LITMIR.BIZ

Скачать книгу

noorim, üritasid kokku saada kaardimänguseltskonda. Brummi-nimeline mees mängis klaveril ragtime’i meloodiat ning Ernest ja üks teine ta sõprade kambast, Don Wright, keerlesid ümber teineteise spontaanses poksimatšis. Nad olid pihast saati paljad ning hüplesid ja põiklesid, rusikad püsti, sellal kui grupp mehi seisis ringis nende ümber ja ässitas tagant. Kõik naersid ja paistis, et oli väga lõbus, kuni Ernest üritas paremat haaki. Donil õnnestus kõrvale põigelda ja matš jätkus heatujuliselt, kuid mina olin märganud tapja ilmet Ernesti näol, kui ta rusikaga äigas, ja sain aru, et ta võttis seda kõike väga tõsiselt. Tema tahtis võita.

      Kate’i ei paistnud häirivat ei poks ega ka muu, mis korteris toimus. Ilmselt oli see paik alati õhtuti hullumeelne nagu Grand Central New Yorgis tipptunni ajal. Keeluseadus kehtis juba ligi aasta, kuid too „õilis eksperiment” oli kannustanud ettevõtlikke inimesi linnades üleöö salakõrtse avama. Oletati, et ainuüksi Chicagos oli neid tuhandeid, aga kes vajas salakõrtsi, kui Kenley, nagu paljud teisedki leidlikud noored mehed, oli varunud küllalt salaviina, et terve elevandikari täis joota? Tol õhtul oli köögis rohkesti lahtist veini, nii et Kate ja mina jõime seal natuke ja pärast veelgi lisaks. Saabuv hämarus andis ruumile pehme lillaka varjundi, ja ma leidsin ennast diivanilt, pigistatuna Ernesti ja Horney vahele; nemad aga rääkisid üle minu sealadina keelt, muutes sõnades silpide järjestust. Ma ei suutnud vältida itsitusi − ei mäletagi, millal ma viimane kord niiviisi naeru kihistasin. Oli kuidagi üllatavalt, lausa uimastavalt kerge nüüd jälle seda teha.

      Kui Horney püsti tõusis, et kutsuda Kate improviseeritud tantsupõrandale, pöördus Ernest minu poole ja sõnas: „Olen terve päeva mõelnud, kuidas sinult midagi küsida.”

      „Tõesti?” Ma ei teadnud, kas olin üllatunud või meelitatud.

      Ta noogutas. „Kas sa tahaksid lugeda midagi minu kirjutatut? See pole veel jutustus, pigem sketš.” Ta näppis närviliselt lõuaotsa ja ma hakkasin kergendusest peaaegu naerma. Kuidagi ootamatu oli see, et Ernest Hemingway oli närvis ja mina ei olnud. Mitte vähemalgi määral.

      „Loomulikult,” ütlesin. „Aga ma pole ju kirjanduskriitik. Ma ei ole kindel, et saan sind aidata.”

      „Pole oluline. Tahaksin lihtsalt kuulda su arvamust.”

      „Heakene küll. Jah,” kohmasin.

      „Olen kohe tagasi,” lubas ta ja tormas minema, kuid jäi poolel teel seisma ja keeras ringi. „Ära kuhugi mine, eks?”

      „Kuhu mul minna on?”

      „Sa veel üllatud,” ütles ta salapäraselt ja jooksis oma kirjatööd tooma.

      Oma laadilt ei olnud see jutustus − tal oli õigus. Oli pigem musta huumoriga vürtsitatud sketš pealkirjaga „Hundid ja sõõrikud” („Wolves and Donuts”), tegevuskohaks Itaalia restoran Wabashi avenüül. Aga kuigi pala oli lõpetamata, kõlas see teravalt ja ülilõbusalt. Me läksime kööki, kus oli parem valgus ja ka veidi vaiksem, ning sel ajal kui ma lugesin, sammus Ernest ruumis edasi-tagasi, kohmakalt kätega vehkides ja oodates, et ma vastaksin küsimusele, mida ta ise ei saanud kuidagi küsitud: kas see on hea?

      Kui olin viimase lehekülje keeranud, istus ta mu vastu toolile, näos ootus.

      „Sa oled väga andekas,” ütlesin talle silma vaadates. „Olen tõenäoliselt kulutanud liiga palju aega Henry Jamesile. Sina kirjutad teisiti.”

      „Seda küll.”

      „Ma ei ole kindel, kas see jõudis täielikult minuni, aga võin öelda, et sa oled kirjanik. Mida iganes selleks on vaja, sul on see olemas.”

      „Jumal, seda on hea kuulda. Mõnikord ma mõtlen, et kõik, mida ma tegelikult vajan, on inimene, kes mulle ütleks, et ma ei tao asjata oma lolli pead vastu kivimüüri. Et mul tasub üritada.”

      „Tasub küll. Isegi mulle on see selge.”

