LITMIR.BIZ

Скачать книгу

kes oli hakanud arvutit ja pabereid kokku panema, lasi neil kontorilauale tagasi vajuda.

      „Mis asja sa ajad?”

      „Sulle broneeriti pilet lennukile, mis väljub kell pool seitse,” vastas Patrik.

      Annika vaid vehkis kätega.

      „No tule jumal appi, ma ei saa kuhugi reisile minna, ma just kolisin ja pole veel lahti pakkida jõudnud ega midagi…”

      „Paljukest sul neid asju ikka on. Su maja põles ju maha! Clobbe sporditoimetusest on Marbellas puhkusel. Ta ei ole just eriline sulesepp, aga ta teeb homseks asja põhijoontes ära. Küll te korraldate üleandmise seal kohapeal. Sina peaksid keskenduma ohvrite isikute kinnitamisele, ja kui vastab tõele, et tegemist on Sebastian Söderströmiga, siis jääd ülejäänud nädalaks sinna.”

      Annika vahtis oma kotti. Erik Ponti üleolevad valed teemal, kui kõrgelt ta hindab Kicki Poppi ja kuidas tal ei olnud midagi selle vastu, et raadiokanalisse P1 on imbunud küündimatud lobasaated, kajas tal endiselt kõrvus.

      Pealegi töötas Annika ju nüüd graafiku alusel.

      „Kus lennupiletid on? Või on mul ainult broneeringunumber? Kus ma seal elan? Kas ma laenutan auto? Kas mul tõlk on? Kas me oleme juba kohaliku politseiga ühendust võtnud? Ja kes pildistab?”

      Patrik vaatas teda tühjal pilgul ja ajas siis rinna kummi.

      „Kõik selle lahendad sa kohapeal. Küllap leidub ka Hispaanias vabakutselisi fotograafe. Ja uuri kindlasti ka Kokaiiniranniku kohta, sest sina võtad üle artikliseeria narkost ja rahapesust, mida mina oleks pidanud kirjutama hakkama, kui ma poleks ametikõrgendust saanud…”

      Seejärel tegi ta kannapöörde ja kiirustas meelelahutustoimetuse suunas.

      Annika pöördus Beriti poole.

      „Uskumatu! Ta vist tõesti arvabki, et uudistetoimetuse juhataja töö seisneb ringi traavimises ja uljaste ideede pritsimises.”

      „Malaga lennu broneeringunumber on sul meilis,” ütles Berit üles vaatamata. „Andaluusias on tööl ka paar Skandinaaviast pärit politseinikku, nende nimed ja numbrid on teises meilis. Esimese asjana helistagi neile, nemad teavad kindlasti mõnd kohalikku tõlki. Pilte tee ise, nii on kõige lihtsam. Ma võtsin sulle ühe toimetuse kaamera välja, täisautomaatika, lihtsalt suuna, vajuta ja valmis. Helista, kui oled midagi teada saanud.”

      Ta osutas väikesele kaamerakotile Annika kõrvallaual ja vaatas üle prilliääre üles.

      „Lenda siis ettevaatlikult ja õnn kaasa!”

      Annika ohkas.

      „Berit, miks sa ise seda tööd vastu ei võtnud?”

      Kui ta korteriukse kinni lõi, kostis seestpoolt kaja. Ta jäi hetkeks pimedasse esikusse seisma, nagu tal tavaks oli. Ta kuulatas tänavamüra ja tajus tuuletõmbust, mis trepikojas vuhises.

      See korter oli palju pimedam kui ükski teine tema varasematest elukohtadest. See hõljus ka kõrgemal maa kohal, neljandal korrusel. Suurte puude võrad varjasid laternate valguse Agnegatanilt. Tema enda magamistoa akna taga laius üksnes tähitu taevas.

      Esikust nägi ta läbi elutoa pimedusse, millest pidi saama Elleni tuba. Köök oli kohe vasemat kätt, see oli moodsa ja lageda sisustusega, mis temas algusest peale ebameeldivust tekitas.

      Ta pani tule põlema, võttis jaki ära ja lasi sel põrandale hunnikusse kukkuda. Ta läks köögist kiiresti mööda, suutmata vahtida lahtipakkimata majapidamistarvete kastide virna.

      Ta läks oma tuppa, puges voodisse ja nõjatus voodipeatsi vastu.

      Korteril endal polnud tegelikult midagi viga. See oli isegi päris hea: kolmetoaline ja suur, saja nelja ruutmeetrine. Keset korterit oli suur hall, mida sai ka elutoana kasutada, nii et temal ja lastel oli kõigil oma tuba.

