LITMIR.BIZ

Скачать книгу

ja uinuvate lautade Saint Louisi ja Chicago vahel. Kui jõudsin postkasti juurde, võtsin kirja, suudlesin seda mingi aje sunnil ning lükkasin ta pilust sisse ja lasksin käest.

      Kuus

      Mul on nii palju plaane kirjutamiseks − tahan nii väga näha ja tunda ja teoks teha. Ütle, kas sa mäletad, kuidas sa mängisid klaverit, juuksed üleni helklemas, ja kuidas sa püsti tõusid ja tulid diivani juurde, kus ma istusin, ning küsisid: „Kas sa valid minu, Begonia?”

      Kas sa valid minu, Hash?

      Millal sa lõpuks juba tuled siia ja annad ka mulle midagi sellest surmkindlast kraamist, mis oled sina?

      Ta kirjad täis sulnidusi jõudsid kohale käkerdatult ja kortsunult, mõnikord kaks kuni kolm päevas. Püüdsin esialgu olla tagasihoidlikum, tõotades kirjutada ainult kord nädalas, aga see plaan kukkus kohe läbi. Õige varsti leidsin ennast olevat kindlalt seotud. Kirjad lendasid edasi ja tagasi, aga mida tähendavad kirjad? Kate’i hääl kõmas tihti mu peas − talle meeldivad naised, ilmselt kõik naised − ja ma juurdlesin, kas peaksin või ei peaks Kate’ile meie kiiresti edenevast sõprusest rääkima. Ma ei kujutanud ette, et ta ei tunneks ennast haavununa või isegi vihasena; olin ju pealegi jõhkralt, lausa tahtlikult jätnud ta nõuande arvestamata. Aga kui ma kõik üles tunnistaksin, võiks ta mulle rohkemgi nõu anda ja siis ma vahest ehk võtaksin teda kuulda ja toimiksin selle järgi.

      Olin kui kaheks rebitud: ühelt poolt tahtsin teada, kas võin Ernestit usaldada, ja teiselt poolt soovisin olla küllalt pime, et asjad jääksid nii, nagu nad on. Ta sõnad tähendasid mulle palju − liigagi palju. Iga ta kiri oli sügavalt erutav ja olin elevil ka temale kirjutades, ning õige varsti taipasin, et kuulsin postipoisi jalgratast juba mitu kvartalit eemal, isegi kui ta kella ei helistanud. Tahtsin ennast uskuma panna, et Kate ei saanud teada kõike Ernestist. Kes teakski kõike kõigist? Ta kirjadest kumas läbi omadusi − näiteks õrnust ja lausa käegakatsutavat soojust −, mida Kate võib-olla kunagi ei märganud nendel suvedel Michiganis. See oli võimalik. Pidi olema, sest õnnetunne, mille tekitas Ernesti huvi minu vastu, nõrgus aegamisi kogu mu ülejäänud ellu. Korraga olin ma toimekam ja rahulolevam oma kodus kui kunagi varem. Kaks sõpra, Bertha Doan ja Ruth Bradfield, kolisid kostilistena minu juurde ülemisse korterisse ja esimest korda viimase pea kümne aasta jooksul ei olnud ma oma majas üksildane. Oli ka noormehi, kes mu vastu huvi tundsid, ja isegi kui neis polnud midagi erakordset, olid nad kenaks meelelahutuseks. Lasksin ennast tantsima või teatrisse viia ning lubasin isegi mõnel neist ennast hüvastijätuks suudelda. Mitte ühelgi polnud aga Ernesti vahvat suurt nurgelist pead ega nii pehmelt liikuvaid käsi ja jalgu; mitte keegi ei esitanud imelisi küsimusi ega ärgitanud mind ütlema: Kas sa valid minu, Begonia?

      Mu meeled olid temast hõivatud, ent läksin ometi välja peaaegu igaühega, kes kutsus, sest Ernest, armas hing, nagu ta oli, eksisteeris vaid teoreetiliselt − kena tõestamata oletus − ja pealegi sadu miile eemal. Saint Louisis, kus mulle oli saatusest määratud oma tegelikku elu elada, oli Dick Pierce, ühe hea sõbra vend. Mulle meeldis ta seltskond ja teadsin, et kui ma teda julgustaksin, armuks ta minusse ning võib-olla teeks isegi abieluettepaneku, aga mu tunded ta vastu olid leiged või neid õieti polnudki. Oli veel ka Pere Rowland, meeldiv sagrispea, kes teadis palju raamatutest ja muusikast, aga romantilised kohtingud ei ahvatlenud mind nii nagu need, kui kiilusime end oma kambaga kellegi autosse, et minna linna kinno või tantsusaali, kus kõik olid õnnelikud ja vabad. Pärast istusime kolmekesi − Ruth, Bertha ja mina − öösärkides teed juues ja arutasime kõik õhtused sündmused läbi.

      Olin just saanud kahekümne üheksa aastaseks, aga mingil põhjusel tundsin ennast noorema ja muretumana kui oma esimesel aastal Bryn Mawris, kus ma ei suutnud tunda naudingut ka kõige väiksemast õnnelootusest või lähedusest. Tundus, nagu kogeksin nüüd hilinenud puhkemist, ning olin tänulik iga hetke eest.