      Ta vaatas mulle pinevalt otsa, otsekui puurides mind silmadega. „Sa meeldid mulle, tead. Oled head selget sorti.”

      „Sina meeldid mulle ka,” ütlesin vastu ja siis taipasin korraga, kui lahedalt ma ennast temaga tunnen, justkui oleksime vanad sõbrad ja tema oleks mulle juba palju kordi südame põksudes ulatanud täiskirjutatud lehekülgi − ta ei suutnud teeselda, et see töö talle midagi ei tähenda − ja mina oleksin lugenud ta teksti vaikselt imetledes, mida ta teha suudab.

      „Kas sa lubad, et viin su õhtust sööma?” küsis ta.

      „Kas kohe?”

      „Mis meid kinni peab?”

      Kate, mõtlesin. Kate ja Kenley ja kogu see joobnud seltskond elutoas.

      „Keegi ei märkagi, et oleme lahkunud,” tähendas ta, lugedes mu kõhklevaid mõtteid.

      „Olgu pealegi,” ütlesin, kuid ometi hiilisin nagu varas mantlit tooma. Tahtsin temaga kaasa minna. Tahtsin hullusti minna, kuid ta eksis, öeldes, et keegi ei märka. Kui me koos küüru tõmbudes uksest väljusime, tundsin Kate’i rohelisi silmi tuliselt mu seljal sähvivat ja kuulsin ta tasast hõiget: Hadley, ole mõistlik!

      Olin väsinud olemast mõistlik. Ma ei pööranud ringi.

      Oli selge nauding jalutada jahedatel Chicago tänavatel Ernesti kõrval, kes aina rääkis ja rääkis; ta põsed õhetasid, ta silmad särasid. Läksime Kreeka restorani Jefferson Streetil, kus sõime lambapraadi kurgisalatiga, millesse oli lisatud sidrunit ja oliive.

      „Kõlab vist imelikult, aga ma ei ole varem oliive söönud,” tähendasin, kui kelner saabus tellitud toiduga.

      „Ega keegi ei märka. Näe, tee suu lahti.”

      Ta pani oliivi mu keelele ja kui ma suu sulgesin, tundsin sooja õlise ja soolaka vilja maitset ning lõin õhetama selle hõrkusest, aga ka intiimsusest, mille tekitas tema kahvel minu suus. Pikka aega polnud minuga juhtunud midagi nii meelelist.

      „Noh?” uuris ta.

      „Mulle maitseb väga,” ütlesin. „Kuigi nii on vist pisut riskantne, kas pole?”

      Ta naeratas ja vaatas mind hindavalt. „Pisut küll.” Ja sõi ise üksteise järel terve tosina.

      Pärast õhtusööki jalutasime õhuraudtee alt läbi ja võtsime suuna linnakai poole. Kogu aeg rääkis ta kiirustades oma plaanidest, kõikidest asjadest, mida ta tahtis teha − ta põles soovist kirjutada luuletusi, jutustusi ja sketše. Ma polnud kunagi kohanud kedagi, kes oleks nii energiline ja elav. Ta väreles kui leek. Ta ei lakanud hetkekski liikumast ega mõtlemast ega ilmselt ka unistamast.

      Kui jõudsime kaipealsele, jalutasime piki seda kuni trammiliini lõpuni välja.

      „Kas sa tead, et sõja ajal olid siin kasarmud ja Punase Risti üksused? Töötasin Itaalias Punases Risti üksuse kiirabiautojuhina.”

      „Sõda tundub nüüd midagi nii kauget, kas pole?”

      „Mõnikord küll.” Ta laubale ilmus kas mure- või kahtlusevagu. „Mida sina tol ajal tegid?”

      „Enamasti varjusin kusagil. Sorteerisin raamatuid avaliku raamatukogu keldrikorrusel. Mulle öeldi, et need lähevad lõpuks sõduritele mere taha.”

      „Naljakas. Jagasin seal oma käega neid raamatuid. Ka šokolaaditahvleid. Kirju, sigarette, kompvekke. Meil oli sõjaväesöökla sisse seatud, aga mõnikord öösel läksin jalgrattaga peaaegu rindeni välja. Suudad seda ette kujutada?”

      „Suudan. Selle võdiseva punase jalgrattaga, eks?”

      „Ka poiss ise võdises, kui plahvatuslaine ta põrgusse paiskas.”

      Jäin seisma. „Oh, Ernest, anna andeks. Ma ei teadnud.”

      „Ära muretse. Sain päeva või paar olla kangelane.” Ta nõjatus vastu reelingut ja vaatas järvele, selle läbinisti hallile veepinnale, kust helkis vastu vaid pisut valget. „Tead, millest ma praegu mõtlen?”

      Raputasin pead.

      „Siidiussidest. Veetsin öö San Pedro Norellos, ühes rindelähedases

Скачать книгу