ТОП просматриваемых книг сайта:
Projektilaps Pärnust. Kati Murutar
Читать онлайн.Название Projektilaps Pärnust
Год выпуска 2011
isbn 9789949479504
Автор произведения Kati Murutar
Жанр Биографии и Мемуары
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Tädi Linda sai meie jalutuskäikude ajal kodus võrratuid lihapirukaid küpsetada ja tube koristada, oma kasupojale kirju kirjutada ja onu Feeliksi sokke nõeluda. Need naised, kellel olid mehed, ei käinud igal nädalal juuksuris ja maniküüris nagu minu ema. Neil oli kogu aeg kohutavalt palju kodutöid, murekorts kulmude vahel ja väsinud kittel seljas.
Nagu proua Saltsmanni Tolja, nii oli ka tädi Linda Feeliks üks upsakas ja enesekindel puuk. Ta oli Vikero mööblikombinaadi meister, armastas üsna tihkelt tina panna ning oli neil puhkudel õel vingats. Mitte agressiivne rusikamees nagu tädi Meeta Ruudi, vaid vinguv töllmokk.
Tädi Linda oli pärit Saaremaalt. Ta oli täpselt seda nägu nagu filmis „Siin me oleme“ Muhumaa taluperenaine, üks ühele identne. Venelased olid tema nime Põld passis ära väänanud: Pild. Ehteestlasliku ärakannatamise mentaliteedi näitena ei tõstnud ta protesti, vaid oligi Pild.
Tädi Lindal oli sõja ajal laps olnud. Tütreke Hedi. Aga ta oli saanud alatoitumusest kopsupõletiku ja oma ema kätel surnud. Mitu mu nukku sai tädi Linda surnud tütre mälestuseks Hedi nimeks.
Tädi Linda õel oli sündinud armuloost Vene sõduriga poeg Viktor, aga õde ise oli noorena surnud. Seega kasvatas tädi Linda oma poluvernikust õepoja üles ja saatis sõjaväkke.
Kuni Viktor oli sõjaväes, käisin mina kaks-kolm korda nädalas Palliga Pärnu lasteraamatukogus raamatuid välja vahetamas. Alguses oli Palli mul parteimaja kõrval asunud raamatukogu ette pingi külge seotud. Aga kui raamatukogudaamid, kaks väga naiselikku ja elegantset naist, märkasid, et mul on alati valge mustade kikkis kõrvadega koer kaasas, palusid nad mul lahkesti koer raamatukokku kaasa võtta.
Pallist sai raamatukogu stammkunde.
Oskasin raamatukogudaamidele seda tänulikum olla, et seesugune lugupidav ja kaunis suhtumine oli erand, mitte reegel. Mul oli võrdluseks teistsuguseid kogemusi küllalt.
Minu lemmikkohvik Pärnus oli pontšikubaar, kus käisin nii ema, vanaema, tädi Lii, Madli kui klassiõdedega oma nelja pontšikut ja piimakohvi manustamas. Pärnu pontšikutel on maailma kõige erilisem ja pontšikum lapsepõlvemaitse. Baaris olid põhiliselt püstijalalauad ning pontšikuvann töötas sealsamas kundede pilgu ees. Valmis laar tõmmati osava liigutusega vaagnale, puistati tuhksuhkruga üle … Maailma parim toit üldse!
Ühel väga lörtsisel päeval tõin Palli tasakesi ukse tagant pontšikubaari laua alla. Ja ma polnud elu sees nii rämedalt sõimata saanud nagu siis. Mind ei sõimanud müüjanna, vaid nõudepesija, kes köögist trjapka vihinal välja kargas ja Pallit lüüa tahtis. Pagesin välja koos lõriseva koeraga, kes mind kaltsulaksatuste eest kaitses. Pontšikud ja piimakohv jäid lauale. Istusin Palliga oma lemmikkoha trepil, nutsin ja needsin. Ma arvan, et see oli, jah, needmine, mis mu hingest purskus. Palli lohutas ja rahustas mind. Mis oli seda armsam, et ta oli tavaliselt äärmiselt jahe, introvertne ja enesekeskse olemusega peni.
ONU FEELIKSI suhtes olin aga ennist teda halvustades ebaõiglane.
Polnud ta nii ühene puuk ega bõk midagi. Ta oli ehitanud Tammistesse poolteisetoalise suvila, mida ümbritses tädi Linda aiamaa. Igal nädalavahetusel käisid nad kahekesi maad harimas, korilemas ja ehitamas. Nagu paljud teised pärnakad, kellel oli aianduskooperatiivis koht, kuhu linnast putkata ja kus toitu kasvatada. Popsimatel oli telemasti all ainult aiamaa, tegijamatel oli suvilakarbiga variant Tammistes või Audrus. Need potipõllumaad olid inimestel selleks, et sõna otseses mõttes süüa saada, mitte selleks, et lõõgastuda ja värskes õhus liikuda. Kellel oli mees majas, see pürgis auto poole. Auto ostmiseks kasvatati potipõllumaadel kurke, mida veeti Venemaale. Autot oli vaja selleks, et toit suvilate juurest koju vedada. Bussiga number 13 oli ehitusmaterjale Tammistesse ja toitu sealt linna ikka pagana raske vedada. Autoostuks seisti loasaamise järjekorras. Kui ostuluba oli käes, tuli välja käia 3000 rubla Zaporožetsi või kuni 6000 rubla Žiguli eest. Minu ema ei jõudnud sapakani, millest ta mõnikord vanaemaga rääkis, nagu Feeliks ei jõudnud mosse ega žigullini. Ent ega aiamaal kasvatatu sellepärast linna vedamata jäänud.
