LITMIR.BIZ

Скачать книгу

käes.

      „Nina Hoffman? Miks peaks tema selle pärast rõõmustama?”

      Julia kratsis oma vasakut käeselga.

      „Muidugi ta rõõmustab. Filip on ju tema vend.”

      Annika haaras telefoni kotist välja veel enne, kui ta autoukse avada jõudis, istus esiistmele ja valis kohe mälu järgi Nina Hoffmani numbri.

      Mille kuradi pärast ei olnud ta maininud, et ta on Filip Anderssoni ja Yvonne Nordini õde?

      Telefonis krabises ja sahises ning läks tükk aega, enne kui kõne ühendati. Annika vahtis perekodu pimedaid aknaid, samal ajal kui telefon kutsus.

      Kui palju kordi olid nad Ninaga Söderi mõrvu arutanud? Et kas Filip Andersson oli süüdi või ei? Rääkinud Filipi kontaktidest allmaailmas ja David Lindholmiga? Pärast seda kui Annika sügisel Anderssoni vanglas vaatamas käis, oli ta lausa otseteed Nina juurde koju sõitnud ja visiidi käiku kirjeldanud…

      Telefon hakkas kinnist tooni andma, justkui oleks kõne kinni vajutatud.

      Kõikide nende vestluste ajal oli Ninal olnud varjatud huvisid, ehk oli ta kõik see aeg lausa valetanud või ainult sellepärast Annikaga vestelnud, et temalt mingit infot välja meelitada ja nii salamisi tema artiklite sisu suunata?

      Annika valis numbri uuesti ja nägi, kuidas maja koridoris tuli süüdati. Henrietta tuli poisiga. Poiss oli nii pisike, et Annika nägi ainult tema lokilist peanuppu, mis iga sammuga üles ja alla vetrus.

      Torust kostis klõpsatus ja telefonioperaatori automaatvastaja hakkas tööle.

      Annika lõpetas kiiresti kõne, justkui oleks ta teinud parajasti midagi keelatut, midagi, mida poleks pidanud.

      Ta oli Ninat usaldanud, aga Nina oli tema eest nii tähtsat asja varjanud.

      Annika oli temalt palunud Yvonne’i passipilte ja Nina polnud iitsatanudki, et nad õed on.

      Annika valis numbri kolmandat korda. Kõnepost. Ta köhatas hääle puhtaks.

      „Khm, tere, Annika Bengtzon siin. Head uut aastat! Kuule, kas sa helistaksid mulle, kui sa selle teate kätte saad? Sobib? Kuulmiseni.”

      Siis helistas ta politseimaja keskjaama ja palus end ühendada vahetuseülemaga Torkel Knutssonsgatanil. Mees esitles end Sisuluna.

      „Nina Hoffman on puhkusel. Ta tuleb tagasi tööle pühapäeval,” vastati.

      Annika tänas ja pani telefoni kõrvalistmele, käivitas mootori, pööras teele ja sõitis kiiresti tagasi toimetusse.

      Kallhälli juures sai ta aru, et tal ei olnud mingit põhjust kuhugi kiirustada.

      Ta ei tahtnud tagasi Patriku lipikute juurde ega igatsenud ka oma kolmetoalisesse Agnegatani korterisse lahtipakkimata kastide vahele.

      Kui telefon kõrvalistmel helises ja eksabikaasa number ekraanile ilmus, sattus ta ärevusse nagu ikka.

      „Tere, Thomas siin.”

      Annika ahmis õhku, tundes nördimust rõõmu pärast, mis rinnus pitsitas.

      „Tere!” vastas ta pisut liiga kõrge häälega.

      „Mis teed? Sõidad kuskil ringi?”

      Annika muheles omaette, tajudes, kuidas soojus üle kogu keha hoovas.

      „Käisin korra tööasjus linnast väljas. Olen just tagasiteel. Saan rääkida küll.”

      „Kuule, me siin mõtleme lihavõtete peale ja mõtlesime sinuga nõu pidada, et mis plaanid sul on seitsmeteistkümnendaks nädalaks?”

      Oli lausa füüsiliselt tunda, kuidas rõõm temast välja kisti.

      „Kas sa oled hakanud enda kohta pluralis majestatis vormi kasutama?” üritas Annika nalja teha. Nigelalt kukkus välja.

