Tantsivat Matildat” („Waltzing Matilda”). Tal oli ilus bariton ja kui laulu meloodia kandus meieni vankris, sain aru, et ta õnnetunne oli ehtne ja ometi mulle nii võõras; kartsin ennast liigutada, sest võisin selle minema ehmatada.

      Oli külm veebruarihommik, kui läbi maja kõlas üksik lask. Ema kuulis seda esimesena ja teadis otsekohe, mis oli juhtunud. Ta ei olnud lubanud endale mõeldagi sõnast enesetapp − see oleks olnud liiga kohutav ja liiga tavaline, aga ta osalt nagu ootas, et see võib juhtuda. Alumisel korrusel, lukustatud uksega kabinetis, leidis ta purustatud koljuga isa vaibal vereloigus lamamas.

      Nädalaid hiljem kaikus veel kord isa surmalasu kaja läbi maja. Me saime teada, et ta oli börsil kaotanud kümneid tuhandeid dollareid, et ta oli laenanud juurde ja kaotanud needki. Me juba teadsime, et ta jõi, aga mitte seda, et ta muud midagi suurt enam ei teinudki oma viimastel nädalatel, kui teda piinasid tuikavad peavalud, mis tegid uinumise võimatuks.

      Kui ta oli läinud, jäi ema oma tuppa, nuttes ja segaduses ning vahtides ainiti ettetõmmatud kardinaid, nii et teenijad võtsid juhtimise majas enda kätte. Ma polnud ealeski näinud sellist kaost meie kodus ega osanud teha midagi muud, kui mängida Chopini nokturne ja nutta isa järele, soovides, et oleksin tundnud teda paremini.

      Isa kabineti uks jäi mõneks ajaks suletuks, aga mitte lukku. Vaibad puhastati, kuid neid ei asendatud; revolver tühjendati ja poleeriti läikima ning pandi tagasi kirjutuslaua laekasse − ja need üksikasjad olid nii kohutavad, et mõjusid mulle paratamatult magnetina. Ikka ja jälle kujutasin ette ta viimaseid hetki. Kui üksildasena võis ta ennast tunda. Kui tühi ja lootusetu võis olla ta elu, sest muidu ei oleks ta seda ju teinud, ei oleks tõstnud revolvritoru ega vajutanud päästikule.

      Mu meeleolu langes niivõrd, et perekond hakkas muretsema, kas ma endale viga ei tee. Kõik teadsid, et enesetapjate lastel on suurem risk sama teed käia. Kas ma olin isa moodi? Ma ei teadnud, aga küll olin pärinud ta kroonilised peavalud. Igaüks neist kujunes kohutavaks katsumuseks, surveks ja pöörituseks ning tuimaks ja pidevaks plõnksumiseks koljus,

Скачать книгу