LITMIR.BIZ

Скачать книгу

taga, mille sambakesi kroonivad Karl XII sinivärviliste initsiaalidega Delfti portselanist lillepotid, kõrguvad kai äärde kinnitatud aurulaevade mastid, mis on maipühade tähistamiseks vimplitega ehitud. Taamal paistab pudelroheline Saltsjö laheriba, selle mõlemat kallast ääristavad leht- ja okaspuumetsad. Kõik reidil ankrus seisvad laevad on heisanud masti oma rahvuslipud, mis suuremal või vähemal määral neid riike ka sümboliseerivad: Inglise punane kui härjaveri, Hispaania punakollasetriibuline kui mauri rõdu markiiskangas, siis Ameerika Ühendriikide vöödiline puuvillast madratsikate, Prantsuse rõõmus trikoloor Saksa sünge lipu kõrval, mis oma varda poole jääva risti ässaga kehastaks nagu pidevat leina; Taani lipp meenutab naise pluusi, Vene oma kaudselt trikoloori. Kõik on siin esindatud, külg külje kõrval, põhjamaise taeva meresinise liniku all vaatamiseks välja pandud. Ja siis kogu see lärm: vagunite, vintside, laevavilede ja kellade hääled. Ja veel lõhnad: masinaõli, värskelt soolatud heeringa, nahkade, vürtside, kohvi ja kakao lõhn seguneb sirelite omaga, kõiki neid on värskendanud merelt puhuv idatuul ja möödudes jahutanud Läänemere triivjää.

      Olin pööranud raamatutele selja ja pistnud pea aknast välja, et pakkuda kümblust kõigile oma viiele meelele, sest parajasti mööda marssiv vahtkonnaparaad alustas marssi ooperist „Faust”. Muusika, lipud, sinitaevas, lilled: see kõik joovastas mind sedavõrd, et ma ei pannud mulle kirja tooma tulnud uksehoidjat tähelegi. Ta koputas mulle kergelt õlale, ulatas ümbriku ja kadus.

      Kiri oli ühelt daamilt. Mul oli selle avamisega kiire, aimasin õnnelikku armuseiklust. Mul oli õigus, nii oligi.

      „Tulge minuga kohtuma pärastlõunal täpselt kell viis Regeringsgatan nr 65 maja ees. Tunnete mu ära noodirulli järgi käes.”

      Kuivõrd mind oli äsja alt vedanud ja pika ninaga jätnud üks pisike naissaatan, olin valmis kohe nõustuma – nimelt olin endale pühalikult vandunud, et võimaluse avanedes mina paastuma ei hakka. Aga miski selles kirjas häiris mind. Kirja järsk, peaaegu käskiv toon haavas minu mehelikku eneseväärikust. Kas too väike tundmatu lootis mind niisama lihtsalt õnge võtta! Mida need daamid õige mõtlevad, kas nad on meie moraalist nii madalal arvamusel! Saagi käest vastust ei küsita, talle antakse korraldus. Pealegi olin lubanud õhtupoolikul osaleda retkel linnast välja, mul polnud vähimatki viitsimist hakata päise päeva ajal linna ühel peatänaval mingi daamiga flirtima. Kui kell lõi kaks, läksin vastavalt varasemale kokkuleppele meie keemiku laboratooriumisse sõpradega kohtuma. Esikus tunglesidki juba filosoofia- ja meditsiinidoktorid, kes kõik tahtsid innukalt teada saada tänaste pidustuste deviisi.

      Kui olin teatanud, et ma nendest osa ei võta, nõuti minult selgitust, miks olen otsustanud õhtustest orgiatest loobuda. Kiri rändas nüüd zooloogi kätte, keda peeti taolistes asjades eksperdiks, ning pälvis vaid tema kerge pearaputuse, millele järgnes pahvatuste kaupa hinnanguid:

      „See on mõttetu! Säärased lähevad mehele ega müü ennast! Korraliku pere korralik tütreke! Ilmselt kenakene! Tee mis tahad! Mine siis pealegi sinna, ja saame hiljem Djurgårdenis kokku, kui sul tahtmist on ja daam sinu ootustele ei vasta!”

      Määratud kellaajal seisin niisiis kõnniteel mainitud numbriga maja ees ja ootasin kauni tundmatu ilmumist.

      „Noodirull käes” kõlas nagu tutvumiskuulutus, ja asi hakkaski juba mulle kahtlane tunduma, kui äkki seisin silmitsi ühe daamiga. Esimene mulje, mida mina pean väga tähtsaks, oli äärmiselt segane. Vanus ebamäärane, kahekümne üheksa ja neljakümne kahe vahel; riietus väljakutsuv, võinuks kuuluda nii kunstnikule kui sinisukale, hästikasvatatud peretütrele või vallalisele naisele, emantsipeerunud naisele või lipakale. Ta tutvustas end kui minu vana sõbra ooperilaulja24 pruuti, kes olla usaldanud ta minu kaitse alla; see väide osutus hiljem valeks.

      Ta oli õppinud esitama vahetpidamatult sädistava väikese linnukese rolli. Poole tunni jooksul jõudis ta mulle rääkida kõigest, mida ta tunneb ja mõtleb, ja mulle pakkus see mõõdukat huvi. Nii ma siis küsisingi temalt, millega võin talle kasulik olla.