      „Sel aastal on ju lihavõtted hiljem, suur neljapäev on 21. aprillil, ja just sellest järgmine nädal on tiba tihe. Ma pean siis konverentsile sõitma, ja see on muidu minu nädal lastega olla, aga ma siin mõtlesin, et äkki saame vahetada…”

      „Ma praegu ei oska sellele vastata,” ütles Annika. „Ma sain just täna toimetuses uued tööülesanded, nii et mingid muutused nüüd igatahes tulevad.”

      Mees vaikis.

      „Kas sa poleks seda enne minuga arutama pidanud?” ütles ta seejärel lühidalt.

      Annikat valdas pime raev. Ta hammustas huulde ja neelatas.

      „See ei mõjuta kuidagi minu nädalaid lastega, nii et ma ei näinud mingit vajadust seda teha.”

      „Olgu. Sophia tahab sinuga rääkida.”

      Ta andis telefoni edasi oma uuele elukaaslasele, head aega soovimata.

      „Tere, Annika, Sophia siin.”

      „Tere.”

      „Kuule, me arutasime natuke siin omavahel, tähendab mu lähemate sõbrannadega, ja meil oleks sulle üks ettepanek.”

      Annika tõmbas sügavalt hinge ning sundis end rahulikuks ja distsiplineerituks.

      „Sina ju tegeled palju tekstiga, ja meil tekkis mõte, et äkki sa tahaksid osaleda meie lugemisringis?”

      Lugemisringis? Tule taevas appi!

      „Ee,” alustas Annika ja pidurdas Rissne ristmikul foori taga.

      „Sel nädalal loeme Marie Hermanssoni suurepärast raamatut „Seenekuninga poeg”, oled sa seda juba lugenud? Seal räägib sellest, kui oluline on hoida seda, millest hoolid, ja leida oma koht siin ilmas. Poiss kasvab üles metsas, aga tegelikult tunneb end kodusemalt mere ääres. Väga ilus lugu. Kas sulle Marie Hermansson meeldib?”

      Annika oli lugenud „Teokarbiranda” ja alustanud raamatut mehest, kes elas trepi all, aga lõpuni ta seda ei lugenud.

      „Ma ei tea. Noh, mul on ajaga pisut kehvasti, pealegi sain just täna toimetuses uue töö, nii et edaspidi läheb ilmselt suurem mahv harjumiseks, sisseelamiseks…”

      „Uue töö? Aga kuidas see mõjutab meie nädalaid lastega?” küsis Sophia.

      Vaat just sealt läks piir, rohkem ei suutnud Annika enam alla neelata.

      „Võimalik, et võiksin arutada muudatust oma töökorralduses oma laste isaga, aga sinule ei hakka ma mitte kunagi tööalastel teemadel ette kandma. Kas ma väljendusin piisavalt selgesti?”

      Sophia Kuradima Fucking Grenborgi hääl kõlas pisut haavunult.

      „Miks sa nii agressiivne oled? Ma soovin ju sinu lastele kõige paremat!”

      Annika naeris kimedalt ja õelalt.

      „Milline neetud silmakirjatseja sa ikka oled,” ütles Annika natuke liiga valjusti, „minu laste heaolule mõeldes ei oleks sa mu perekonda lõhkuma tulnud, sa pagana…”

      Ta pidi just lisama „madrats”, aga tundis, et see poleks päris adekvaatne väljend.

      „Mul ei ole aega ei sinu ega su lugemisklubide jaoks,” ütles ta selle asemel. „Minust ei saa mitte iialgi sinu sõpra, nii et ära parem üritagi, eks?”

      Ta lõpetas kõne, vastust ära ootamata.

      Esimest korda ei tundnudki ta häbi, kui meenutas, kuidas ta Kungsöri lähistel bensiinijaamas Sophia ülikalli rinnahoidja ribadeks lõikas.

      Isegi see tundus ühtäkki rohkem õigustatud, et ta oli saatnud ajalehele vihje valeaadressilt deep-throat-rosenbad, mis tõi kaasa selle, et Thomase uurimistöö justiitsministeeriumis peatati. Pealegi ei tundunud just sedamoodi, nagu see mehele erilist häda oleks teinud. Thomas oli kohe saanud järgmise tööülesande seoses uue rahvusvahelise majanduskuritegevuse seaduse väljatöötamisega, mida ta ei olnud targu enam Annikaga arutanud.

      Liiklus oli tipptunni kohta üllatavalt hõre, aga samas – oli ju ainuke tööpäev kahe püha vahel ja enamik üritas selle päeva vabaks võtta, nagu oli teinud ka Nina Hoffman.

      Ta

Скачать книгу