      Võtmed oli kuller toonud ta ajutisse korterisse vanalinnas paar päeva enne aastavahetust. Terve vana-aastaõhtu oli ta otsinud kolimisautot, et siis uude kohta sõidutada need vähesed asjad, mis ta pärast tulekahju endale oli soetada jõudnud.

      Ta vaatas siledat lage. Kunagi olid seal ilmselt stukk-kaunistused olnud, ent1930-ndate lõpus toimunud renoveerimise käigus oli majast kõik ebavajalik välja lõhutud.

      Ta oli teada saanud, et kinnistu, mille nimi bürokraatia keeles oli Valnöten 1, oli korteriühistu, kus kõik elanikud olid oma majaosa omanikud. See konkreetne korter kuulus riigi kinnisvaraametile.

      Ta ei teadnud, kuidas oli Q-l õnnestunud see talle välja ajada, ega ka seda, kaua ta seal elada saab.

      Annika pani lambi öökapil põlema ja sättis padjad selja taha üksteise otsa, pööras pea pisut paremale ja vaatas taevasse.

      Ta silme ette kerkis magamistuba Vinterviksvägeni villas ja talle meenus, kui üksildase ja hüljatuna tal end seal tundnud oli. Ta suigatas korraks ja talle kangastus tuli, suits ja paanika.

      Thomast ei olnud kodus. Just sel õhtul oli ta pere juurest lahkunud, et sõita Sophia Grenborgi juurde, nii et Annika pidi ennast ja lapsi päästma oma parema äranägemise järgi, ja üksinda. Ta oli Kalle ja Elleni voodiriietest tehtud köie abil ülemise korruse magamistoa aknast alla lasknud, siis ise alla hüpanud ja aialaua otsa maandunud.

      Süütamises kahtlustati teda ennast.

      Pärast kuid kestnud tehnilist ekspertiisi leiti sõrmejälg varemetest välja tulnud Molotovi kokteili jäänustelt, mis juhatas uurijad tegeliku süütaja, ameeriklannast palgamõrvari juurde, keda tunti Kassipoja nime all.

      Annika jaoks ei olnud seal aga mingit vahet.

      Kassipoega ei võeta kunagi süütamise eest vastutusele.

      Selle asemel et ta kohtu ette tuua, oli komissar Q Ameerika võimudega läbirääkimisi pidanud ja vahetuse välja rääkinud: FBI sai oma Kassipoja tagasi ning Ameerika õigussüsteem saatis koju ühe Rootsi kodaniku New Jersey vanglast.

      „Sa müüsid maha minu kodu, mu laste kodu, et FBI silmis punkte skoorida ja politseiniku mõrtsukas koju tuua,” oli ta komissar Q-le öelnud.

      Siis oligi Q naljatanud, et saab talle uue kodu korraldada, ja nüüd Annika siin istuski, Agnegatan 28, samas kvartalis, kus ta oli elanud ka siis, kui ta kümne aasta eest Õhtulehte puhkuseasendajaks läks. Nüüd olid ta korteri aknad teises suunas, muidu oleks ta ilmselt saanud kiigata hoovimaja, kus ta elas tol kuumal suvel, kui kõik algas, enne lapsi, enne Thomast, kui Sven veel elas…

      Kuskil korteris hakkas telefon helisema, mitte mobiil, vaid ta uus lauatelefon. Ta kargas püsti ega suutnud meenutada, kuhu ta telefoni pannud oli.

      Pärast neljandat signaali leidis ta selle Kalle toa põrandalt.

      „Annika Bengtzon? Siin räägib Jimmy Halenius.”

      Justiitsministeeriumi kantsler, ministri lähim mees.

      Thomase ülemus.

      Annika köhatas hääle puhtaks.

      „Thomas kolis välja, ma olen juba öelnud.”

      „Ma ei otsigi hetkel teda, vaid sind.”

      Ta vahetas kõrva.

      „Või nii?”

      „Britta käest kuulsin, et sa tahtsid kommentaari ühe Ameerika kodaniku väljaandmise kohta, mis toimus eelmise aasta lõpus. Nagu sa tead, ei ole ministril võimalik üksikjuhtumeid lähemalt kommenteerida, aga kui sa soovid, siis võiksin ma üht-teist seletada, mitteametlikumas võtmes.”

      „Kes on Britta?”

      „Ma ootan sind Österlånggatanil Järnetis alates kella seitsmest. Kui sa oled huvitatud, võid sinna tulla.”

      „Kas ma võin sinu öeldut hiljem kasutada?” küsis Annika.

      „Mitte mingil juhul. Aga õhtusöögi teen mina välja.”

      „Ma ei söö õhtust poliitikutega.”

      „Sina teed nii, nagu soovid. Olgu, head aega!” ütles mees ja lõpetas kõne.

      Annika

Скачать книгу