LITMIR.BIZ

Скачать книгу

kas sa näe!

      Selgus, et mees elas Avenida Ricardo Sorianol Marbellas ja et tal oli nii lauatelefon kui registreeritud mobiiltelefon.

      Berit istus laua taha topsi aurava kohviga.

      „Kes see Rickard on selline?” küsis Annika telefonitoru hoides.

      „Mu õemehe vana tuttav. Ta on seal juba pea kakskümmend aastat elanud, õnne proovinud ja ebaõnnestunud nii umbes kõiges, mida ette võib kujutada. Kord oli tal päevitustoolide laenutus, siis pidas ta tõutäkkude talli ja siis oli tal kõrts ka veel. Mingi aeg oli ta osanik ettevõttes, mis tegeles palkmajade müügiga.”

      „Hispaania Päikeserannikul?” küsis Annika kõhklevalt.

      „Nagu ma ütlesin – ta projektid tavaliselt ebaõnnestuvad.”

      „Mis on Hispaania suunakood?”

      „Kolmkümmend neli,” vastas Berit ja tegi tahtmatu grimassi, kui oli kohvi maitsnud.

      Annika alustas lauatelefoniga. Peale viit kutsungit hakkas rääkima elektrooniline hääl, mis ütles midagi arusaamatut hispaania keeles, ja Annika pani toru ära. Seejärel valis ta mobiilinumbri ja kaks sekundit hiljem vastas vali meeshääl: „Si, dígame!4”

      „Rickard Marmén?”

      „Hablando!5”

      „Ee, mina olen Annika Bengtzon ja helistan Stockholmist Õhtulehe toimetusest. Kas ma räägin selle Rickard Marméniga, kes… kas sa rootsi keelt ikka räägid?”

      „Muidugi räägin, kullake. Mida ma saan sinu heaks teha?”

      Ta rääkis sulaselget Göteborgi dialekti.

      „Ma helistan sulle, sest kuulsin, et sina oled kursis kõigega, mis Päikeserannikul toimub,” ütles Annika ja heitis kiire pilgu Beritile. „Ma tahtsin uurida, et ega sa ei tea midagi ühest gaasiröövist kuskil sealkandis?”

      „Gaasiröövist? Ühest gaasiröövist? Sõbrake, siinkandis muud liiki rööve viimasel ajal enam polegi. Kõik röövid on gaasiröövid. Gaasiandurid on Nueva Andalucía villades tavalisemad kui suitsuandurid. Kas oli veel küsimusi?”

      Taustal mühises ja kolises midagi, tundus, nagu oleks mees keset kiirteed seisnud.

      „Ahah, selge,” pomises Annika, „aga ehk sa seletaksid, mis see gaasirööv üldse on?”

      „Vargad lasevad mingit uinutavat gaasi akna või kliimaseadme kaudu majja, ja samal ajal kui pererahvas magab, otsivad tüübid terve putka läbi. Tihti leitakse aega ka maha istuda ja köögis natuke süüa, veini rüübata.”

      „Nii et tegemist on kõige levinuma sissemurdmisviisiga, ütled sa?” küsis Annika.

      „Sellest on kujunenud lausa epideemia. Hakkas viis-kuus aastat tagasi pihta, kuigi üksikuid gaasitamisi tuli varemgi ette.”

      „Miks see just teie kandis nii tavaliseks on saanud?”

      „Siin on palju raha, kulda. Puerto Banúsi rahvas hoiab oma madratsite all pakse rahapatakaid. Ja kriminaalset elementi on siin ka omajagu, lisaks jagub vaeseid lollikesi, kes teevad nutsu eest mida tahes. Sügisel nabiti üks rumeenlaste jõuk kinni, nad olid kogu rannikul sadu villasid tühjaks teinud, Gibraltarist Nerjani välja…”

      „Riiklik teadeteagentuur väljastas info, et üks pere sai gaasiröövis surma. Tead sa sellest midagi?”

      „Millal? Täna öösel või? Kus?”

      „Ei tea,” ütles Annika. „Ma tean ainult, et kõik said surma, kaks last ja koer kaasaarvatud.”

      Rickard Marmén ei vastanud. Kui liiklusheli poleks kostnud, oleks võinud arvata, et ühendus katkes.

      „Kas ta on midagi kuulnud?” küsis Berit suud liigutades.

      Annika raputas pead.

