LITMIR.BIZ

Скачать книгу

nii karistada, et RKO sellesse ei sekkuks.”

      „Siis on keegi omadega perses.”

      „Jah. Või on tal ükskõik.”

      „Okei,” ütlesin ma. „Ma tahan, et sa sellega tegeleksid. Mis sul praegu käsil on?”

      „Ei midagi pakilist.”

      „Ma tahan, et sa natukeseks ajaks ümber asuksid. On sul siin veel sidemeid?” Ta torutas huuli. „Kui suudad, otsi nad üles, kui ei suuda, räägi mõne kohalikuga, vaata, kes neile laulavad. Ma tahan, et sa mängus sees oleksid. Kuula maad, liigu kvartalis ringi – kuidas selle koha nimi oligi?”

      „Nagu külal – Pocost Village.” Ta naeris rõõmutult; ma kergitasin kulmu.

      „On vast küla tõesti,” ütlesin ma. „Vaata, mida sa leiad.”

      „Mu komissarile see küll ei meeldi.”

      „Ma tegelen temaga ise. Bashazin, eks?”

      „Klaarid ise ära? Nii et mind komandeeritakse siia?”

      „Ärme nimetame seda esialgu kuidagi. Esialgu palun ma vaid, et sa sellele keskenduksid. Ja teavitaksid otsejoones mind.” Ma andsin talle oma mobiili ja kontori numbri. „Kordvenna vaatamisväärsusi võid mulle hiljem tutvustada. Ja…” Heitsin pilgu Naustinile ja Corwi nägi, et ma seda tegin. „Hoia lihtsalt asjadel silma peal.”

      „Tal on ilmselt õigus. Ilmselt on see mõne ülbe sadisti tegu, boss.”

      „Ilmselt küll. Uurime välja, miks sellel naisel nii puhtad juuksed on.”

      Instinkti osas kehtis oma liigatabel. Me kõik teadsime, et tänavatöö aegu lahendas komissar Kerevan hulga juhtumeid täiesti mõistetamatute juhtlõngade abil ning et peainspektor Marcobergil puudusid sellised lahenduskäigud täielikult ja tema korralikud tulemused tulid pigem tänu visale tööle. Me ei nimetanud seletamatuid väikeseid vaimuvälgatusi iial „aimdusteks”, kuna kartsime universumi tähelepanu endale tõmmata. Aga neid esines ja sa teadsid, et üks neist on sinu lähedusse jõudnud, kui nägid mõnd uurijat oma sõrmi suudlemas või puudutamas rinda, kus rippus seletamatute vaimupuhangute kaitsepühaku Warsha kujuteldav ripats.

      Konstaablid Shushkil ja Briamiv olid üllatunud ning tõmbusid seejärel kaitsesse ja muutusid lõpuks hoopis pahuraks, kui ma neilt küsisin, miks nad olid madratsit liigutanud. Panin nende teo kirja. Kui nad oleksid vabandanud, oleksin sellest mööda vaadanud. Oli masendavalt harjumuspärane näha vereplekkidel politseisaabaste jälgi, laialihõõrutud sõrmejälgi, rikutud ja hävinud proove.

      Hoovi serva kogunes aegamööda väike rühm ajakirjanikke. Petrus Mista-nimi-oligi, Valdir Mohli, Rackhausi-nimeline noor sell ja veel paar tükki.

      „Inspektor!”

      „Inspektor Borlú!” Isegi: „Tyador!”

      Enamik ajakirjanikke olid alati olnud viisakad ja suhtunud soosivalt minu palvetesse selle osas, mida avaldamata jätta. Viimase paari aasta jooksul olid tekkinud uued, nilbemad ja agressiivsemad ajalehed, mida ärgitasid tagant ja vahel ka omasid britid või põhja-ameeriklased. See oli paratamatu ja tõtt-öelda olid kohalikud väljaanded igavaks muutunud. Muret ei teinud mitte niivõrd sensatsioonijanu ega ka uue ajakirjanduse loojate närviajav käitumine, vaid ennekõike nende kalduvus järgida kohusetundlikult stsenaariumit, mis oli juba enne nende sündi kirja pandud. Näiteks Rackhaus, kes kirjutas iganädalasele väljaandele „Rejal!”. Kahtlemata käitus ta nimetatud moel siis, kui nuias mult fakte, teades, et ma ei jaga neid talle, ning ka siis, kui üritas alamatele politseinikele altkäemaksu anda ja see tal mõnikord õnnestus, ilma et ta pidanuks kasutama oma tavapärast lauset: „Avalikkusel on õigus seda teada!”

      Kui ta seda esmakordselt ütles, ei saanud ma temast arugi. Besźi keeles on sõnal „õigus” nii parajalt palju tähendusi, et mul polnud võimalik tema tagamõtet tabada. Pidin väljendi mõttes tõlkima inglise keelde, mida ma enam-vähem vabalt valdan. Ta oli oma klišeele niivõrd truu, et see kustutas suhtlemisvajaduse. Äkki ei jää ta enne rahule, kui ma pole talle nähvanud, et ta on raisakotkas, guul.

