LITMIR.BIZ

Скачать книгу

      „Sul on vist õigus. Ma lähen teistega edasi.“

      Pärast hommikusööki jätame Liinaga hüvasti ja ees ootab teekond Kibo laagrisse. Tõus peaks olema kilomeeter, sest laagriplats on 4700 meetri kõrgusel merepinnast. Sellel päeval matkame umbes seitse tundi. Läbime palja ja tühja mägikõrbe Kibo ja Mawenzi vahelisel kurul. Kogu teekond on tuuline ja külm. Otsime kottidest välja villased mütsid ja kindad. Tuul lõikab läbi jopede. Puhkepause eriti teha ei saa, sest külm ja tuul ei lase kaua kividel istuda. Kuigi iga päev peaks jooma kolm kuni viis liitrit vett, on külmaga raske end jooma sundida.

      Meie rivi on veninud pikaks kui soolikas. Kõigil on oma tempo ja rohkem peetakse oma sisemonolooge, kui räägitakse teistega.

      „Aga kust tuleb see nimi Kilimanjaro? Mida see nimi üldse tähendab?“ küsin ühe abigiidi käest, kelle nime ma meenutada ei suuda.

      Olen ise enne lugenud, et alguses oli nimeks suahiili keeles kaks sõna Kilima Njaro ja maasai keeles Oldoinyo Oibor. See nimi on kui pilvedega looritatud saladus. Tähenduseks võib olla valguse mägi, suursugune mägi või karavanide mägi. Kohalikul tšaga hõimul ei olegi terve mäemassiivi jaoks oma nime, vaid nad kutsuvad tuttavat lumist tippu, mis kõrgub majesteetliku vahimehena üle terve Aafrika mandri, olles ühtlasi selle kõrgeim punkt, lihtsalt nimega Kipoo, nüüdne nimekuju on Kibo.

      Giidid pajatavad lugusid, mida vanad mehed teavad rääkida, et kaua aega tagasi, kui see lumine kuppel tšagadele silma hakkas, otsustati mäe otsa ronida, et seda lähemalt uurida, kuid loomulikult ei jõutud eriti kaugele. Siit ka nimi Kilemanjaare, Kilemanyaro või hoopis ehk Kilelemanjaare, mis tähendab „see, millele jäädakse alla“ või „see, mis on võimatu“.

      Kas kõik taandub pelgalt sellele, et palju hilisemal ajal on püütud sellele nimele võõramaalastest maadeuurijate soovil selgitust leida? Kas on lugu ehk üldse nii, et kui ammusel ajal kuulsid rannikult pärit pakikandjad tšagasid ütlemas kilemanjaare või kilemajyaro, viidates lihtsalt sellele, et selle mäe otsa on võimatu ronida, pidasid võõramaalased seda hoopis mäe nimeks? Võib-olla. Kuid kas sel ongi tähtsust?

      Seal ta siis seisab. Kilimanjaro – või ükskõik, kuidas me seda mäge ka ei kutsuks – on Ida-Aafrika ületamatu ilu võrdkuju. Kui seda oma silmaga näete, siis mõistate, miks. Kilimanjaro ei ole mitte ainult Aafrika mandri kõrgeim tipp, vaid ka maailma kõrgeim eraldiseisev mägi – see sirutub uhkes üksinduses taeva poole umbes 900 meetri kõrgusel võsasel rannikutasandikul ja selle suurim kõrgus on aukartustäratav 5895 meetrit.

      Vahepeal on ka Gild mu kinni püüdnud ja jagan oma uudishimu temaga.

      „Kilimanjaro kohta ringleb arvutul hulgal lugusid ning tuhandeid müüte ja legende,“ alustab Gild õhinaga. „Mäe nõlvadel elava tšaga hõimu esindajad vestavad lugusid pügmeedest, kes ei ole pikemad kui inimlapsed ning kes elutsesid kunagi selle koobastes ja kaljulõhedes. Räägitakse, et kaljulõhedes, kuhu ei ole kunagi astunud turistide jalg, elasid jahipidamisest ja korilusest elatuvad mägipügmeed.“

      „Kes on mägipügmee?“ uurin ma, sest pole kindel, kas sain sellest sõnast õigesti aru.

      „Nagu inimesed, aga sa ei näe neid. Ja parem ongi.“

      „Aa, nagu lumeinimesed.“

      Teadsin juba enne, et Kilimanjaroga on seotud rikkalikult rahvapärimusi. Kohalikud seostavad võimast lumega kaetud mäetippu taevaste võimudega, uskudes, et see on jumala eluase, mille muudab eriti kauniks säravvalge lumi. Varem süüdistasid kohalikud kuival aastaajal vihma puudumises mäel elutsevaid kurje vaime, kuid kui vihma sadas liiga palju, kummardasid nad palvetades mäe poole ja palusid jumalalt andestust.

      „Tahad, ma räägin sulle veel ühe loo?“ jätkab Gild.

      „Räägi,“ ootan põnevusega.

