LITMIR.BIZ

      RESÜMEE

      Kahekümne nelja aastane Ida Nordlund õpib Stockholmis Karolinska instituudis bioloogiat. Ühel detsembrikuu päeval helistab tütarlapsele Moskvast vanaema Alma ja palub tal minna Nobeli auhinnatseremooniale, kus Ida kohtub Nobeli preemia laureaadi Anatoli Loboviga. Mees annab Idale 18. sajandist pärit kirja ja imepärase kivi – Neitsikivi –, misjärel venelane ootamatult sureb.

      Paanikas Ida helistab vanaemale, kes käsib tüdrukul Neitsikivi peita ja politsei eest hoiduda. Peagi taipab Ida, et keegi peokülalistest jälitab teda – vene teadlane Miranda ja tema abiline Vlad.

      Idal õnnestub siiski Nobeli tseremoonialt lahkuda tänu noorele arstile Paul Elmérile. Järgmisel hommikul ärkab Ida Pauli korteris, mõistes, et teda on seksuaalselt ära kasutatud. Lisaks näeb ta ajalehest, et on Lobovi mõrvas kahtlustatavana tagaotsitav, ning Miranda on Vladiga tal kannul.

      Ida sõidab otsekohe Pauli autoga Stockholmist Jämtlandi, kus ta saab abi kunagiselt naabrilt Lasselt, kes on olnud talle lapsepõlves isa eest. Ida kuuleb Lasselt, et Alma on töötanud pikka aega metsa rajatud laboratooriumis, uurides muuhulgas kiirguse mõju siniliblikatele. Alma eriliseks tähelepanuobjektiks on olnud aga kaks mõistatuslikku ainet – solve ja coagula.

      Uurimistöö on ilmselgelt seotud Neitsikiviga ning Ida mõistab, et Alma lakkamatu huvi kivi vastu on kuidagi ühenduses Ida pikka aega kadunud olnud ema Evaga. Samuti saab Ida teada, et Alma keha kannab endas geneetilist defekti, mis pärineb naise noorus-põlvest salajases nõukogude uurimislinnas Tšeljabinsk 47.

      Ida leiab Alma laboratooriumist Carl von Linné, Frank Sinatra, Johann Wolfgang von Goethe, Greta Garbo ja Niels Bohri dokumente ning märkmeid, kusjuures tundub, et kõik need inimesed on olnud kuidagi Neitsikiviga seotud. Täpsemalt jõuab Ida selgusele selles, et Carl von Linné õpilane Daniel Solander, kes käis koos James Cookiga alusel Endeavour ümbermaailmareisil, leidis esialgse kivi 1769. aastal ühest Uus-Meremaa koopast. Kivi purunes neljaks tükiks ning Solanderi käes oli Londonisse naastes neist kaks. Ühe kivi saatis ta Linnéle ning teise jättis endale. Ülejäänud kive pole pärast Uus-Meremaa reisi leitud, kuid ilmselt on need Cooki meremeeste kätte jäänud.

      Tagaotsitavaks kuulutatud Ida põgeneb koos Lassega läbi Rootsi põhja poole, esimeseks eesmärgiks Soome ja seejärel Venemaa, kus elab vanaema Alma. Lisaks politseile jälitavad neid vägivaldsed kajakad, kes reageerivad kivi suhtes agressiivselt. Tundub, et Neitsikivil on eriskummaline mõju ka huntidele.

      Reisi kulgedes saab Ida teada, et ema Eva on talle aastate jooksul kirjutada püüdnud, kuid kirjad ei ole Idani jõudnud.

      Lassel õnnestub dešifreerida vanaaegne kiri, mille Ida sai Nobeli tseremoonial Lobovilt, ning seal kirjeldatut järgides leiavad nad kaugelt Lapimaa jõest mitusada aastat vanad ebapärlikarbid. Karpide sees peituvad antiiksed ehted ja ussiembleemiga kuldvõti.

      Asudes Soome põhjaosast teele lõuna poole, satuvad Ida ja Lasse Rovaniemisse kultuurifestivalile ning selgub, et neil on kannul kaks meest Stockholmist. Need on Paul Elmér, kes soovib tagasi Ida kätte sattunud iPadi, ning endine romaanikirjanik Mikael Mattson. Mikael on kaotanud verevähki surnud tütre ning teda kannustab masendus ja kättemaksuhimu. Enesele teadmata on ka Mikael Neitsikiviga seotud, kui ta leiab juhuslikult Daniel Solanderi Uus-Meremaad käsitleva päeviku, mis on olnud avalikkuse eest peidus. Ta usub, et just sellest materjalist suudab ta kirjutada romaani, mis ühtlasi lunastaks tema tütre surma.

