LITMIR.BIZ

Скачать книгу

sulgub Liina järel uks. Kuulan hääli ja sagimist. Kaua ma lamada ei viitsi ja hakkan asju kokku pakkima. Minu sahmimine äratab ka viimased kaks unimütsi ning varsti on kogu ruum täitunud naeru ja jutuga. Liina on vahepeal tagasi tulnud ja otsustab tänase päeva veel siiski kaasa tulla. Kuigi ta jalg ei näita ühtegi paranemismärki, ei taha ta veel alla anda.

      Hommikusöögiks on praemuna, saiad ja mõned vorstiräbalad. Tuuakse ka suur pott putru. Mina seda süüa ei suuda. Pudrud ei ole kohe üldse minu teema, ei kodus ega mäel. Kuigi peaks end sundima sööma, jään vaid kohvi ja võisaia juurde.

      August jagab tänased lõunasöögipakid meie vahel laiali. Piilume karbi ääre vahelt sisse: väga see sisu eilsest ei erine. Pigem on toitu isegi vähem. Ivar sokutab oma lõunapaki Gunni seljakotti ja lubab selle eest terve tee ise ta kotti kanda.

      Kell kaheksa asume teele. Ilm on ilus ja meeleolu hea. Ümbritsev loodus muutub iga saja meetriga, maastik läheb kivisemaks ja rajad ebaühtlasemaks. Ivarile tundub meie tempo liiga aeglane ja ta paneb ees pikema sammuga minema. Nojah. Tundub, et ta unustas, et kannab Gunni seljakotti, kus on mõlema lõunasöök ja riided. Loodame, et ta ootab meid lõunapausiks mõeldud kohas. Meie kaheksane kamp on jällegi veidi laiali valgunud. Kõik on leidnud oma tempo ja ega ei peagi üksteise sabas kõndima.

      Gild tunneb huvi mu tervise vastu ja muretseb Liina jala pärast. Arendan temaga vestlust, et teada saada, mis põnevat mäel ka juhtunud on.

      „Mis sa arvad, kui vana ma olen?“ naerab Gild laginal.

      „No pakuks kolmkümmend.“

      „Ehehhee! Ma olen hoopis kolmkümmend kaheksa. Mäel olen töötanud juba kakskümmend aastat. Esimesed seitse aastat olin pakikandja, siis tegin giidieksami ja see on mu kolmeteistkümnes aasta.“

      „Ja mitu korda sa tipus oled käinud?“

      „Ma ei loe oma tippe – paarsada või rohkem. Kas sina mäletad, mitu korda sa kontoris tööl oled käinud?“

      „Aga mis vahe on abigiidil ja giidil?“

      „Me oleme tegelikult kõik giidid, litsentsiga, muidu ei saakski me mäel töötada. Lihtsalt peagiid on see, kes paneb meeskonna kokku ja vastutab kõige eest. Abigiidid on giidid, kes peavad teda kuulama. Eelmisel nädalal oli mul rühm Poolast ja siis olin mina peagiid.“

      Vahepeal peame teed andma pakikandjatele, kes, kotid pea peal, meist mööda jooksevad. Riided ja jalatsid on neil seljas-jalas olematud. Mõnel vennal paistavad isegi varbad läbi kingade.

      „Räägi mulle veidi sellest tööst siin mäel,“ jätkan poolelijäänud vestlust.

      „Kõik peavad alustama pakikandja tööst. Selliseid giide ei ole olemas, kes poleks enne kandjana töötanud. Kuna tööd ei ole lihtne saada, siis tulevad siia pakikandjaks ennast pakkuma kõik ümbruskonna noored poisid. Palk on olematu, mõni dollar päevas, kuid loodetakse turistidelt saadava jootraha peale. Leidub ka neid firmasid, kes üldse pakikandjatele palka ei maksa. Nad saavadki vaid jootraha ja matkajad jätavad oma varustuse neile kingituseks. Tegelikult viiakse peaaegu kõik, mis teilt saadakse, turule müügiks. Sest kui porter korralike saabastega mäele tuleb, siis vaevalt, et keegi talle oma saapad annab.“

      „See on nagu teadlik haletsuse peale rõhumine.“

      „Ma ei saa aru, mida sa sellega mõtled.“

      „Mida halvemini meeskond riides on, seda suurem on tõenäosus saada turistidelt uusi ja paremaid asju kingituseks.“

      „Eee…“ ei ole Gild minuga päris nõus. „No ikka jäetakse asju endale ka, aga raha on meil rohkem vaja. Süüa tahaks ju ka. See ongi raske töö ja need, kellel rohkem haridust või võimalusi, lähevad mujale tööle. Mäel töötamine peab meeldima ka. Sa ei saa giidiks õppida ja siin töötada, kui ei meeldi.“

