LITMIR.BIZ

Скачать книгу

      Need on mõned küsimused, milledele eestikeelses kirjasõnas ammendavaid teoreetilisi vastuseid õigupoolest polegi. Eriti, kui arvestada, et nimetatud märksõnadki muutuvad koos aja, inimeste ja välise keskkonnaga.

      Käesolev kogumik püüabki esimest korda pakkuda eesti lugejale panoraami sellest, mida me konservatiivsuse all käsitleda võiksime. Ja seda nii ajalises, ruumilises kui ka mõttelises plaanis, võttes vaatluse alla konservatiivsuse-konservatismi lätted, muutumised ja ilmingud erinevates eluvaldkondades, erinevates riikides, erinevatel aegadel.

      Kindlasti pole sellesse raamatusse jõudnu ammendav ega esinda ka mingit viimase instantsi tõde. Ent ajal, kui liberalism näib olevat arenenud maailmas jõudnud küsitava väärtusega äärmusteni, vajame kindlasti ülevaadet sellest, missugused võiksid olla alternatiivid ja kust leida püsiväärtusi, mis vähendaksid üha tugevnevat turbulentsi fukuyamalikku ajaloo lõppu jõudnud ühiskondades ning sedastaksid, kas on veel võimalik tõsta uuesti ausse institutsioonid ning mõtteviisid, mis paljude poolt on kuulutatud juba ajalukku läinuteks.

      Poliitikas armastatakse sageli rääkida pendlist, mis kõigub vasakpoolsete ja parempoolsete ideoloogiate vahel. Käesoleva raamatu koostajad ning autorid on samuti seda meelt, et liberalismi loomulikuks vastukaaluks on konservatism ning kui liberalismi kohati utopismini küündiv uuendusmeelsus ühiskonna tasakaalustatud toimimist halvama kipub, on aeg pöördeks teise suunda.

      Raamatut koostama asudes üllatas initsiatiivgruppi koosseisus Kaja Villem, Berit Teeäär, Anneli Kivisiv, Aimar Altosaar, Mart Nutt, Andres Herkel, Anne Taklaja, kirjastuse Kunst esindajana Martin Helme ja allakirjutanu, kui heatahtlikku vastuvõttu idee potentsiaalsete autorite hulgas ja üldisemaltki leidis. Siinkohal tänud kõigile nimetatutele, kõikidele autoritele ja muidu julgustajatele!

      Raamatu ilmumine oleks olnud märksa keerulisem, kui sellele poleks õlga alla pannud Euroopa Uuringute Keskus – Centre for European Studies (CES), Konrad Adenaueri Fond ning Eesti Haridus- ja Teadusministeerium. Suurimad tänud neilegi!

      Nagu juba öeldud, tõmbame selle raamatuga vagu söötis maale. Ent iga teekond algab esimesest sammust. Seepärast loodame, et tekitame siin avatud teemade ja mõttekäikudega süvendatud huvi konservatiivsusekonservatismi vastu nii laiemas üldsuses kui ka ühiskonnateadlaste ja poliitikute hulgas.

      Uks on igatahes lukust lahti keeratud ja praokil. Palume lahkesti sisse astuda.

      Euroopa Uuringute Keskus – Centre for European Studies (CES) on Euroopa Rahvapartei (ERP) ametlik mõttekoda. Keskuse eesmärk on suurendada Euroopa kodanike teadlikkust Euroopa integratsiooni arengust ning aidata otsustajatel ja arvamusliidritel – näiteks ERP riigipeadel ja valitsusjuhtidel ning ERP erakonnaliidritel – sõnastada uusi ja tõhusaid poliitikavalikuid.

      Keskuse ülesandeks on ühendada paremtsentristlike väärtushinnangute poolest sarnaseid fonde, mõttekodasid, teadlasi, eksperte ja otsustajaid kogu Euroopast, et arutada aktuaalsete teemade üle, vahetada mõtteid ning tutvustada oma tegevuse tulemusi nii avalikkusele kui ka otsustajatele.

      Keskuse põhitegevuseks on uuringud jms projektid, mida täiendavad ja toetavad konverentsid, seminarid, õpikojad ja trükised, millest paljud valmivad koostöös liikmesorganisatsioonidega.

      Selles vaimus tervitab CES-keskus Pro Patria Koolituskeskuse mõtet avaldada raamat paremtsentristliku poliitika kohta. Sedalaadi trükise avaldamine on väga vajalik, kuid piisavalt ambitsioonikas ettevõtmine.

      Praegune majanduslik ebakindlus on loonud soodsad tingimused populistlike jõudude ja poliitilise demagoogia vohamiseks, mistõttu on ülim aeg jääda kindlaks oma põhiväärtustele ja samas eristuda teistest poliitilistest perekondadest.

