LITMIR.BIZ

Скачать книгу

Häda lehele, kes ei taha üle minna värvitrükile ja kes kirjutab liiga palju vaestest, kritiseerib tarbimiskultust, reklaami, ja mis hoopis kuulmatu – mõnd suurt reklaamiandjat nagu… eks lugejad tea isegi, keda võin mõelda. Mu kolleegid teavad kindlasti minust rohkem juhtumeid, mil reklaamiandja on sekkund lehe sisusse, protestind selle vastu, et reklaam avaldatakse tema meelest ümbruses, mis selle mõjule vastu töötab. Või juhtumeid, kus reklaamiandja sõlmib lehega lepingu, milles on ka sisulisi tingimusi. Näiteks võib maiustusi valmistav firma nõuda, et tema reklaamiga koos ei avaldataks midagi suhkru kahjuliku mõju kohta tervisele. Kui see ei ole sõnavabaduse piiramine, siis mis see on? Leht, nagu me kõik teame, peaks olema suunatud kindlale lugejaskonnale. Tänu reklaami võimule peab nüüd aga iga leht olema kõigepealt suunatud rikastele, edukatele ja ilusatele. Vaeste ja alandatute lehte praegu Eestis olla ei saa, kuna selles lehes ei sooviks keegi reklaami avaldada. Kuigi vaeseid on ÜRO arenguprogrammi hinnangutel meil üle saja tuhande inimese.

      Nii ei ole mitte riik, poliitiline võim Eestis praegu tingimata sõnavabaduse põhivaenlane. Pigem on seda rahavõim. Riiki, valitsust ja poliitikuid võib ajakirjandus kritiseerida ja teeb seda innukalt. Poliitikute skandaalidest ja kahtlastest sidemetest ei karda ajakirjanikud kirjutada. Hoopis aremad ollakse finantsmaailma kritiseerimisel ja siin artiklis puudutatud teemat – ajakirjanduse sõltuvust reklaamiandjatest – ei ole praktiliselt käsitletud mujal kui esimese numbri ilmumise järel hingusele läinud uues Kaubalehes. See, mida seal kirjutatakse Eestimaa mehe Kalle Lasna võitlusest sõnavabaduse eest, õiguse eest reklaami kritiseerida ja parodeerida, peaks olema õpetlik ja hoiatav ka meile.

      Üks väide, mida leiame meie lehtedes sagedastes reklaami ja reklaamivabadust kiitvates-kaitsvates artiklites, on see, et reklaam aitab hea onuna meil finantseerida kultuuri, sporti ja muud vaimule ja kehale kosutavat. Muidugi. Aga peame meeles, et selle kõige eest maksame ikkagi meie, tarbijad. Reklaamikulud lisanduvad toodete hinnale. Kui tahame, võime seda vaadelda omamoodi käibemaksu lisana. Nii on parempoolsete võitluses maksude alandamise eest, eriti kui sellega käib kaasas võitlus reklaamivabaduse eest, omajagu silmakirjalikkust. Maksma peame ikka, olgu siis maksumaksjatena või tarbijatena. Ainult et esimesel juhul on maks avalik ja me teame, palju maksame, teisel juhul on ta varjatud ja meil pole võimalust teda demokraatlikult kontrollida.

      Juuni 1997

      Soome – omapärane maa või ainult aken Euroopasse

      Mind on ammu kiusand küsimus: kui palju on Eestis tõeliselt huvi Soome maa, rahva ja kultuuri vastu ja kui palju suhtleme Soomega lihtsalt sellepärast, et ta on kõige lähem “Läänemaa”. Üks asi on selge: huvi Soome vastu on Eestis tegelikult väiksem, kui võiks arvata. Soomet on võetud ikka rohkem aknana Läände, vabasse maailma, eeskujuna, pelgupaigana, vähem natsioonina, kellel on omapärane kultuur. Huvi Soome ja soomluse vastu on ikka olnud väiksema fennofiilide seltskonna asi – suurt osa eestlasi ei ole see puudutanud. Soome keelt ei õppinud tallinlased mitte sellepärast, et neid oleks huvitanud nimelt soome keel, vaid sellepärast, et Soome oli meile ainus kättesaadav välismaa. Me ei vaadanud Soomet, me vaatasime läbi Soome Läände.

      Vahel mõtlen, kas ei ole Eesti-huvi Soomes tugevam kui Soome-huvi Eestis. Seda huvi on raske mõõta, ühe võimaluse pakub siiski raamatuturg. Siin on suhe täiesti ebavõrdne. Soomes on viimase kümne aasta jooksul ilmund hulk raamatuid, mis mitmest nurgast käsitlevad Eesti iseseisvumist, uuemat ajalugu ja üldse elu ja selle muutumist Eestis. Olen neid raamatuid loendanud umbes kakskümmend. Samal ajal ei ole Eestis ilmund ühtegi põhjalikumat ülevaadet Soomest, kui välja arvata soomlaste endi kuluga avaldatud Matti Klinge pisibrošüüri Soome ajaloost. Küll ilmub Eestis korrapäraselt soome kirjandust, mul puudub aga ülevaade, mis roll sellel on meie kultuuris, kui tugev on lugejate huvi selle vastu. Nõukogude ajal oli soome kirjandust lihtsam avaldada kui Ameerika või prantsuse oma ja seda ilmus rohkem tänu special relationship‘ile Helsingi ja Moskva vahel. Praegusel raamatuturul on soome kirjandus jäänd tagaplaanile Ameerika ja Lääne-Euroopa oma kõrval.