      Paul ja Mikael seisavadki viimaks silmitsi Lasse ja Idaga, kuid olukord väljub kontrolli alt, Solanderi päevik satub hoopis Ida kätte ning ta seljatab koos Lassega jälitajad. Nüüd võtavad nad kursi Moskvale.

      Pärast pikka sõitu Soomes üritavad Ida ja Lasse koerarakendil üle jää Venemaale põgeneda. Kuigi jäisel maastikul asuvad neid jälitama hundid, rahustab Neitsikivi loomad maha ning Lasse ja Ida maabuvad Venemaa pinnal.

      Neil õnnestub hankida võltsitud Ameerika passid ning neile pakutakse küüti väiksesse raudteejaama, kust nad suunduvad edasi Moskvasse.

      Jossif Stalin seisis akna all ja vaatas pimedusse, kus lumeseguses vihmas hakkasid silma Kremli müüri lumised kreneleeringud.

      Tema selja taga nurgadiivanis tõmbas piipu Molotov. Kuibõšev, kes seisis natuke maad eemal, silus oma kammimata juukseid ja jõi ääreni täis kristallklaasist viina.

      „Miks Jagoda hiljaks jääb?“ küsis Stalin, aga keegi ei vastanud.

      Graniitporfüürist jalaga pendelkell tõi kuuldavale seitse tilisevat lööki ja peaaegu kohe kostiski koputus.

      „No nii,“ ütles Stalin kõvasti.

      Jagoda tuli rutakalt naeratades sisse, kortsuline nägu vihmast märg. Ta tõmbas varrukaga üle näo ja pani siis mantli nahkseljatoele kuivama.

      Molotov ulatas Jagodale viinaklaasi ja kõik jäid neljakesi seisma.

      „Noh?“ küsis Stalin. „Kuidas läheb?“

      „Kiievi ümbruskonnas on endiselt rahutu,“ vastas Jagoda tasakaalukalt ja pani mahagonlauale väikse karbi.

      „Hmm. Ega te ometi sellesse ei sekkunud?“ uuris Stalin.

      „Sugugi mitte, aga talupojad ise valavad õli tulle. Ja juba liiguvad kuulujutud, et nad söövad üksteist.“

      Stalin vaatas enda ette, kui teised vaikisid.

      „Söövad üksteist?“

      „Jaa. Ilmselt on lihtsalt nii vähe toitu. Sellepärast nad üksteist söövadki. Ja nad söövad ka oma lapsi.“

      Stalin noogutas. „Hästi. Sa tead, mida ma selle kohta öelnud olen. Murra nende kõigi selgroog.“

      Jagoda noogutas samuti ja nad tõstsid koos toosti.

      „Ja kuidas on lood Bulganiniga?“ uuris Stalin.

      „Vot see on küll huvitav,“ vastas Jagoda. „Ta on viidud Lubjanka vangla keldrisse ja ta on hakanud juba järele andma. Mu mehed ei lase tal muidugi surra, vaid kasutavad esialgu ainult kumminuiasid. Eile tunnistas ta viimaks üles sõprussuhted Štšerbitski ja Plavkoviga. Praegu on liikvel küll igasugu vandenõusid nii Moskvas kui Novgorodis. Lisaks…“

      Jagoda võttis lauale pandud karbi kätte.

      „Bulganin ütles eile, et tal on kodus köögiseina taga salapeidik. Ja me leidsime sealt tõesti hulga asju. Vaadake.“

      Jagoda tegi karbi lahti ja kirjutuslauale veeres hulk hõbe- ja kuld-ehteid.

      „Tegu on märkimisväärsete asjadega,“ teatas Jagoda. „Mu isa on täna Moskvas külas ja sellepärast mul need asjad kaasas ongi. Ta kinnitas, et kõik on ülimalt kvaliteetsed.“

      „Jaa, ma mäletan,“ kostis Stalin. „Teie isa on ju juveliir.“

      „Jaa, ja vääriskivide suuruse järgi võib oletada, et need pärinevad kõrgemast ühiskonnaklassist. Need on ülimalt väärtuslikud ning sama huvitavad on ka küsimused, mis esile kerkivad: kuidas Bulganin need omale on saanud? Ja millal? Ja tasuna milliste teenete eest?“

      Stalin libistas üht kaelaketti sõrmede vahel.

      „Väga huvitav.“

      „Bulganin pole nende päritolust veel rääkinud,“ ütles Jagoda ja võttis lonksu viina. „Aga küll ta täna öösel seda teeb.“

      Stalin lasi pilgu üle ehete.

      „Hoiame need siin.“

      „Nii

Скачать книгу