      „Sa ütled, et terve pere sai surma gaasiröövis?” küsis mees ja liiklusheli taustal sumbus. „Kas ma saan sulle tagasi helistada?”

      Annika andis talle nii oma lauatelefoni kui mobiilinumbri.

      „Mida sina sellest arvad?” küsis Annika, kui oli toru hargile pannud.

      Berit hammustas õuna. Tundus, et ta oli kohvi osas alla andnud.

      „Kriminaalidest Hispaania Päikeserannikul või uuest organisatsioonist?”

      „Uuest organisatsioonist.”

      Berit pani arvutiprillid ette ja nõjatus ekraanile lähemale.

      „Eks tuleb olukorrast võtta, mis võtta annab,” vastas ta. „Kui lõplik vastutus minu tegude eest on kellelgi teisel, siis on mul ju rohkem aega teha seda, mida päriselt tahan.”

      „Nagu näiteks? Oma isiklikud artikliseeriad? Aias tuhnimine? Või oled mõelnud sukeldumissertifikaadi tegemisele?”

      „Mina kirjutan laule,” ütles Berit, samal ajal keskendunult arvutiekraani vahtides.

      Annika põrnitses oma kolleegi.

      „Laule? Mis laule? Popmuusikat?”

      „Muu hulgas ka poplaule. Ükskord osalesime eurovisiooni eelvoorus ka.”

      Berit vahtis endiselt süvenenult ekraani. Annika tundis, kuidas tal suu lahti vajub.

      „Lõpeta ära! Sa oled päriselt green room’is istunud? Kuidas oli?”

      Berit vaatas talle otsa.

      „Meie laulu ei valitud tuhande kahesaja parima hulka. Viimane, mis mina selle laulu kohta kuulsin, on see, et mingi Kramforsi kohalik bänd korjas selle üles ja mängib seda nüüd siin-seal Kagu-Ångermanlandis. Kas sa lugesid Lilian Bergqvisti läkitust ülemkohtule?”

      „Ei, veel ei jõudnud. Mis pealkiri oli?”

      „Kohtuotsuse edasikaebamistaotlus kriminaalasjas…”

      „Laulu pealkiri.”

      Berit võttis prillid ära.

      „„Absolutely me”. Muu hulgas sisaldus laulusõnades uudisfraas To be or not to be. Ma olen selles ajalehes töötanud kolmkümmend kaks aastat, ja kui hästi läheb, siis püsib see veel kümme aastat vee peal. Selleks ajaks olen ma kuuskümmend viis ja siis ongi paras aeg pensionile minna. Mulle meeldib ringi asjatada ja artikleid kirjutada, aga kes mulle selleks korralduse annab või millisel toolil ma istun, on mulle täiesti ükskõik.”

      Ta vaatas hindava pilguga Annikat.

      „Kas ma tundun sulle kibestunud?”

      Annika hingas välja.

      „Tegelikult üldse mitte. Mul on endal täpselt samad mõtted. Mitte et ma varsti pensionile hakkaks sättima, aga seda edasi-tagasi kõigutamist on siin tõesti nii palju olnud, et merehaigeks ma küll enam ei jää. To be or not to be. Aga kuidas edasi läks?”

      „No more crying, no self-denying6,” ütles Berit, pani prillid pähe ja asus jälle arvutit vahtima. „Mis sa arvad, kui suur on võimalus, et Filip Andersson õigeks mõistetakse?”

      „Et riigiprokurör ise kohtuotsuse vaidlustas, on juba omaette näitaja,” ütles Annika.

      Ta läks riigiprokuröri kodulehele ja otsis pöördumise välja.

      „Sa ju kohtusid temaga mõne kuu eest Kumla vanglas. Kas sinu arvates on ta süütu?” uuris Berit.

      Annika lasi silmadel üle riigiprokuröri avalduse libiseda. Teda valdas alati ebameeldivustunne, kui ta midagi neist mõrvadest lugema pidi. Ta oli olnud patrullautos, mis esimesena sündmuspaigale jõudis, ja sattus nii kogemata otse laipade keskele.

      Hiljem, sügisel puutus ta Filip Anderssoni nimega kokku mitmel korral, kui ta tuhnis mõrvatud politseikuulsuse David Lindholmi juhtumis. Filip Andersson oli tuntud ja edukas finantshai, keda tunti küll

Скачать книгу