LITMIR.BIZ

Скачать книгу

      Kõik sammuvad vaikuses ja oma mõtteid mõeldes. Erilist vestlust keegi ei arenda. Nii jõuan ka mina rohkem ringi vaadata ja enda ümber laiuvat metsa nautida.

      Omanäoline taimestik on siin tõesti. Kilimanjaro, kohalike mõistes „taevasaar“, esindab viit kliimavööndit ja on bioloogiliselt väga mitmekesine piirkond. 3000meetrises kõrgusevahemikus on esindatud erinevaid metsatüüpe, kus kasvab üle 1200 taimeliigi. Niiskel lõunaküljel kasvavad okooteametsad, kuival põhjaküljel aga manglipuu- ja kadakatihnikud. Kanarbikurikkad lähisalpimetsad 4100 meetri kõrgusel on Aafrika kõige kõrgemal asuvad pilvemetsad. Kuigi see elukeskkond on bioloogiliselt mitmekesine, on siin loomaliike vähe. Kesist loomavalikut Kilimanjarol võib seletada madalamatel kõrgustel asuvate metsade hävimisega. Kilimanjarol elutsevad suurtest metsloomadest vaid pühvlid ja sedagi ainult põhjanõlvadel. Liiga palju külasid ja linnu ümber mäe on loomad eemale peletanud.

      Üks Kilimanjaro metsade erijooni on see, et puudub bambusevöönd, mis on olemas kõigil teistel Ida-Aafrika kõrgetel ja sademerikastel mägedel. Kilimanjarol on esindatud viis põhilist loodusvööndit: vihmametsad, nõmmed, rabanõmmed, mägikõrbed ja liustikud. Esimene ja viimane päev on tavaliselt vihmametsa päev, mäenõlvadest ülesminek on justkui ekskursioon läbi maailma kliimavööndite troopikast kuni Arktikani.

      Alates 1912. aastast on haihtunud üle 80 % Kilimanjaro jääkattest. Aastatel 1912–1953 kadus see kiirusega umbes 1 % aastas, ajavahemikus 1989–2004 juba 2,5 % aastas. Jääkattest, mis oli olemas aastal 2000, on selle raamatu kirjutamise ajaks kadunud 36 %. Kuigi Kilimanjaro jääväljade praegune kahanemine ja õhenemine näib mäe kaheteistkümne millenniumi pikkust ajalugu arvestades ainukordne, langeb see siiski kokku laiaulatusliku liustike taganemisega väikestel ja keskmistel kõrgustel kogu maailmas. Kui midagi ei muutu, saab Kilimanjaro hinnanguliselt täiesti jäävabaks ajavahemikus 2022–2033.

      Vahepeal oleme jõudnud lõunapausiks mõeldud peatuspaika. Avame oma pappkarbid. Keedumuna, kukkel, tükk praetud kana, veidi pähkleid, kõrrejook, väike banaan ja muffin. See on meie lõuna. Minu isu on olematu. Tahan vaid magusat. Banaan, kõrrejook ja muffin on kõik, mida süüa suudan. Hea meelega oleksin pigem pikali kui püsti. Neelan järjekordse aspiriinitableti. Täna vist alles teine.

      Liina võtab saapad ja sokid jalast. Tema parema jala varbad on kahtlaselt paistes ja punased. Vaatan neid eemalt ja aiman halba. Nimelt oli paar aastat tagasi Ghanas sama lugu. Ühel meie reisisellil paistetasid varbad üles. Mingi imelik putukas oli hammustanud teda varba vahelt, varbad läksid siniseks ja king ei mahtunud enam jalga. Hiljem kodus olles opereeriti ta jalga ja paistetust lahti lõigates avastati, et varvaste vahele on end elama asutanud suur valge vagel. Võib-olla oleks isegi liblikas sealt kunagi välja lennanud, kui oleks oodanud ja varvaste muutumise arengut jälginud.

      Muidugi ei julge ma seda lugu rääkida. Sest mis see hetkel aitaks! Tundub, et mu hoiatust, et safari ajal tuleb kinniseid jalatseid kanda, ei olnud kuulda võetud. Noh, tegelikult võib küll ka igast hotellist või lennujaamast endale tundmatu putukahammustuse hankida. Mind ründas ükskord Ugandas Kampala kesklinna hotellis tsetsekärbes. Muidu elab see putukas Niilusel, kuid kuidagi oli ta linna jõudnud ja mind ohvriks valinud. Pärast hammustust magasin mitu päeva maha. Kogemus missugune.

      „Kas saabas hõõrub?“ tunneb Ivar huvi.

      „Ei, vist on keegi hammustanud. Kuidagi imelikult valus ja paistes on.“

      „Äkki peaksid laagrisse jõudes kompressi tegema – viinasokke?“

      „Kas kellelgi on siis viin kaasas?“

      „Gunnil kindlasti on!“ teab Ivar varasemate ühiste matkakogemuste põhjal.

      „Aeg edasi liikuda!“ hüüab meid August. Järgmised tunnid sammume vaikuses. Gunn viskab nalja, kuid ta on kaugel ees ja tema naljad jäävad meile Liinaga kättesaamatuks. Üldse oleme pärast lõunapausi kuidagi laiali valgunud. Liina lonkab juba märgatavalt ja mina vaarun palavikus. Aspiriin on oma töö teinud ja higi voolab mööda selga.