      Ja endiselt tulid iga päev kirjad Chicagost, alati armsalt räsitud ja täis tegusaid uudiseid. Ernest andis mulle aru oma Commonwealth’i jaoks kirjutatud artiklitest ning uute sketšide ja romaanide plaanidest. Ning ikka enam jagas ta minuga ka lugusid poisipõlvest − pikkadest suvedest ülal Michiganis, kus ta isa Ed, kes oli praktiseeriv sünnitusabiarst ja loomult aktiivne loodusesõber, oli õpetanud teda lõket tegema ja välitingimustes toitu valmistama ja kirvest kasutama, ka kala püüdma ja rookima ning oravat, põldpüüd ja faasanit laskma.

      Millal iganes ma oma isast mõtlen − kirjutas ta −, näen teda ikka metsas mudaneppi lendu ajamas või viljahakkide vahel uitamas või läbi madala kuivanud rohu astumas või, habe härmas, puid lõhkumas. Lugesin neid lauseid, pisarad silmis, sest minul oli nii vähe sooje mälestusi oma isast. Kui ma temast mõtlesingi, tuli kohe esimesena silme ette revolver ja siis kõlas selle paugu kaja läbi maja. Isa surma meenutamine ja see, kui valuliselt ma seda läbi elasin, häiris mind sedavõrd, et pidin kõndima lõikavas tuules kaks korda ümber kvartali, enne kui olin piisavalt rahunenud, et pöörduda tagasi Ernesti kirja juurde.

      Kui ma ka kadestasin Ernesti suhteid isaga, siis emaga olid teistmoodi hädad. Peaaegu iga kord kui Ernest mainis teda kirjas, oli see tal vanamutt. Ta kirjeldas ema kui kodust türanni, kes oli kiire arvustama ja täis kõigutamatuid ideid, kuidas elu peaks kulgema kuni viimase detailini välja. Enne kui Ernest õppis lugema, sundis ema teda pähe õppima ladina- ja saksakeelseid fraase ja värsiridu „olulisest” luulest. Kuigi Ernest püüdis lugu pidada ema loovast vaimust − ema laulis ooperiaariaid ja maalis veidi ja kirjutas luuletusi −, oli poeg lõpuks ikkagi veendunud, et ta oli isekas ema ja naine, andunud oma vajadustele ja riskides sellega hävitada kõik enda ümber, eriti oma abikaasa. Ta sundis doktor Hemingwayd igale oma nõudmisele järele andma ja selle pealtnägemine panigi Ernesti ema põlgama.

      Kuigi Ernesti kirglik emast lahtiütlemine ajas mulle judinad peale, ei saanud ma midagi parata, et pidin seda tunnustama. Kummaline, kui sarnased olid meie vanemate suhted, aga rohkem häiris mind siiski miski muu: kuigi olin sageli põlanud oma ema taltsutamatut tahet ja isegi süüdistanud teda isa enesetapus, ei saanud ma oma vihast rääkida ühelegi hingelisele. See oli pulbitsenud ja käärinud mu sees. Neil juhtudel, kui tunded vägisi pinnale tungisid, peitsin näo patja ja nutsin selle sisse, püüdes neid eos lämmatada. Ernest sülitas oma viha sundimatult välja. Kumma reageering oli kohutavam?

      Lõpuks hakkasin lugu pidama sellest, kuidas ta suutis välja tuua isegi kõige halvemat iseendas, ja olin meelitatud ta usaldusest. Ootasin nii suure igatsusega ta kirju nagu ei midagi muud. Aga ta siirus, nii nagu mulle peagi selgeks sai, laienes kõigele võrdselt. Detsembri alguses, varsti pärast mu sünnipäeva, kirjutas ta, et ühel peoõhtul oli talle silma jäänud tütarlaps säravrohelises kleidis. Kannatasin kohutavalt seda lugedes. Minul ei olnud säravrohelist kleiti, ja isegi kui mul oleks, tema seda ju ei näeks. Ta oli sadu miile eemal, teda sidusid ta enda päevade ja ööde seigad. Olime sõbrad ja usaldusalused, seda küll, aga ta ei võlgnenud mulle mingit selgitust, ta polnud andnud mulle ainsatki lubadust, isegi mitte valelikku. Ta võis rohelisele kleidile kui sireenile järgneda kas või järve, kui ta soovis. Mina teda kinni pidada ei saanud.

      Tegelikult ei saanud keegi kedagi kinni hoida. See oli aja märk. Olime kõik jõudnud äärmise piirini ning pakatasime noorusest ja lootusest ning džässi värinaist. Aasta tagasi oli Olive Thomas mänginud peaosa filmis „Uus naine” („The Flapper”) ja otsekohe seostus see sõna džässiga ning elu läks džässi kombel käärima. Kõikjal astusid tüdrukud välja korsettidest ja tegid kleidid lühikeseks, huuled värviti tumedaks ja silmadele meigiti randid. Me kasutasime moesõnu ja ütlesime „cat’s pajamas” himustatava kalli uudisasja kohta ning kostsime „I’ll say”, kui olime nõus, ja „that’s so jake”, kui asi tundus fantastiline. 1921. aastal valitses kõiges noorus, aga just see asjaolu ajas mind ärevusse. Olin saanud kahekümne üheksa aastaseks ja tundsin ennast peaaegu vanana, aga Ernest oli kakskümmend üks ja temas tormitses elu. Mida ma ometi mõtlesin?

      „Võib-olla pole minust selles mängus asja,” ütlesin oma toakaaslasele Ruthile pärast seda, kui olin saanud Ernestilt sireenikirja. Bertha läks välja, Ruth ja mina aga valmistasime koos lõunat, keereldes väikeses köögis teineteise ümber, puhastades ube kauntest ja

Скачать книгу