      „Te teate, mida ma ütlen,” sõnasin ma neile. Meid lahutas väljavenitatud lint. „Pressikonverents on täna pärastlõunal RKO keskuses.”

      „Mis kell?” Mind pildistati.

      „Teile antakse teada, Petrus.”

      Rackhaus ütles midagi, millest ma välja ei teinud. Pöördudes nägin räpaste tellishoonete vahelt GunterStrászi lõppu. Tuul lennutas rämpsu. Oleksin võinud olla kus tahes. Vanaldane naine eemaldus minust lohiseval sammul. Ta pööras pead ja vaatas mind. Tema liigutus rabas mind ja meie pilgud kohtusid. Mõtlesin, kas ta tahab mulle midagi öelda. Mu pilk haaras tema rõivaid, kõnnakut, hoiakut ja silmavaadet.

      Äkitselt taipasin, et naine polnud üldse GunterStrászil, ja ma poleks pidanud teda üldse nägema.

      Pöörasin segadusse sattunult otsekohe pilgu kõrvale ja tema tegi sama kärmelt samuti. Tõstsin pea ja silmitsesin maanduma hakkavat lennukit. Kui ma paari sekundi pärast uuesti pead pöörasin, ei märganud ma enam võõral tänaval longates eemalduvat naist, vaid silmitsesin selle asemel hoolikalt siinsamas asuva ja kohaliku GunterStrászi, selle rusutud piirkonna fassaade.

      2. peatükk

      Lasin ühel konstaablil ennast Lestovi põhjapiirkonda, silla juurde viia. Ma ei tundnud seda kanti hästi. Loomulikult olin kooliajal ja ka mõnikord pärast seda saarel käinud, varemeid külastanud, kuid minu teed käisid teisi radu. Pagaripoodide ja väikeste värkstubade seintele kruvitud sildid juhatasid kohalike sihtpaikadeni ning ma läksin mööda neid kenal väljakul asuva trammipeatuseni. Jäin luubi pildiga märgistatud hooldekodu ja kaneelilõhna levitava vürtspoe vahel ootama.

      Kui plekiselt kella andev tramm rööbastel rappudes saabus, ei võtnud ma seal istet, ehkki vagun oli pooltühi. Ma teadsin, et põhja poole Besźeli keskuse kanti jõudes lisandub sõitjaid. Seisin akna all ja nägin linna, neid tundmatuid tänavaid.

      Naine, tema kohmakas asend selle vana madratsi all, nuhkivad raisasööjad. Helistasin mobiililt Naustinile.

      „Kas nad otsivad madratsilt jälgi?”

      „Peaksid otsima küll, inspektor.”

      „Kontrolli. Kui tehnikud seda teevad, on hästi, aga Briamiv ja tema semu oskaksid lause lõppu punkti panemise ka persse keerata.” Äkki oli selline elu naise jaoks uus? Äkki oleksid ta juuksed olnud elektrisinised, kui me oleksime ta nädal hiljem leidnud?

      Need jõeäärsed piirkonnad on keerukad, paljudel hoonetel on vanust sajandi või mitme jagu. Trammirööpad viisid mööda kõrvaltänavaid, kus Besźel, võttes enda alla vähemasti poole kõigest, millest me möödusime, näis meie vastu naalduvat ja meie kohal kummuvat. Me vappusime ning aeglustasime kohalike ja mujalt saabunud autode taga käiku, jõudsime ristmikule, kus Besźi hooneteks olid antiigikauplused. See äri oli läinud hästi, sama hästi kui paari aasta jooksul kõik muugi, müüki toodud esemed olid kenasti poleeritud ja üles mukitud, kui inimesed oma kortereid mõne besźmarga eest pärandasjadest tühjendasid.

      Osa ajakirjanikke olid optimistid. Sellal kui nende juhid Raekojas üksteise peale üha järeleandmatumalt möirgasid, tegid kõikide erakondade värskemad võsud üheskoos tööd, et Besźeli huvid esikohale tõsta. Iga välisinvesteeringute piisake – ja kõigi üllatuseks neid piisakesi leidus – tõi kaasa ülistusi. Hiljuti oli linna kolinud koguni paar kõrgtehnoloogiakompaniid, ehkki oli raske uskuda, et selle põhjuseks olnuks Besźeli värske ja alp iseendale omistatud tiitel „Ränisuudmelaht”.

      Väljusin kuningas Vali ausamba juures. All-linnas kihas elu – liikusin teisi nägemata jättes ning kõigi ees vabandades elanike ja kohalike turistide vahel jõnkshaaval edasi, kuni jõudsin RKO keskuse, kandilise betoonhooneni. Besźi giidid talutasid kahte turistide rühma minust mööda. Seisatasin trepil ja heitsin pilgu piki UropaStrasźi. Mul kulus ühenduse saamiseks mitu katset.

      „Corwi?”

      „Jah, boss?”

      „Sa

Скачать книгу