Tädi Linda tõi juurikaid-marju ja omaküpsetatud saiu-pirukaid meile emaga ka – oli mu teine vanaema. Ja meie Palliga olime mõistagi Tammistes kaasas. Kui Viktor tuli sõjaväest, siis oli temagi. Ta oli olnud kolm aastat Nõukogude armees, sest ta teenis mereväes ja see kestis kauem. Tema teenistuskoht oli Kaliningrad. Ja ta oli hirmus hilise arenguga mees, käitumise poolest asetus umbes kümnese minu tasandile. Me korjasime kasvuhoonest maipõrnikaid, hukkasime neid kümnel moel ja matsime maha. Mängisime sulgpalli ja kolli, nii et ma olin sügavalt rabatud, kui Viktor poole aasta pärast pruudi leidis ja meheks sirgus.
Niisama sügavalt olin rabatud sellest, mida Viktor ütles meie maja Anneli kohta. Annelil olid ilusad valged lokid, ta oli beebi kohta väga suurt kasvu ning mahtus vaevalt vankrisse. Vanker oli sügav ja madal, nii et sellest polnud suurt lugu, kui see kummaliselt eatu titt end mõnikord vankrist välja vingerdas ja lapiti matsatas. Tal olid mandlikujulised silmad, keel kippus enamasti suust väljas olema ja pea oli ülejäänud kere kohta kuidagi väike. Aga muidu oli see naabertrepikojas elav tüdrukuke mu meelest hirmus armas. Oleksin endale ka õde või venda tahtnud. Ja minu poolest võinuks see õde kas või niisugune isemoodi olla nagu Anneli. Aga mul oli ainult Palli.
“Ta on ju Down,” ütles Viktor, kui nägi mind Annelit ümber maja kärutamas.
“Mis see tähendab?”
“Värdjas.”
“Aga … ta on ju ikkagi elus ja … ilus.”
“Ei ole ilus, vahi mihuke plämakas tal on! Ära sõiduta teda enam sedasi teiste inimeste akende all. Kõik näevad. Piinlik on. Veereta ta parem jõe äärde!”
Paar aastat hiljem uppus Anneli Tammistes, kus ka tema vanematel oli suvilakarbike. Uppus jõkke.
VIKTOR näitas mulle tsaariaegseid rahasid, mis neil kodus kapis olid. Selliseid ei tohtinud olla. Aga neil olid. Tsaari pildid peal, mitmevärvilised, kulunud kuldkirjalised, lõhnates kaotatud paradiisi järele nagu mõni teatrikostüümide ladu või vanadaami buduaar. Ja siis juhtus midagi uskumatut. Kui Viktor oli rahatähed tagasi telekaalusesse kappi pannud ja läinud suitsu tegema, võtsin ma nad sealt uuesti välja ja panin oma kitlitaskusse. Ma tahtsin neid! Seda kadunud aegade hiilgust, seda ainulaadsust ja erilisust. Ma tahtsin, et nad oleksid mul kodus.
Ma teadsin, et see on vargus. Ema leidis need kupüürid peaaegu kohe nukunurgast üles ja korraldas mürgli. Tassis mu tukkapidi tädi Linda juurde ja teatas, et olen tädile kogu armastuse ja headuse eest näkku sülitanud.
Tädi Linda ütles, et ei ole.
“Ta on laps.”
“Ta on varas!”
“Kas sa moosipirukat tahad? Mul kohe tulevad ahjust.”
Sellest hetkest hakkasin alati tädi Linda juurde varjuma, kui kodus oli üksi olla, kui ema tegi lõunauinakut või kui tal oli paha tuju. Tädi Linda juures oli halb õhk. Selles oli emal õigus küll. Nad onu Feeliksi ja Viktoriga ei armastanud aknaid lahti teha. Aga kõik kolm suitsetasid lakkamatult ja gaasipliit huugas pidevalt. Sellepärast naasin koju lehkavate riiete ja kaame näoga, ent tädi Linda helge hing kaalus selle pisiasja üles, et hingata polnud vastaskorteris midagi.
Ema kirjutas tädi Lindale üha kangemaid südamerohtusid. Aga ta lõõtsutas ikkagi järjest raskemalt. See oli südamepuudulikkuse ja astma tunnus. Suitsetamise kahjulikkus oli 1970. aastatelgi teada, ent siis suitsetati ikkagi kõikjal. Toad ja poed kaasa arvatud. Tädi Linda osutus selle ohvriks, et oli mustvalgest telekast “Cherbourg’i vihmavarje” vaadates nentinud: “Nönda kenad naised suitsetavad otse poes, siis pole midagi minu kallal kah kurjustada. See on mu ainus patt ja möni möis, kui ma selle kätte suren.”
Jumal oleks otsekui kuulnud, et võib tädi Linda ära noppida. Ühel õhtul tormas onu Feeliks meie ukse taha ega mallanud oodata, kuni ema avama jõuab. Mõlemad lukud – ülemine Vene snepper ja alumine tavaline Vasara lukk