Revolutsiooni lapsed - Peter Robinson

Скачать книгу

et ta võis oma mühaklikkusega kedagi kogemata solvata?”

      „Võis muidugi. Kindlasti. Väga kergesti. Aga ta polnud tahtlikult ründav. Ta ei saanud ise arugi, kui kedagi solvas.”

      „Oli ta siis tundetu?”

      „See kõlab tõepärasemalt. Aga isegi see nõuab teatud arusaamist oma tegudest. Gavin elas täiesti omas maailmas. Mingil määral oli see fantaasiamaailm.”

      „Me teame tema huvisid ja internetielu.”

      „Jah. Ta kulutas neile palju aega ja veel rohkemgi oma energiat, isegi siis, kui ta täiskohaga tööl käis. Kuigi kirjanduses, poliitikas ja maailma asjades üldiselt olid tal üpris laialdased teadmised, ei suutnud ta muudel jututeemadel eriti kaasa rääkida. Ta oli sedasorti tüüp, kes oskab õhtusöögilauas toimuvasse vestlusse kõige ebasobivamal hetkel mõne Nietzche või Camus’ sünge tsitaadi poetada. See võiks ju olla võluv aps, aga enamasti polnud. Mõned vestlused jooksid seepeale päris kindlasti liiva.”

      „Ma sain niiviisi aru, et te kohtusite temaga Trevor Lomaxi juures?” uuris Annie.

      „Jah. Õhtusöögil. See oli üks Sally väikestest kosjasobituskatsetest. Ma olen erialalt füsioterapeut, aga olen ülikoolis kõrvalainena õppinud ka filosoofiat ja mulle meeldib lugeda. Bookeri laureaate ja muud sedasorti kirjandust. Sally arvas, et meil võib midagi ühist olla.”

      „Kuid ei olnud?”

      „Ma ei väida päris nii. Alguses meeldis Gavini seltskond mulle päris hästi. Ta oli särava mõistusega ja suhtus oma huvialadesse kirega, ja kui talle vaim peale tuli, võis ta vägagi tarka juttu ajada. Temaga sai suhelda täpselt nii kaua, kui olid valmis teda kuulama.”

      „Kas teie teada oli tal vaenlasi?” küsis Annie. „Kas teil tuleb pähe kedagi, kes võis talle halba soovida?”

      „Kui oli, siis mina pole neist kuulnud.”

      „Kas te mäletate neid probleeme, mis tal kolledžis tekkisid?”

      „Kas ma mäletan? See oli üks asi, mis meie nii-öelda suhte lõppu kiirendas. Ta isegi tuli ühel ööl minu poole, oli hirmsas seisus ja tahtis mulle selle kohta kõik ära rääkida.”

      „Mis seisus ta oli? Purjus?”

      „Jah.”

      „Kas te kuulasite ta ära?”

      „Ega mul erilist valikut olnud. Gaviniga polnud kunagi valikut. Ta lihtsalt kukkus pidurdamatult seletama, eriti veel siis, kui paar pitsi hinge all. Oh, ma muidugi oleksin võinud ta minema saata, jõuga välja visata, kuid pean tunnistama, et see lugu hakkas mind huvitama.”

      „Mida ta siis sellest rääkis?”

      „Muidugi selget jama. Näiteks et tüdrukud olid laisad valelikud lipakad. Igasuguseid asju rääkis. Ta maandas oma emotsioone ja masendust. Oletan, et inimeselt, kes väidab, et ta on ebaõiglaselt süüdi mõistetud, ei saakski vist muud oodata.”

      „Kas teie arvates mõisteti ta ebaõiglaselt süüdi?”

      Dayle jäi vait ja hoidis pisut aega sõrme huultel, enne kui vastas. „Ma pole päris kindel,” lausus ta viimaks. „Ma mõtlen, et ei peaks seda ütlema, aga Gavin oli seksuaalses mõttes täiesti ebakindel. Ta võis end näidata omamoodi väga atraktiivse mehena, aga selles vallas oli tema enesehinnang väga madal, mis oli minu meelest kuidagi seotud tema lörriläinud abieluga ja ta… noh, ütleme nii, et mingi murdjatüüp ta küll polnud.”

      „Vabandage mu ebadelikaatsust,” sõnas Annie, „aga kas teil oli ka seksuaalsuhe?”

      „Kui te peate silmas sugulist vahekorda, siis ei. Gavin oli närviline ja kogenematu. Ega ma ise kah mingi ekspert pole. Ma ei harrasta juhusuhteid. Ei. Aga mõndagi võis aimata.”

      „Oli ta impotent?” küsis Annie.