      Võib küsida, kas ei ole soome-eesti kultuurisuhete, eestlaste soome- huvi tippaeg möödas. Kas ei olnud eestlaste eksklusiivsed suhted lahetaguste naabritega ebanormaalne nähtus, tulemus Nõukogude riigi paranoilisest välispoliitikast, millega Soome oli sunnitud kaasa mängima, ja selle eest võis eestlastega oma erisuhteid pidada? Kas ei hakka nüüd Tallinnas teiseks või kolmandaks keeleks tõusnud soome keel taanduma inglise keele ees, nagu Soomes on inglise keele ees taandumas rootsi keel? Tahaksin, et oskaksin neile küsimustele vastata, aga ei oska. Eestis on kõik praegu nii kiires muutumises, et väga raske on läbi sündmuste virvarri näha mingit trendi, tulevikku viitavat märki.

      Selge on küll üks: Soome ei ole Eestile enam see ihaldatav ja raskesti kättesaadav välismaa, mida ta oli veel kümme aastat tagasi. Kuigi meie majanduslik sõltuvus Soomest on järsult kasvanud – Soome on Eesti suurim kaubanduspartner – , ei ole Soome enam ainus õhuaken Euroopasse ja laia maailma: Eesti on avatud igasse ilmakaarde. Ja nagu soomlastele, on ka eestlastele maailma keskpunkt ja naba Lääne-Euroopas ja Põhja-Ameerikas. Kas tunnistame või ei, oleme marginaalsed rahvad Euroopa ääremaadel, kes kõiges orienteeruvad suurrahvaste – prantslaste, inglaste ja kõige enam muidugi ameeriklaste eeskujudele. Meiesugustel marginaalsetel rahvastel on alati vähem huvi teiste omasuguste vastu. Oleme nagu kinokülastajad, kes istuvad ühes reas ja vaatavad filmi, ei pane aga suuremat tähele kõrvalistujat. See pilt ei sobi praegu (veel?) kirjeldama soomlaste ja eestlaste vahekordi, küll aga näiteks eestlaste, lätlaste ja leedulaste omi. Kuna kolme Balti riigi poliitiline ja majanduslik staatus on enamvähem sama, ei ole meil stiimuleid üksteise vastu huvi tunda. Nii on läti ja leedu keele ning kultuuri tundmine Eestis peaaegu olematu, neid keeli oskavad vaid harvad entusiastid.

      Kas Balti riikide vastastikune huvipuudus on tüüpiline kõrvuti elavatele väikerahvastele? Kas sellises suunas arenevad ka Eesti-Soome suhted? Usun, et selleni asi siiski ei lähe. Eesti ja Soome majanduslik lähenemine kulgeb nii tõhusalt, Tallinn ja Helsinki on nii lähedal teineteisele ja soome ja eesti keel kõigele vaatamata nii sarnased. Mingit mõõna kahe rahva suhetes on aga siiski oodata. Kuigi Soome ilmselt veel kauaks säilitab oma eelisseisundi Eestiga suhtlemises, ei saa tal enam kunagi olla monopoolset seisundit. Eestlastel on nüüd rohkem võimalusi valida välismaiseid partnereid ja neid uusi võimalusi kahtlemata tõtatakse kasutama. Kokkuvõttes võib selline olukord olla Eesti-Soome kultuurisuhetele kasulik: nendega tegelevad edaspidi need, kellele soome kultuur on tõesti oluline ja huvitav, kellele Soome ei ole lihtsalt uks või aken välismaale. Meie Soome-suhted vabanevad nii ülemäärasest ballastist ja saavad normaalselt areneda. Ja kõigest hoolimata loodan ma, et tõeliste Soome-huviliste arv (kelle hulka julgen ka end lugeda) Eestis ei kahane, vaid kasvab. Mida enam tutvun Soomega, seda huvitavam ja mitmekesisem ta mulle tundub. Küllap on see rohkem Soome kui minu oma süu.

      Juuni 1997

      Soros või Mobutu: rikkuse kaks palet

      Keskerakonna äsjane ettepanek kehtestada Eestis progresseeruv tulumaks, nagu see on enamuses tsiviliseeritud riikides, lubab erakonda lugeda kindlalt vasaktsentristlikuks. Nende taotlusel on kahtlemata kõlapinda vaesemate valijate kui ka riigiametnike hulgas, kes on meeleheitel heitlusest riigieelarve aukude ja augukestega. Endastmõistetavalt ei saanud Keskerakonna vasakpoolsele initsiatiivile jääda tulemata parempoolne vastulöök, mis kasutas tuttavaid argumentatsioonimalle. Nende hulgas oli muidugi väide, et rikkad on ühiskonnale kasuks, rikaste rikastumist ei tohi piirata, kuna siis nad viiksid oma rahad riigist välja ja kannataksime kõik. Selle kujutluse taga on usk, et rikkus sünnitab loomulikul viisil rikkust enda ümber, on nakkav. Mida rikkamad on rikkad, seda rikkamad oleme kõik, seda rikkam on ühiskond.

      Nii võib olla, aga ei pea olema. Rikkus ei ole nakkav igal juhul ja igal pool, vaid ainult seal, kus selleks on sotsiaalpoliitilised, ka moraalsed eeldused. Kõik oleneb sellest, mis rikkad oma rikkusega teevad. Nad võivad raha investeerida, laiali jagada või lihtsalt kulutada. Esimesel juhul võidavad sellest kõik, kui muidugi investeeringud on edukad. Teisel juhul saavad vaesed esialgu õnnelikuks, siis aga, kui laialijagatav vara on läbi, jäävad veel vaesemaks ja õnnetumaks. Kolmandal juhul võib raha riigist välja minna, kuna rikkad tarbivad peaasjalikult kalleid importasju ja kulutavad raha välismaal reisides.

      Kuna

Скачать книгу