      Raamatul on rahvusvaheline mõõde: see ei keskendu ainult Eesti või Euroopa paremtsentristlikule poliitikale, vaid käsitleb ka USA konservatiivset mõtlemist.

      Raamatus käsitletakse paremtsentristliku poliitika lätteid ja kristliku demokraatia praegust poliitilist käekäiku, tõstes eriti esile ERP kogemusi, ning esitatakse ka tulevikuvisioone.

      Ärgitades debatti paremtsentristliku poliitika üle, võiks see trükis olla samas kasulik juhendmaterjal nii politoloogidele kui ka laiemale üldsusele.

      XXI sajandi kriisid – jõudude geopoliitilise ümberpaigutuse ja „turbokeinsianismi” praktika leviku ajastul – näitavad meile, kui kiiresti võib just demokraatlik ja vaba Lääs kindlat pinda kaotada, seda kas või näiliselt. Seepärast vajab ühiskond kindlaid vundamente täna rohkem kui kunagi varem.

      Lähiminevikus on konservatiivi iseloomustamiseks sageli kasutatud kuvandit mehest, kes suhtub internetti ikka veel skeptiliselt, kes ei tea, mida tähendab „sotsiaalne meedia”, kellele abikaasa toob tuhvlid diivani ette ja paneb söögi lauale. Lühidalt öeldes on ta pelglik, umbusklik ja vanamoodne ning suur osa avalikkusest seostab mõistet „konservatiiv” just taoliste omadustega.

      Mõiste selline degenereerumine viib aga valele rajale – olla konservatiiv tähendab pigem progressi harjal käimist. Võidakse arvata, et see on paradoks. Tegelikkuses tabab see ütlus aga väga täpselt ehtsa, moodsa konservatismi tuuma, sest olla konservatiiv ei tähenda mingi oleku iga hinna eest alalhoidmist.

      Olla konservatiiv tähendab vanale truuks jäämist seni, kuni on tõestatud uue paremus. Üha enam üleilmastuva ühiskonna jaoks on see kõige mõistlikum perspektiiv, mis teostuda võib. Meie aja uuendused ei esine selles protsessis eesmärgi kui sellisena, vaid teevad läbi kriitilise eksami selgitamaks, kellele need kasuks tulevad. Alles pärast selle eksami sooritamist – ning üksnes siis, ent mitte seepärast, et seda dikteerib „aja vaim” – omistab konservatism „progressile” tema kvaliteedimärgi. Eksami tingimused on seejuures selged ning neid ei saa suvaliselt ümber teha. Konservatiivide jaoks on olemas tõdesid, mis pärinevad meie ajaloolisest kujunemisest, kristlusest, humanismist ja valgustusajast, ning mille kehtivuse üle ei vaielda.

      Ka usutunnistuseta inimesele on selge, et meie ühiskonna vundamenti kujundati sajanditepikkuses arengus koosmõjus ennekõike vaimuajaloo suurte hoovustega. Selle vundamendi alustoeks on inimväärikuse austamine.

      Käesolev kogumik tahab anda esmase ülevaate sellest, mida konservatism tähendab.

      Konservatism, mis on kui kompass näiliselt üha keerukamaks muutuvas maailmas.

      Konservatismi väljakutsed 1

      Torbjørn Røe Isaksen

      Erinevalt kahest teisest peamisest XIX sajandi jooksul arenenud ideoloogiast – sotsialismist ja liberalismist – ei püüdle konservatism lõppeesmärgina parema ühiskonna poole. Konservatism ei väida, et teatavad lahendused kehtivad alati ja igal pool, kuid usub, et mõned ideed kehtivad alati ja konservatismi põhieesmärk on neid ideid säilitada ja edasi arendada.

      Konservatism peab iga inimest ainulaadseks ja kõigist teistest erinevaks. Individuaalsus ei ole tingitud kultuurist, vaid on inimsuse olemuslik aspekt. See ainulaadsus seletab konservatismi peamist aluspõhimõtet, mille kohaselt kõik inimesed on võrdselt väärtuslikud.

      Et inimesed on erinevad, on konservatismi kõige tähtsam poliitiline põhimõte igaühe vabadus valida, kujundada oma elu ja teha oma otsuseid. Püüe muuta inimesed ühesuguseks rüvetab nende ainulaadsust ning seetõttu eitab konservatism kollektivismi, mis seab enamuse võimu üksikisiku õigustest kõrgemale. Kuid vabad üksikisikud ei ole ka aatomid – nagu inglise keeles öeldakse, inimene üksi ei ole saar. Me sünnime inimeste kogukonda ning alles kokkupuude teistega annab inimeste vabadusele tõelise sisu. Vabadus ei tulene ühiskondlikust vaakumist ega eksisteeri selles, vaid tuleneb ühiskondlikust arengust ja paradoksaalselt ka asjaolust, et inimesed ei kasuta oma vabadust vabadusena,

Скачать книгу