Mäng armastusega - Sandra Morger

Скачать книгу

peale silmagi. Pole midagi imestada. Hiljem mängime viisakuse pärast sõbralikku perekonda. Meil ei ole ju vaja kogu aeg koos olla. Pealegi elad sina Pittsburghis ja mina Colhuan-Cornersis. Meid lahutab ju teatud vahemaa. Noh, nädalavahetused veedame koos. Meid ümbritsevad inimesed mõistaksid, et periooditi suhtleme teineteisega. Pärast lapse sündi võime kohe lahutada. Veame kihla – keegi ei imesta selle üle. Öeldakse vaid, et erinevates linnades elades on abielu raske hoida ja nii nad lahutasidki. Keegi ei mõista meid hukka.”

      Drew ootas Thea reaktsiooni.

      “Su väited on päris arukad,” kommenteeris tütarlaps. “Tore, võime abielluda. Kui sa tihti kohtuda ei taha, ärme siis kohtu. Sellest tulenebki ettekääne meie lahutusele. Muidugi ei ole see olukord minu jaoks meeldiv, aga mis teha… Peamine – mul sünnib varsti laps. Üldiselt, teeme siis kas või libapulmad.”

      Thea naeratas kurvalt.

      Halli saabus pinev vaikus.

      Thea ja Drew vahetasid vaikides mõne pineva pilgu.

      Noor naine närveeris. Ta mõistis, et meheleminek ei toimu niimoodi, nagu ta seda endale ette oli kujutanud. Tal tuli sellega lihtsalt leppida. Wellys ei olnud sugugi selline prints valgel hobusel, kellest ta nooremas eas oli unistanud. Sellepärast ei ole vaja kurvastada, kui nad pärast abiellumist lõplikult lahku lähevad. Haaranud nagist oma kauboikaabu, tegi Drew ootamatult ettepaneku.

      “Läheme ja räägime sinu vanematele kohe kõik ära!”

      “Praegu?”

      Thea nägu kattus punaga.

      “Pole siin midagi venitada, usalda mind! Tean hästi, kuidas keerulistes olukordades käituda.”

      Thea võpatas, sest aimas ette tõsist vestlust lähedaste inimestega. Äkki nad ei saa aru ja pahandavad ning mõistavad ta hukka.

      Kuid Drew on nii ilus! Kuigi selles ei ole mitte midagi head. Ta on ilmselt palju naisi olnud. Thea ei olnud nii naiivne, et seda mitte arvata. Kolmekümne kuue aastane supermees ja elab üksinda? Keegi ei usu seda. Drew kohtub ka praegu kindlasti kellegagi.

      Thea tuju kadus lõplikult.

      “Ega ma sind mõnelt jalustrabavalt ning vihaselt daamilt üle löö?” küsis Thea otse.

      Haaranud juba ukselingist, pöördus Drew Thea poole ja ütles ohates: “Ei löö.”

      “Kas sul tõepoolest ei ole kindlat sõbrannat?”

      “Mis vahe sellel on? Isegi kui oleks, ei kavatse me ju kaua abielus olla. Eks ta siis kannata seni…”

      Drew heitis Theale paljutähendava pilgu.

      “Olgu, ära mu sõnadele suurt tähtsust anna, eks? Nagunii ei saa sa millestki aru.”

      Thea väljus enne Drew’d ja vaatas enda ette. Ta mõtles vaid ühest – varsti, kuigi mitte just iga päev, peab ta suhtlema oma ametliku, talumatu iseloomuga abikaasaga.

      “Olukord muutub naljakaks,” sõnas Thea, kui Drew oli talle järele jõudnud.

      “Võimatult naljakas,” vastas mees garaaži ees seisvale pikapile lähenedes.

      Ta avas autoukse ja tegi Theale kutsuva žesti kabiini suunas.

      Thea naeratas ja teatas üleolevalt:

      “Oh ei, tänan, sõidan oma autoga!”

      “Kuidas soovid!”

      Mees viipas talle hüvastijätuks.

      Uuesti enda tänaval seisvat punast sportautot imetlenud, istus Thea kiiresti autosse, lõi ukse pauguga kinni ja vajutas gaasi.

      Drew lõi jalaga vihaselt pikapi esikummi. Kaunitar sõitis ära. Noh, ongi parem. Mees ronis kabiini, kuid mootor ei käivitunud. Wellyse pea langes roolirattale. Kurat võtaks, täielik ebaedu! Olgugi… Drew võpatas. Tegelikult on ju põhjust rõõmustada? Tema, elus pettunud inimene, saab lapse. Mõte lapsest soojendas mehe südant, kuid… Seejärel haaras teda tõeline hirm. Isarolliga võib ta ju toime tulla, kuid kuidas suhelda Theaga? Võtta teda tõsiselt? No kuulge! Talle piisas Sandystki! Naine oli juba enne lahutust tema närvidel mänginud ning pärast seda irvitas ta koos sõbrannaga endise abikaasa üle ja tegi ta puupaljaks.