      „Kas sina töötad kogu aeg koos Augustiga ja samas firmas?“

      „Ei, mitte alati. Suurtes firmades on giidid palgal, kuid enamik firmasid kasutab meid, oleme nagu eraettevõtjad. Palkavad nad meid vaid siis, kui on matkajaid. Töötame mitme firma jaoks. Vahepeal, kui tööd pole, otsime muid juhutöid linnas või külades. Mina kasvatan oma aias kohvi. Giid komplekteerib meeskonna. Valib abigiidid ja abigiidid saavad aidata valida koka ja pakikandjad. Vahel ei saa ise kokka valida, vaid firma ütleb, kelle pead meeskonda võtma. Kokk koostab menüü ja koos giidiga ostetakse vajaminevad toiduained. Firma ise ei tee midagi. Kogu varustuse, meeskonna ja toidu komplekteerimine on peagiidi rida.“

      „Mida te ise sööte?“ jätkan uurimist.

      „Ugali’t ja chai’d ja giidid jagavad omavahel ka seda, mis teie toidust üle jääb.“

      Ugali on maisijahust ja veest tehtud puder, mis mätsitakse peos pätsideks ja süüakse erinevate kastmetega. Tundub, et mäel erilist rõhku kastmetele ei panda ja kandjad peavad leppima vaid jahuplönni ja chai ehk teega.

      „Kellena teie kõik töötate ja palju te teenite?“ on Gild väga otsekohene.

      „No ma ei tea, sa pead igaühe käest ise küsima. Me ei räägi tavaliselt rahast.“

      „Aaah, nojah.“ Tundub, et mu vastus teda ei rahulda, aga ta jätkab neutraalsemal teemal.

      „Mul on neli last, kaks poega ja kaks tütart. Kõige väiksem tütar on vaid kahekuune. Kui palju sul lapsi on?“

      „Mul ei ole lapsi ja ma ei ole abielus.“

      „Miks?“

      „Noh, ma vist reisin liiga palju ja pole veel leidnud õiget, kes abieluettepaneku teeks.“

      „Teie, mzungu’d, ei tahagi vist eriti abielluda ja lapsi on teil ka vähe.“

      See on juba mitmes kord, kui mind mzungu’ksnimetatakse. Mzungu on Euroopa päritolu valge inimene. Sõnana on see umbes sama tähendusvarjundiga kui „neeger“ – otseselt mitte solvav, kuid valged ei armasta seda sõna enda kohta kasutada. Mind see nimetus ei häiri. Olen kunagi pidanud sel teemal arutelu, kas kohalikke ärritab sõna „neeger“ ja kuidas valged end mzungu’na tunnevad. Kuna kohalikud ise end neegriks ei kutsu, siis ei häiri neid ka see sõna. Samuti ei kutsu valged end ise mzungu’deks ja kui meie kohta kõnes seda sõna kasutatakse, siis meid see ka ei häiri. Kindlasti on erandeid, kuid üldjuhul pole see probleemne teema. Esmalt võeti mzungu-laadne sõna zungu või zunguka kasutusele 18. sajandil, kui valge nahaga sihitud rändurid Aafrikat avastama asusid. Praeguses tähenduses on see „keegi valgenahk“ või „käitub nagu rikas“.

      „Kas sul on üks või mitu naist?“ olen ma uudishimulik.

      Gild kõkutab naerda. „Üks ikka. Ma olen maasai, kuid juba mitu põlve linnas elanud. Sugulastel, kes külades elavad, on jah mitu naist.“

      „Kas linnas ei tohi mitut naist pidada?“

      „No tohib ikka, aga see on väga keeruline. Siis pead sa olema väga rikas. Nagu Sansibari moslemid.“

      „Sa oled tubli mees. Üks naine ja neli last.“

      Gild kihistab naerda ning osutab eemal paistvatele laudadele ja välikäimlatele. „Näe, seal teeme lõunapausi ja saame süüa.“

      Nii nagu me kartsime, ongi Ivar ees ära kadunud nagu Välek Vibulane. Jagame Gunniga mu lõunasööki ja joogivett. Kahjuks või õnneks on mu söögiisu olematu. Enesetunne hakkab jälle halvenema.

      „Kas sul on mäehaigus?“ uurib Gild.

      „Ei, ma sain paar päeva varem lennukis külma ja jäin grippi. Külmetasin end Aafrikas ära. Kes seda usuks?“

      Kilimanjarol saab mägironijatele kõige sagedamini saatuslikuks äge mäestikuhaigus (AMS). See võib tulla üllatusena neile, kes on igal aastal Kilimanjarole ronivate hordide tõttu eksiarvamusel, et Aafrika kõrgeim tipp on ohutu valik. Kahjuks – ja nagu iga mägironija kinnitab – ei ole olemas ohutut mäge, eriti kui see on pea 6000 meetrit kõrge, selle tipus valitsevad äärmuslikud ilmastikuolud ja madalamatel nõlvadel võib päevade

Скачать книгу