Pariisi abikaasa - Paula McLain

Скачать книгу

ja paneb kõik jälle liikuma, aga ta ei tulnud. Ilmselt lipsas ta mingil hetkel minema. Ükshaaval tegid seda peaaegu kõik, nii et kella kolmeks öösel oli pidu kahanenud viimaste olijateni, kelle hulgas osutus kõige traagilisemaks kujuks Little Fever. Ta vajus oimetuna suurele diivanile, pikad tumedad villased sokid üle näo ja kaabu troonimas ristatud jalgadel.

      „Magama, magama,” utsitas Kate haigutades.

      „On see Shakespeare?”

      „Ei tea. On või?” Ta luksatas ja hakkas naerma. „Lähen nüüd oma isiklikku väikesesse urgu. Kas sulle siin sobib?”

      „Muidugi. Kenley on mulle kena toa korda teinud.” Saatsin ta ukseni, ja sellal kui ta mantlisse puges, leppisime kokku kohtuda järgmisel päeval ja süüa koos lõunat.

      „Pead mulle kodustest asjadest jutustama. Meil pole olnud hetkegi aega sinu emast rääkida. Kujutan ette, kui kohutav see sulle oli, sa vaene olend.”

      „Sellest rääkimine teeb mind vaid jälle kurvaks,” ütlesin. „Aga siin on imetore. Aitäh, et kutsusid.”

      „Olin mures, et sa äkki ei saa tulla.”

      „Olin ise ka. Fonnie ütles, et on liiga vara.”

      „No muidugi, nii tema moodi. Su õde võib olla mõnes asjas vägagi nutikas, Hash, aga sinu suhtes küll peaaegu mitte kunagi.”

      Naeratasin talle tänulikult ja soovisin head ööd. Kenley korter oli kui küülikukuur, mis kubises kostilistest, aga mulle oli ta andnud suure ja väga puhta toa baldahhiinvoodi ja kummutiga. Panin öösärgi selga, võtsin juuksed lahti ja hakkasin neid harjama, mõeldes õhtu säravamatele hetkedele. Vaatamata sellele, kui lõbus oli mul Kate’iga ja kui hea oli teda jälle näha pärast kõiki neid aastaid, pidin ometi tunnistama, et esimesel kohal mu mälestusväärsete sündmuste loetelus oli tantsimine Ernest Hemingwayga. Tundsin endal ikka veel ta pruunide silmade pilku ja selle elektrifitseerivat energiat − aga mida tähendab selline tähelepanu? Kas ta hoolitseb minu kui Kate’i vana sõbranna eest? On ta ikka veel Kate’ist sisse võetud? Kas Kate armastab teda? Kas ma näen teda veel kunagi?

      Mu mõistus oli korraga selline vastamata küsimuste mesitaru, et pidin tahes-tahtmata naeratama. Kas pole see täpselt see, mida olin soovinud Chicagosse tulles… midagi uut, millest mõelda? Pöörasin end, et vaadata peeglisse kummuti kohal. Hadley Richardson on endiselt olemas oma punakaspruunide laineliste juuste ja kitsaste huulte ja kahvatute ümmarguste silmadega − aga temas on ka midagi uut, on lootuse sära. Võimalik, et päike on tõusmas. Vahepeal aga ümisen Nora Bayesi laulu ja püüan end meeleheitlikult uskuma sundida.

      Kolm

      Järgmisel hommikul läksin kööki ja leidsin Ernesti hooletult vastu külmkappi nõjatumas; ta luges hommikust lehte ja hävitas ahnelt poolikut leivapätsi.

      „Kas sa magasid siin?” küsisin, suutmata varjata üllatust teda nähes.

      „Olen siin kostiline. Mitte kauaks… seni, kuni asjad laabuvad.”

      „Mida sa teha kavatsed?”

      „Arvatavasti kirjanduses ajalugu.”

      „Jumaluke,” hüüatasin, ta enesekindlus ja veendumus avaldasid mulle taas tohutut muljet. See ei saanud olla teesklemine. „Mille kallal sa praegu töötad?”

      Ta tegi grimassi. „Kirjutan mingit jama Firestone’i autokummide kohta, aga valmistun paberile panema olulisi jutustusi või ka romaani. Võib-olla luulekogu.”

      See sundis mind sekkuma. „Olen ikka arvanud, et luuletajad on vaiksed ja kõrvalehoidvad ja kardavad päikesevalgust,” ütlesin istet võttes.

      „See siin küll mitte.” Ta tuli laua äärde minu seltsi ja pööras tooli ringi, et istuda kaksiratsa. „Kes su lemmikkirjanik on?”

      „Oletan, et Henry James. Kipun teda ikka ja uuesti lugema.”