      „Ma kahtlustan, et ta tõesti kannatas erektsioonihäirete all. Nii et jah.”

      „Kuidas ta sellele reageeris?”

      „Millele täpselt?”

      „Oli ta vihane, õnnetu või vabandav?”

      „Vihane küll mitte. Pigem kuidagi olukorraga leppinud. Ta ei öelnud midagi, lihtsalt tõmbus endasse. Me proovisime vaid ühe korra. Ma mõtlesin kogu aeg, et küllap ma olin tema jaoks liiga enesekindel. Tugev isiksus, sõltumatu karjäärinaine. Ilmselt kipun ma mõnikord liiga palju kamandama. Vahest avaldasin talle liiga tugevat survet.”

      „Arvate, et ta oleks eelistanud allaheitlikumat naist?”

      „Kindla peale oleks.”

      „Oli ta vihane, kui te ta maha jätsite?”

      „Rohkem nagu pettunud või haavunud, ehkki see avaldus vihahoona. Ta sõimas mind selleks ja teiseks.”

      „Kas ta tegi teile haiget või ähvardas teid?”

      „Ei. Ei midagi sellist. Ta lihtsalt kadus mu elust. Ma ei näinud teda rohkem kordagi.”

      „Pärast seda, kui tal oli kolledžis pahandusi?”

      „Jah. Pärast seda, kui ta tööst ilma jäi. Ta igatses meeleheitlikult leida inimest, kes temasse usuks. Ta pidas mind selleks inimeseks. Küllap ma vedasin teda alt.”

      „Olete tema peale ikka veel pahane?”

      „Püha jumal, muidugi mitte. Millele te vihjate? Mina ju jätsin tema maha.”

      „Kas te tal kunagi Covertonis külas käisite?”

      „Ei. Pärast seda, kui tema mul tookord külas käis, pole ma teda enam näinud. Tol ajal elas ta veel Eastvale’is ühes korteripugerikus.”

      „Kas ta küsis teilt kunagi raha?”

      „Ei. Mitte kunagi.”

      „Tüdruk, kes Gavin Millerit seksuaalses ahistamises süüdistas, väitis, et Miller oli lubanud ta eksamitulemuse ära parandada, kui tüdruk temaga seksib. Kas teie meelest võis see nii olla? Kas teie meelest oleks Miller olnud millekski niisuguseks võimeline?”

      „Miks te arvate, et mina oskan sellele küsimusele vastata?”

      „Ma küsin vaid, kas teie meelest võis selline asi juhtuda. Kas ta olnuks võimeline sellist survet avaldama, kui võimalus tekkis? Kas teie arvates võis naisterahva üle sellisel viisil võimu saavutamine teda erutada või sundida tegema pakkumist, et olukorda ära kasutada?”

      „Ma tõesti ei oska… Ma mõtlen, kui see tütarlaps paistis haavatav ja Gavin arvas, et see on kindla peale minek, siis… jah. Ta võis selleks suuteline olla küll. See võis teda tõesti erutada.”

      Annie ja Winsome tõusid, et minema hakata. Siis küsis Annie: „Kas te võite öelda, kus te viibisite eelmise pühapäeva õhtul umbes kella kümne paiku?”

      „Kas siis, kui…? Kui Gavin…?”

      Annie piirdus noogutusega.

      Dayle keerutas sõrmes teemandiga sõrmust, mida Annie oli tema vasaku käe keskmises sõrmes märganud. Küsitlemise ajal oli ta seda mitut puhku keerutanud. „Olin koos Derekiga,” vastas ta. „Tema on mu kihlatu. Käisime East Wittonis Blue Lionis õhtust söömas ja siis läksime Riponisse tema juurde.”

      Annie tänas teda ja nad lahkusid.

      Gerry Masterson ootas Banksi lõuna ajal Queen’s Armsis vaskplaadiga laua taga, rüüpas oma dieettoonikut ning tundis üsna suurt kergendust selle üle, et Banks oli palunud temal uurimistööd jätkata ja tolle Snideri juurde läksid tema asemel uurijaseersant Jackman ja uurija-inspektor Cabbot. Too viimane ajas talle hirmu nahka. Ta vaatas ringi ja pani tähele, et jaoskonna inimestest polnud praegu söögikohas kedagi. Tegelikult polnud see üldse oluline. Ega ta salakohtamisele tulnud. Banks soovis vaid diskreetset jutuajamist, ja lõunasööki muidugi ka, Ja Gerry arvas teadvat, miks.

      Banks oli hommikul selle Chalmersi proua juures käinud. Leedi Veronica Chalmers. Gerryl polnud

Скачать книгу