      „Üks tšagade pärimus selgitab, kuidas said Kilimanjaro kolm suurt tippu, mille piirjooni mahendavad laavamoodustised, oma praegusaegse sõbraliku ilme. Kunagi ammu asus Ida-Aafrikas kõrvuti kaks hiigelsuurt vulkaani: Kibo oli neist kõrgem ja uhkem ning Mawenzi väiksem ja oma muljetavaldava naabri peale pidevalt kade,“ alustab Gild uut lugu suure õhinaga.

      „Kibo oli neist kahest töökam ja Mawenzi kasutas teda pidevalt ära. Mawenzi lasi alatihti oma koldes põleval tulel kustuda ning tuli Kibo juurde abi otsima ja toitu paluma. Helde Kibo jättis kuivatatud banaanide uhmris peenestamise alati pooleli, et koguda Mawenzi jaoks süsi, ja pakkus talle kehakinnitust. Mawenzi ei osanud eriti hästi süüa teha ja oli Kibo pakutavaga alati väga rahul. Vahel laskis ta koldes põleval tulel kustuda isegi kaks või kolm korda järjest, et Kibo kannatust proovile panna.

      Ühel päeval, kui söed olid taas kustunud, läks Mawenzi jälle Kibo juurde. Kuna Kibo ei olnud parasjagu kodus, otsustas Mawenzi omal käel hakkama saada. Mawenzi torises ja kaebles selle üle, et tal tuli ise toitu valmistada, tirides samal ajal hõõguvaid süsi tagasi oma kolde juurde. Kui Kibo tagasi jõudis, nägi ta kauguses temalt ära võetud süte punast kuma. Tema kolle oli tühi ja kõik hõõguvad söed ära viidud. Ta oli nii vihane, et haaras uhmrinuia, jooksis Mawenzi juurde ja lajatas talle sellega pähe – seepärast olevatki Mawenzi tipp tänaseni hambuline ja vulkaan ise uinunud.“

      Nagu tellitult, kaovad sel hetkel pilved Mawenzi ümbert. Teeme väikese joogipeatuse ja pildistame mäge. Veel paar tundi minna.

      Siis ongi meie seitsmest päkapikust koosnev seltskond Kibo laagrisse jõudnud. Kui varasemates laagrites oli meie päralt kaks neljast majakest, siis siin on üks suur hoone, kus kokku kuus tuba, igas toas 10–12 narivoodit. Väikesest uinakust ei ütle keegi hetkel ära.

      Kerge peavalu on tabanud kõiki ja Katrinil on kõht lahti. Venelannast ajakirjanik joob konjakit ja pakub ka meile. Mina ei julge alkoholi puutuda: korraks võib see ju vere käima lüüa, kuid kas sellest ka kasu on? Mehed punnsuutäiest juba nii lihtsalt ära ei ütle. Püüan magada, kuigi see eriti välja ei tule. Uksed pauguvad ja rahvas sagib edasi-tagasi. Kell kuus õhtul kutsutakse meid õhtusöögile.

      Nagu varasematel kordadelgi, teeb August kiire kokkuvõtte möödunud päevast ja räägib eelseisvast päevast. Nüüd siis pigem ööst.

      „Ärkama peame vara, siis pakume teile tassikese kohvi või teed ning lahkume poole ühe ja ühe vahel öösel. Temperatuur on keskööl napilt alla nulli ja enne koitu Gilman’s Pointi juures kraatriserval 5685 meetri kõrgusel –12 kuni –23 kraadi. Pärast kuuetunnist matka jõuame Ratzeli liustiku lähedal kraatriservale. Kui jõuame Gilman’sini, tuleb jõud kokku võtta, et minna üle kraatriserva järgmisele pooleteisetunnisele matkale kõige kõrgema tipuni – 5895meetrise Uhuru Peakini. Natuke aega veedame mäetipul ja seejärel laskume sama rada pidi tagasi Kibo onni, et veidi puhata. Pärast lõunasööki jätkame laskumist Horombo laagrisse, kus veedame öö.“

      See on kokkuvõte meid peagi ees ootavast.

      August soovitab kõigil veepudelid ära täita ja öised matkariided valmis panna. Kotti leiavad tee vesi, fotokas, snäkid, päikeseprillid ja päikesekreem. Ta tunneb huvi, kas meil ikka on piisavalt paksud ja soojad riided kaasas. Huvitav, kui ei oleks, mis juhtuks? Ega neid riideid ju kuskilt enam juurde ei saa.

      Toas nohistavad kõik omaette. Täidame veepudelid ja pakime kotid. Panen kõik riided kas juba selga või jalutsisse valmis, et öösel ei peaks midagi kottidest otsima. Siis poeme magamiskottidesse ja proovime uinuda. No ei tule seda und käsu peale. Neelan paar peavalutabletti ja proovin magada.

      ELU PIKIMAD 15 MINUTIT

      Kõva prõmmimine uksele kohutab meid üles.

      „On aeg, on aeg!“ hüütakse koridorist. Kerge ärevus on meis kõigis. Külmavärinad võtavad võimust. Ajan jalga suusakostüümi püksid ja topin end võimalikult

Скачать книгу