      „Noh, sa pole ometi nii sentimentaalselt vanamoeline?”

      „Tundun või? Kes on sinu lemmikkirjanik?”

      „Ernest Hemingway.” Ta irvitas. „Igatahes on Chicagos palju kuulsaid kirjanikke. Kenley tunneb Sherwood Andersoni. Oled temast kuulnud?”

      „Muidugi. Ta kirjutas selle „Winesburg, Ohio”.”

      „Seesama.”

      „Noh, oma julge pealehakkamisega võid sa tõenäoliselt teha ükskõik mida.”

      Ta silmitses mind tõsiselt, otsekui püüaks hinnata, kas ma pilkan või rahustan teda. Ma ei teinud kumbagi. „Kuidas sa kohvi jood, Hasovitch?” küsis ta viimaks.

      „Kuumalt,” vastasin, ja ta näole ilmus taas naeratus, mis algas silmadest ja levis kohe kõikjale. See oli hukutav.

      Kui Kate kokkulepitud ajal kohale saabus, ajasime mina ja Ernest ikka veel köögis juttu. Ma polnud isegi hommikumantlit riiete vastu vahetanud, ja seal oli tema, moekas ja värske punases villases mütsis ja mantlis.

      „Anna andeks,” ütlesin, „mul ei lähe üle minuti.”

      „Võta rahulikult, oled väikese laisklemise ära teeninud,” lausus ta, kuid ometi tundus mulle, et ta on rahulolematu.

      Läksin ära riietuma ja kui ma tagasi tulin, oli Kate üksi.

      „Kuhu siis Nesto kadus?”

      „Pole õrna aimugi,” kostis Kate. Ja siis, lugedes selgesti pettumust mu näolt, küsis ta: „Kas oleksin pidanud ta kaasa kutsuma?”

      „Ära ole rumal. See on meie päev.”

      Lõppkokkuvõttes oli meil ilus pärastlõuna. Kõigist tüdrukutest minu klassis Mary Instituudis oli Kate kõige energilisem ja kõige uljam, sai jutule kellega tahes ja nalja mitte millestki. Ta oli ikka veel selline, ning ka mina tundsin ennast kindlamalt ja nooremana, kõndides tema kõrval mööda Michigani avenüüd. Sõime lõunat restoranis, mis asus Kunstiinstituudi tohutu marmorhoone vastas üle tänava, kus kaks majesteetlikku lõvi hoidsid silma peal liiklusel ning tumedate mantlite ja kaabude katkematul vool. Oli jahe päev ja pärast lõunat kõndisime käe alt kinni hoides kössis mööda State Streeti, astudes sisse igasse vähegi huvitavamasse poodi. Kate katsus mult välja pinnida koduseid asju, kuid ma ei tahtnud head tuju rikkuda. Selle asemel sain mina ta rääkima suvedest ülal Michiganis, lõbusast kalapüügist ja ujumisest ning ülepea kärarikkast ajaveetmisest. Kõik ta jutud keerlesid sõudepaatide, Hawaii kitarride, kuuvalguse, lõkete ja groki ümber. Olin pööraselt armukade.

      „Miks sina kõik noormehed endale saad?”

      „Nad ei ole minu omad, ma lihtsalt laenan neid.” Ta naeratas. „Arvatavasti sellepärast, et mul on vennad. Aga igatahes mõnikord on see nuhtluseks. Ma kulutasin pool suve, üritades julgustada üht ja heidutada teist, aga signaalid läksid segamini ja lõpuks ei saanud ma isegi mitte ühtegi suudlust. Nii see oli. Pole midagi kadestada.”

      „Kas Carl Edgar teeb sulle ikka veel regulaarselt abieluettepanekuid?”

      „Vuh, kardan küll. Vaene vana Odgar. Tahaksin väga teada, mis juhtuks, kui ütleksingi äkki jah − prooviks.”

      „Ta kukuks pikali.”

      „Või laseks kabuhirmus jalga. Mõned mehed näivad soovivatki, et tüdrukud leiaksid endale teise.”

      „Kuidas Ernestiga on?”

      „Temaga?” Ta silmad muutusid tähelepanelikuks.

      „Kas talle meeldib, et ta naised lasevad jalga?”

      „Ei oska öelda.”

      „Kui vana ta üldse on? Kakskümmend viis?”

      Kate muigas. „Kakskümmend üks. Poja veel. Loodan, et sina oled vähemalt mõistlik.”

      „Mida sa sellega öelda tahad?”

      „Märkasin sinus mingit huvi.” Ta vaatas mind tähelepanelikult.

      „Lihtsalt igavusest,” kostsin. Valetamine

Скачать книгу