Ivar Stukolkin - Tiit Lääne

Скачать книгу

ümpiavõitjad”

      Varem ilmunud:

      “Jaan Talts” 2004

      “Jaak Uudmäe” 2004

      “Aavo Pikkuus” 2004

      “Johannes Kotkas” 2005

      “Svetlana Tširkova” 2006

      “Jüri Tarmak” 2006

      “Mait Riisman” 2006

      “Erika Salumäe” 2006

      “Voldemar Väli” 2007

      “Alfred Neuland” 2007

      “Viljar Loor” 2007

      Hea seltskond viib spordis edasi

      Sportlike saavutuste poolest võin ma oma spordikarjääriga igati rahul olla. Paremat tahta oleks raske: olümpiavõit ja olümpiamedalid räägivad enda eest. See on sporditee tipp, mida võib uhkusega meenutada.

      Seda enam, et suutsin tippujumise kõrvalt lõpetada ka ülikooli ja läbida ajateenistuse. Kõik oli seega peaaegu üheaegselt saavutatud ning sellises olukorras võinuks rahulikult ka sportlasena jätkata.

      Teisest küljest tunnen, et midagi võinuks oma sporditeel siiski teisiti ehk paremini teha. Tagantjärele olen mõelnud, et lõpetasin saavutusspordiga ikkagi liiga kiiresti: olin loobumise hetkel vaid 25-aastane. Teistes oludes ja võimaluste juures olnuks jätkamine tõenäoliselt võimalik.

      Füüsiline vorm selles eas alles hakkas kujunema ning tegelikult võinuks ma rahvusvahelises konkurentsis veel mõne aasta edukalt kaasa lüüa. Sellest hoolimata, et ujumine on noorte ala. Varasel loobumisel olid muidugi omad põhjused, sest motivaatorina puudus hea kambavaim, nagu see oli olnud meil Jarotski rühmas enne Moskva mänge. Hiljem sellist head sparringut ja stiimulit enam polnud. Sellise hea seltskonna puudumine mõjutas ka mind ujumisega lõpparvet tegema.

      Samuti Los Angelese olümpiamängude boikott, mis igale minu põlvkonna sportlasele oma jälje jättis.

      Hea seltskond on spordis edasiviiv jõud. See annab kergemini taluda ka suuri koormusi ja ületada raskusi. Nii on see Eestiski paljudel aladel. Üksinda võid sa kuhugi välja jõuda, aga see on lootusetult raske. Suurlinnas kogenud liidrite kõrval treenides ja ülikoolis õppides andis nende tugi tohutu lisajõu. Seetõttu pean oma Leningradi siirdumist ja tippseltskonnas treenimist ainuõigeks otsuseks. Koju, Tallinna, jäädes poleks ma kindlasti spordis nii kaugele jõudnud.

      See aga ei tähenda, et Leningradi perioodile eelnenud aastad oleks tühja läinud. Vastupidi. Aluspõhi, ja seejuures õige, millele tipus olles sain pealisehitist rajada, oli tugev. Palju tänu selle eest inimestele, kes mind aitasid ja toeks olid.

      Oma sporditee õnnestumises tahan tänada eelkõige oma vanemaid. Nende mõistva suhtumiseta poleks ma spordis läbi löönud. Siis muidugi oma treenerit Mall Randmeri, keda kahjuks ei ole enam meie seas. Tema panus minu sportlaseks saamisel ja kujunemisel oli esmatähtis. Eraldi tahaks tänada ka ujumisringkondades hästi tuntud Rein Ööbikut, kes väga palju mind rasketel hetkedel aitas. Arvan, et tema toeta poleks ma spordis tippkonkurentsis edu saavutanud.

      Tänan kõiki neid inimesi, kellelt sain aastate jooksul tuge, kes olid minu kõrval. Mõistsid ja toetasid mind. Eriti tunnetasin seda Leningradis olles, et ma pole üksi. Mind aidati Leningradist, minu taga oli kodune vabariiklik spordikomitee. Mul oli väärt abimehi, keda näiteks paljudel teistel sportlastel, kes olid pärit kuskilt oblastist, polnud. See oli minu eelis tippu jõudmiseks.

      Ivar Stukolkin, olümpiavõitja

      Kõige noorem olümpiavõitja

      Ujuja Ivar Stukolkini olümpiavõidu iseloomustamisel on põhjust mitmel puhul kasutada sõnu esimene ja kõige. Sest Tallinnast sirgunud tippsportlane oli esimene Eesti ujuja, kes jõudnud olümpiavõiduni.