      Drew pilutas silmi. Parem on möödunut mitte meenutada. Aga ikkagi ronisid mineviku mõtted nagu kiuste pähe.

      Sandy oli tema esimene armastus. Ta tundus algusest peale kuidagi eriline. Tütarlapsel oli ebaharilik välimus, terav mõistus, lõbus loomus ning ta tõmbas enda poole nagu magnetiga. Neiut vaadates tänas Drew saatust sellise kingituse eest. Veeta aega sellise veetleva olendi kõrval oli unistuste tipp.

      Ja siis juhtus see, mis juhtus. Ootamatult nõudis Sandy lahutust. Drew oli põrmu tallatud. Ta pidas seda ebaõnnestunud naljaks, kuid tuli kiiresti maa peale tagasi. Ta abikaasa oli väga tõsiselt meelestatud. Kuni viimase hetkeni ei suutnud mees toimuvat uskuda. Ta tahtis naist jumalakeeli paluda järele mõtelda, oli valmis parandama kõik enda käitumisvead. Miski ei aidanud.

      Sandy ulatas talle kohvrikese ja teatas enda plaanist vahetada ukselukud. Niimoodi tõstetigi Drew tänavale.

      Ta seisis terve tunni maja ees, üle tänava kõnniteel ega suutnud end liigutada. Ta oli omadega täiesti läbi. Kõik see oli teda väga vapustanud. Drew oli segaduses ega teadnud, kuidas edasi elada. Kogu ta elu oli tunni jooksul kokku varisenud.

      Pärast ametlikku lahutust sai mees teada, et Sandy läks tagasi oma endise poiss-sõbra juurde. Täielikus ahastuses pani Wellys toime midagi hirmsat – ta peksis noormehe läbi ja istus sellepärast pikka aega vangis.

      Ta ei leidnud endale kohta ei trellide taga ega vabaduses. Jumal, kuidas ta kannatas. Nüüd selgus, et tema armastus oli olnud vastuarmastuseta. Sandy reetis ta ja abiellus uuesti. Drew küsis endalt pidevalt: “Mis on minus teisiti, et mind tagasi lükati?”

      Ta ei leidnud sellele küsimusele vastust ning tundis end seetõttu õnnetu ohvrina. Nüüd on Thea ta võrku püüdnud. Kuidas ta seda tüdrukut kohe ära ei tundnud ega mõistnud, kellega ta öö veedab. Kuid Thea Capriotti on tugevasti muutunud. Ta tundub nüüd üsna täiskasvanuna ja sellepärast ei suutnudki Drew vastu panna. Seda enam, et tema tundmatu tuttav oli ise üsna pealetükkiv.

      “Kõik saab korda,” püüdis Wellys end rahustada.

      Natuuri poolest oli ta tõepoolest optimist.

      Drew sõitis Thea vanemate maja juurde. Maja sarnanes väga tema omaga – valge elamu Prantsuse koloniaalstiilis. Vahe oli selles, et Capriotti maja oli ehitatud punasest tellisest, valgendatud ja mitu korda ringi ehitatud. Endise arhitektina oli see Drew’le kohe selge.

      Maja meeldis talle sellegipoolest. Mõtted läksid kohe majaperemehele.

      Omal ajal oli Ben Capriotti talle abistava käe ulatanud. Pärast lahutust Sandyst pidi Drew loobuma poolest arhitektuurifirmast. Ta lõpetas selle äri, sest puudus soov endise naisega asju ajada. Millegi muuga tegelema hakata oli Beni soovitus ja ta oli nõus jagama enda kogemusi hobusekasvatuse alal. Uus töö juhtis Drew mustadest mõtetest eemale. Ben oli ta depressioonist päästnud. Ja millega ta Benile tasus? Thea on temast rase! Kuidas end küll tütarlapse isa ees õigustada?

      Saaks vaid aja kulgu tagasi pöörata! Ta ei armatseks enam maikuuööl Beni tütrega. Kuid see oli juhtunud ja nüüd tuli olukorrast väljapääs leida.

      Pikapi kabiinist välja hüpanud, läks Drew Thea juurde, kes juba vanemate maja trepil seisis.

      “Oled valmis minu lähedastega suhtlema?” küsis Thea vaikselt.

      Drew haaras tütarlapse käe ja vaatas talle otse silma. Seda ei oleks tohtinud teha! Ootamatult haaras teda rahutus. Mehele tundus, nagu oleks tema ees kaks suurt sinist järve, mis tõmbasid oma sügavustesse. Drew raputas pead – see on nagu lummus. Thea püüdis rahulikuks jääda ja ennast valitseda.

      Drew ohkas ja lausus:

      “Mingi aja peame olema näitlejad.”

      Mees närveeris ja ootamatult läbistas ta pead mõte: “Kuidas saab abielluda noore ja

Скачать книгу