ТОП просматриваемых книг сайта:
Prohvet Maltsvet. Eduard Vilde
Читать онлайн.Название Prohvet Maltsvet
Год выпуска 0
isbn 9789949508662
Автор произведения Eduard Vilde
Жанр Зарубежная классика
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Talupoja umbusaldust tema harilikkude trööstijate vastu aitasid toetada mitmesugused välised olud. Vahe nende ja tema vahel oli liialt lai ja liialt lõdev, nende olek tema vastu ilma sõprusliku sidemeta, ilma vennaliku soojuseta, ilma ühendava kaastundeta. Need trööstijad seisid temast ülemal, ta pidi nende poole üles vaatama. Nad seisid temast ülemal seltskondlikult ja varaliselt, meelelt ja vaimult, ilma et nad oleksid vaevaks võtnud tema juurde alla tulla. Talupoeg märkas kõrkust, käskivust, haistis ülemust, ja mis tegi tema usaldusele täieliku lõpu, oli see, et ta oma trööstijaid tundis ühenduses olevat nende võimudega, mis temale head ei soovinud, mille poolt kõik häda tuli. Isegi need rahvalikumad lepitajad ja tõotajad, kes tema külje all töötasid, olles tema rüpest pärit, eraldusid läbistikusest talupojast, talurahva mustast paljusest, sedavõrd, et ta neid enam omadeks ei võinud pidada, ning ka see eraldumine põhjenes osalt varalisel, osalt vaimsel ja meelelisel lahkolekul, ja niisugune vahe on alati vastastikuse usalduse haud. Kus ühisel usuväljal luuakse liike, ehitatakse kihte, soetatakse klasse, seal ei kasva ühendusevili, seal mühab umbusalduse lämmatav umbrohi.
Isikud, kes endid rahva hingekarjasteks kutsusid, ei olnud seda mitte. Karjane seisab karja juures ja karja seas, kirikhärra aga troonis rahvast kaugel, kogudusest küündimata kõrgel. Karjase esimene kohus on hoolt kanda oma karja heaolu eest; kirikhärra mõtles kõigepealt ja enamasti ainult iseenese tulude peale. Õige karjane püüab karja hädas aidata, teda vaenlaste vastu kaitsta; kirikhärra aitas hädal edasi kesta, sest ta hoidus talupoja vastaste poole, seisis nende kasude eest. Karjane ei olnud mitte lihtne karjane, vaid uhke härrasmees. Ta polnud mitte kaastundlik, heldemeelne sõber, vaid kõrk ja vali peremees. Talupoeg ei leidnud mõisniku ja kirikuõpetaja vahel muud vahet, kui et esimene nuhtles teda vitsadega, teine sõnadega. Esimene peksis, teine noomis. Muidu olid mõlemad mõisnikud, mõlemad suurmaaomanikud, orjade pidajad, suurperemehed ja suurhärrad. Ja niisugustena nägi talupoeg neid alati käsikäes kõndivat ja ikka teedel, mis talupoja omadele ristamisi ja otsekohe vastu käisid. Mõisnik ja kirikhärra mõistsid teineteist, aga kumbki ei mõistnud talupoega. Nagu mõisnik, jäi ka kirikuõpetaja, talupoja hingekarjane, temale võõraks. Ja see võõrus oli seda suurem, et kirikhärra, nagu saksa mõisnikki, talupojale juba rahvuselt võõras oli. Karjane ei saanud hingega, hing karjasega sel keelel rääkida, mis mõlemale on ühine, omane, kodune – nad ei saanud vahetada hingehelisid, südamehääli, kui nad seda oleksid võinud ja tahtnudki. Nende vahel ei tekkinud seegi olukord, mis valitseb sulase ja hea peremehe, alama ja hea ülema vahel. Seks puudus kirikhärral liiga sagedasti see lähendav, lepitav, teed tasandav, vahesid varjav omadus, mida lihtsaks inimesesõpruseks, inimlikuks lahkuseks nimetatakse. Talupoeg läks õpetaja juurde niisama kartlikult tuksuva südamega, niisama roomates ja küürutades nagu mõisasaksagi juurde, ja teda lasti kirikumõisa niisamuti tagaukse ja tagatrepi kaudu nagu rüütlimõisagi. Ja kui kirikhärra arvas enesel asja olevat, siis kärkis ta talupoja peale niisama kurjalt ja käskivalt, nagu mõisahärra kärkis, kui ta enesel arvas asja olevat. Ning mõlemad arvasid endil ikka asja olevat, sest et nad säärast talupoja kohtlemist tema kasvatamiseks ja õpetamiseks pidasid. Ilma valjuseta pidi talupoeg nende arvates hukka minema – veel enam, kui ta nende arvates juba oligi…
Ja alamat, lihtsamat liiki hingekarjased? «Armuõpetuse» kuulutajad rahva enda rüpest? Kristliku venduse ja vennastuse õpetajad?
Nah, need tegid, nagu nende kõrgemad ametiosalised eel. Vahe oli ainult kraadiline. Nad tegid, nagu teevad kõik vaimulikud mehed, kõik kiriklased: nad muretsesid ahnuse ja kadedusega oma ühingu – hernhuudi usulahu – ja enda isiku võimu, tugevuse ja suuruse eest. Nad töötasid enese, mitte rahva heaks. Nad eraldusid rahvast sellega, et jaotasid ta varaliselt ja vaimselt liikidesse – paremaiks ja pahemaiks, kõrgemaiks ja madalamaiks. Nad tõukasid rahva enesest eemale, sest et nad isiklikule auahnusele ja kasupüüdele oma koguduses uksed ja aknad avasid. Rahva loomusunniline umbusaldus ka nende vastu imbus haigutavast lõhest, mis oli nende sõna ja nende teo vahel. Nad nimetasid endid vendadeks ja õpetasid vendust, aga nende olek musta hulga vastu tegi nad võõrasteks, nende tegelik elu hingas välja vahetegemist, isiklikku ja seisuslikku eraldamist. Ja mis veelgi kaalu-vam: kogu hernhuudi ususeltsi organisatsioonil puudus vendusealus ja vendusekuju; ta ei tundnud pooltki seda ühetaolust, ilma milleta vendus pole mõeldav; ta põhjenes otsekohe liigitamisel ja lahutamisel.