      Umbes 2600 meetri kõrgusel on vihmametsast saanud mingi imelik mets. Kõik puud on raagus ja habemega. Päike hakkab madalamale vajuma ja on juba päris jahe. Minu higistamine aga ei lõpe ega lõpe. Saaks vaid pikali olla.

      Kella neljaks oleme Mandara onnide juures. Esimene laager. Administraatori juures tuleb oma nimi jälle kirja panna. Lahtisest uksest kõlab Sveni ja Indreku kõva naer. Midagi peab olema ikka väga naljakat. Juba joostaksegi fotokate järele. Ukse vahelt vaatab vastu ilus paks kohalik laagrivalvur, kellel on seljas kollane T-särk kirjaga „Jõgevatreff“. Eestlased on pärast kuulsat motoüritust mäel käinud ja oma vana T-särgi kingituseks maha jätnud!

      „Milline majake kuulub Svenile ja tema naistele?“ kähistan küsida.

      „See kolmas seal,“ saan kiire vastuse.

      Kuna fotoseanss Jõgevatreffi kutiga mind ei huvita, lohistan oma kotid tuppa. Algul lihtsalt laman, kuid peatselt hakkab külm. Võtan jõuvarud kokku ja pakin seljakoti lahti. Vahetan läbihigistatud särgi puhta vastu. Pesemisele ei jõua mitte mõeldagi, rääkimata muust tegutsemisest. Poen magamiskotti ja proovin veidi magada. Kahjuks see eriti ei õnnestu, kuna kõik voorivad edasi ja tagasi. Juba pakutakse kuuma teed, küpsiseid ja popkorni. Agaramad lähevad lähedal asuva Maundi kraatri juurde, kus saavad nautida avarat vaadet üle tasandiku ja Jipe järve. Kauguses võib näha päikeseloojangus Pare ja Usambara mägesid. Mina proovin samal ajal veidigi magada. Sven toob mulle teed ja küpsiseid, mis jäävad minust puutumata. Lihtsalt isu ei ole.

      Õhtusöögi ajaks ajan end püsti ja komberdan söögisaali. Suures ruumis on kaetud lauad kõigile, kes samas laagris peatuvad. Ameeriklastest teismelised on endiselt sandaalides ja lühikestes pükstes. Lisaks on üks venelanna, kes tutvustab end ajakirjanikuna Moskvast. Rohkem meid polegi.

      „Huvitav, millal see söögiisu pidi ära kaduma? Ma sööks küll hetkega selle laua siin tühjaks,“ avaldab Sven arvamust.

      Supp on hea ja soe. Kerge ingverimaitseline hall ollus. Nagu piimaga lahjendatud soust. Aga mulle maitseb ja suudan seda süüa. Ent praad, milleks on makaronid ja juurvilja-lihakaste, jääb minust puutumata. Selle võrra on meestel rõõmu rohkem. Sööge aga.

      Kuna õhtu on alles noor ja magama on nagu vara minna, jääb kogu seltskond laua ümber jõmisema ja nalju rääkima. Vabandan end välja ja lähen magama. Hambaid pesta ja pissida tuleb juba pealambi valgusel. Elektrit ei ole. Olen endale mõttes tänulik, et ei pea telgis olema. Haigena oleks see kindlasti ebamugavam. Samas kirun end maa põhja, et selline nannipunn olen. Organiseerin reisi ja siis jään ise haigeks…

      Läbi une kuulen, kuidas teised tuppa tulevad. Sahmimine ja kolistamine raugeb päris kiiresti. Peagi on kuulda kerget norinat.

      HOMMIK EI OLE ÕHTUST TARGEM

      Olen maganud pea kümme tundi. Läbi seinte on laagriplatsilt kosta esimesi hääli. Kell on kuus varahommikul. Magamiskott on öisest higistamisest niiske ja põis punnis. Otsin hämaras oma saapaid, et pissile minna. Proovin küll mitte kolistada, kuid siiski hakkavad ka teised nihelema. Karge hommik tervitab päikesetõusuga. Mul on hea ja kerge olla. Jalgu lohistades lähen läbi märja rohu tualettideni. Vabanen ööga kogunenud põielaadungist ja vaatan veidi ringi.

      Eilne õhtu on mälust kadunud. Pigem mitte kadunud, vaid ma ei ole jaksanud olulisi asju enda jaoks fikseerida. Piilun ukse vahelt söögikambrisse. Giidid ja kandjad pakivad oma magamisasemeid kokku. Nad kõik on veetnud öö rivis söögikambri põrandal. Ruum haiseb mustuse ja higi järele. Tundub, et olen seal üleliigne, ja lahkun sõnagi lausumata. Eemalt on tunda praemuna lõhna. Hommikusöök on tulele pandud. Lähen tagasi meie onni ja poen uuesti magamiskotti. Vahin lakke ja mõtlen omi mõtteid.

      „Hommik, kuis tervis?“ kuulen Liinat ennast vaikselt

Скачать книгу