      „Mina peaksin olema noorele daamile saatjaks?” pahvatasin ma. „Kas te siis ei tea, et ma olen püsti kurat!”

      „Te tahate niimoodi arvata, mina tunnen teid väga hästi,” vastas tema. „Aga te olete lihtsalt õnnetu, ja sellistest süngetest mõtetest tuleb teid säästa.”

      „Või nii, teie arvate, et tunnete mind läbi ja lõhki, aga tegelikult teate vaid seda ajast ja arust ettekujutust, mis teie tulevasel minust on jäänud.”

      Minu vastuväidetest polnud mingit kasu – enda arvates teadis ta kõike ja oskas mehe südant ka kauge maa tagant lugeda. Ta oli üks neid külgekleepuvaid tüüpe, kes maniakaalselt tahavad saavutada võimu teiste inimeste meelte üle, tungides kavalusega nende hinge salajasimatesse soppidesse. Tema kirjavahetuse haare oli tohutu, ta külvas oma kirjadega üle kõik väljapaistvad isikud, jagas pillavalt manitsussõnu noortele inimestele, uhkeldas sellega, et juhib inimeste saatusi. Võimuahne ja isehakanud hingede päästmise teenistuse juht nagu ta oli, tundis ta, et on kutsutud ja seatud mind päästma. Lühidalt öeldes kõige puhtam intrigant, olematu intelligentsi ja tohutu annuse naiseliku pealetükkivusega.

      Alustuseks õrritasin teda, keerasin kõik pilaks, maailma, inimesed, Jumala. Ta nimetas mind pehastunuks!

      „Te ei mõtle ju seda ometi tõsiselt, preili! Minu igati värsked ja aktuaalsed mõtted tunduvad teile pehastunud! Ja enda omi, mis on pärit möödunud ajastust, kulunud fraase minu nooruspäevilt, millega pole enam midagi peale hakata, nimetate te uudseteks. Kui otse välja öelda, siis see, mida teie pakute mulle aasta esimese saagi pähe, pole midagi muud kui halvasti suletud purkides konservid. Ja kas teate, need haisevad.”

      Vihaselt, täielikult enesevalitsuse kaotanud, jättis ta minuga pikema jututa hüvasti.

      Kui see asi oli päevakorrast maas, kiirustasin oma sõprade juurde Djurgårdenisse, kus veetsime kogu pika valge öö.

* * *

      Järgmisel hommikul, olin veel kerges pohmeluses, sain naiselikust kõrkusest pakatava kirja, milles too daam külvas mu üle etteheidetega, tundis mulle kaasa, ilmutas järeleandlikkust, lubades palvetada minu vaimse tervise eest, ja lõpetuseks kutsus ta mind uuele kohtumisele, et üheskoos tema peigmehe eakat ema külastada.

      Hästikasvatatud mehena soostusin kannatlikult veel üht sõnavalingut ära kuulama, ning et kogu sellest loost võimalikult lihtsalt välja tulla, peitusin maski taha, mis väljendas täielikku ükskõiksust maailma, Jumala ja kõige muu suhtes.

      Milline kohtumine! Ta nägi oma karusnahkadega ääristatud kasuka, Rembrandti stiilis kübara ja kõvasti kinninööritud taljega päris kena välja; tulvil vanemõelikku hella hoolitsust vältis ta kõiki tuleohtlikke teemasid, nii et meie hinged, tänu vastastikusele soovile meeldida, kohtusid armastusväärses ja sümpaatses vestluses.

      Pärast visiiti võtsime ette kevadõhtuse jalutuskäigu.

      Johtus see nüüd minu kättemaksuihast või sellest, et sõbra ja usaldusisiku roll mulle vastu hakkas, aga mulle turgatas pähe kuratlik mõte tunnistada üles, et olen peaaegu kihlatud, mis oli vaid poolenisti vale, sest parajasti kurameerisingi ühe noore daamiga.

      Selle peale ilmus neiu näole vanaemalik ilme, ta tundis tüdrukule kaasa ja hakkas minult pärima tema iseloomu, välimuse, ühiskondliku positsiooni ja elutingimuste kohta. Mina visandasin portree, mis pidanuks ta armukadedaks tegema, ja asi lõppes sellega, et meie vilgas keskustelu hääbus. Minu kaitseingli huvi rauges silmnähtavalt, sest ta aimas minu hinge päästmise üritusel konkurenti. Ja me läksime lahku, suutmata vabaneda meie vahele märkamatult hiilinud jahedusest.

      Järgmisel päeval kokku saades ringles jutt eranditult armastuse ja minu väljamõeldud mõrsja ümber.

      Koos veedetud nädala jooksul, millega kaasnesid teatri- ja kontserdikülastused ning jalutuskäigud, oli ta lähedase sõbrana mu ellu imbunud, igapäevane läbikäimine temaga kuulus juba minu elukorraldusse, nii et ma ei osanud enam ilma selleta olla. Viljeleda vestluskunsti hästikasvatatud naisega pakkus peaaegu sensuaalselt lummavat elamust, oli tunda hingede puudutusi, vaimude kallistusi, mõtete hellitusi.

      Ühel

Скачать книгу