      Samuti on Stukolkin jäänud tänaseni meie kõigi aegade noorimaks olümpiavõitjaks. Moskva mängudel 1980. aastal, oma tähetunni hetkel, oli Stukolkin 19-aastane. Ei 20. sajandil ega ka uue sajandi olümpiamängudel pole keegi Eesti sportlastest nii noorelt olümpiasangariks saanud. Ja kõige noorem on ta olnud ka tippspordist loobujate seas, lahkudes suurest spordist 25-aastaselt.

      Stukolkin kuulub nende suursportlaste nimistusse, kes lihviti vääriskiviks väljaspool Eestit. Niisamuti nagu Ants Antson, Jaan Talts, Jüri Tarmak, Jaak Uudmäe, Viljar Loor, Mait Riisman… Nagu tegelikult tänapäevani välja. Eestist on saadud esimene spordiõpetus, siin on seatud sihid ning tipus olles on saadud viimane lihv võõrriigis või võõrriigi treeneri käeall ja tõustud olümpiavõitjaks. Neid kõiki mehi nagu olümpiavõitjaid ikka, seob lakkamatu soov ja tahe teha tööd selle nimel, et muutuda paremaks, tugevamaks, kiiremaks – mis võimaldaks täide viia suure soovi, unistuse.

      Nii lahkus ühel hetkel Leningradi suunas ka Ivar Stukolkin. Teades väga hästi, et ees ootavad mitmekordselt rängemad treeningkoormused, et võõras keskkonnas kohanemine nõuab omamoodi lõivu.

      Aga ikkagi läks, sest tulevane olümpiakangelane teadis juba siis, noore meistersportlasena, et tugevaks saad tugevalt ja targalt treenides. Nõukogude ajastu arusaamades võeti tedagi kodus sageli kui võõrsil elavat kadunud poega. Või vähemalt tundub see nii möödunud ajakirjandust lugedes, kus Stukolkinile nagu ka Tarmakule või Riismanile teenimatult vähe ruumi pühendati. Ka sportlane ise ei pakkunud enesereklaami. Eelistas lasta rääkida enda eest tulemustel.

      Stukolkin on jäänudki tagasihoidlikuks töömeheks, kes spordist, eelkõige oma lemmikalast ujumisest, eemaldunud. Sellest on kahju ja kindlasti kannatab seeläbi kõige enam meie ujumine.

      Täna seob teda spordiga kuulumine Eesti Olümpiavõitjate Kogusse ja rotatsiooni põhjal on ta alates 2007. aastast kandnud kogu presidendi tiitlit. Kolm kõrgharidust omandanud Eesti ujumisajaloo esinumber võtab sedagi ametit talle omase tõsidusega.

      Meie kõigi aegade noorim olümpiavõitja teisiti ei saagi.

      Tiit Lääne, koostaja

      Ivar Stukolkin kronoloogias

      1960

      Sünnib 13. augustil Tallinnas.

      1967

      Alustab sporditeed. Esimene treener on Anu Tomasberg.

      1974

      Ivar Stukolkini treeneriks saab Mall Randmer.

      1975

      Jõuab esmakordselt Eesti noortekoondisse.

      1976

      Esimene edu üleliidulistel noortevõistlustel ja teda märkavad N Liidu koondise treenerid.

      Hakkab osalema N Liidu noortekoondise treeninglaagrites. Tehakse ettepanek asuda pärast keskkooli õppima Leningradi.

      1977

      Eesti meistrivõistlustelt võidab kolm kuldmedalit.

      Lõpetab Tallinna 47. keskkooli.

      Alustab õpinguid Leningradis Lesgafti-nimelises Kehakultuuriinstituudis, mis lõpevad 1983. aastal. Stukolkini treeneriks saab Genrihh Jarotski.

      Kuulub esmakordselt N Liidu noortekoondisse maavõistlusel Saksa FV-ga.

      1978

      Arvatakse N Liidu koondisse, kus püsib 1984. aasta suveni.

      Võidab Leningradi meeskonnaga N Liidu meistrikulla 4x200 m vabaujumises.

      Teeb kaasa esimesel suurvõistlusel – MM-võistlustel Lääne-Berliinis.

      1979

      Jõuab tippvormi rahvaste spartakiaadil, mis on ühtlasi Moskva eelolümpiaks. Suurendab oluliselt väljavaateid jõuda olümpiameeskonda.

      1980

      Tuleb Moskvas olümpiavõitjaks 4x200 m vabaujumises ja võidab olümpiapronksi 400 m vabaujumises.

      Parandab kahel korral N Liidu teatenelikus 4x200 m vabaujumise

Скачать книгу