Vennastekogudus, mis aastal 1817 sai keiser Aleksander I käest vormilise loa Baltimaal palvemaju ehitada ja eestlaste ning lätlaste seas kiriklikku tööd teha ja mis võistles võimsalt luteri usu kirikuga, oli kinnine ususelts, mille rüppe mitte igaühte vastu ei võetud, kes soovis tema liikmeks saada. Vastuvõtt sündis liisu kaudu. Inimene, kes soovis «vennaks» või «õeks» saada, andis enese üles nõndanimetatud hoolekandjaile, keda oli igal koguduse-osal mitu, ja need panid kandidaadid koguduse ülemale ehk diakonile ette. Mõne aja pärast said nad siis teada, kas nad on vastu võetud või mitte. Juba see vastuvõtuviis ühes kiriklikus liidus, mis evangeeliumi mõtte järgi kõigile, iseäranis aga «patustele» pidi lahti olema, näitas, mis tõugu vennalik ühetaolus hernhuudi koguduses valitses. Kuid vastuvõtmisel ei vaadatud mitte ainult valitava liikme «pattude», mitte nii väga tema kombelise elu, tema hingelise kõlbuse peale, vaid ka – ja sagedasti ainuüksi – tema varalise seisukorra ja lahtise käe peale. Harilik nähtus oli, et mõned liikmekssoovijad üsna pea vastu võeti, kuna teised aastate kaupa pidid ootama ning paljud vastu võtmata jäidki. Ning viimaste seas oli ikka rohkesti vaeseid ja kehvikuid või neid, kelle annilahkusest ja ohvrimeelest head ei kuuldud, keda loeti ihnete sekka.
Sest kirik ja tema teenijad ning toed tarvitsevad vara. Vara on võim. Ja võimu on kirikule ja tema kandjaile vaja, et ennast aial hoida ja edeneda. Kirik ilma varalise võimuta ei suuda levida, ei suuda võistlejatega võidelda, sest see tekitab kulusid, nõuab kogunemispaikade juurde-ehitamist, jutlustajate ning muude tegelaste ülalpidamist, nende arvu rohkendamist, kirjanduse väljaandmist jne. Aga ka eneste lähema, isikliku tulu peale olid hernhuudi vaimulikud isandad terased vaatama, niisama terased nagu kirikuõpetajadki. Nende taskud olid kõiksugu andidele ja kingitustele alatasa kutsuvalt avatud, ja kes tahtis nende silmas armu leida, tõusta, lugupidamisele jõuda, see teadis, mis tal oli teha.
Iga aasta pärtlipäeva ajal pidas kohalik diakon ehk «saksaisand», kes elas Paunkülas, Harjumaal, oma aastapüha. Seda pidustati peamiselt annetamise ja ohverdamisega. Suures vooris sõitsid «hoolekandjad armsad vennad» ja muud jõukamad koguduseliikmed Paunküla poole oma peameest austama ning teda kingitustega rõõmustama. Küll viidi sinna raha, küll veeti rahaväärilist tarbevara. Sinna rändas või- ja meepütte, seakintse ja püülijahu, villu ning linu ja kõike, mis kodu paremat leidus. Muidugi oli teatav osa andisid ka rahva laiema hulga käest korjatud, ja kes ise pidule ei läinud, saatis oma kingitused teistega pärale. Nii mõnigi annetas ohvrimeelselt saksaisandale, mida ta kodusel perel, lastel ja teenijail oleks tarvis olnud; nii mõnigi maius rändas vaimuliku mehe lauale, millest annetaja töötegijad aasta otsa, isegi suurtel pühadel pidid ilma olema.
Ametid vennastekoguduses olid au- ja ühtlasi auahnuseametid. Nende kättesaamine sõltus varanduse, seisuse ja soo tingimustest. Hoolekandjaks ja lugijaks ei võinud tegeliku pruugi järgi mitte iga aus, usklik ja kirjatundja «vend» saada, «õde» ammugi mitte. Hoolekandjaiks olid ainult jõukad ja liht-talupojast ülemal seisvad meessoost isikud – koolmeistrid, mõisasundijad, kaupmehed, kõrtsmikud, möldrid, käsitöölised, vallavanemad jne.; istus harva mõni liht-talupoeg nende seas, siis oli ta tingimata lahtise käega jõukas peremees, ei kunagi vaene vabadik ega sulane. Asjata sirutas kehv külamees käe seesuguse ameti järele, kui ta ka – õnne tõttu koguduse liikmeks oli vastu võetud, ja asjata tegi seda iga isik, kellel madala seisuse kõrval oli vahest küll rahalist jõudu, aga kinnine käsi. «Välispidiste heategude» peale pandi nimelt suurt rõhku ning sellega mõeldi eelkõige ohvriheldust ususeltsi enese ja tema kõrgemate juhtide vastu.
Hoolekandjad istusid palvemajas jumalateenistuse ajal erilisel kõrgemal põrandal, koguduse vastas, neile määratud aupinkides. Nad olid lihtkarjast