LITMIR.BIZ

Скачать книгу

siin on Alan Banks,” lausus leedi Chalmers. „Brian Banksi isa.”

      Oriana savimulla värvi silmad läksid suureks. „Mul on väga hea meel teiega tutvuda.”

      „Ka Oriana on suur fänn,” seletas leedi Chalmers, kui Oriana eemaldus, „kuid ta ilmselt häbeneb sellest rääkida. Ma ei kujuta ette, mida temata teeksin,” sosistas ta, kui Oriana oli läinud. „Ta hoolitseb kõige eest.”

      Küllap on tore, kui sul on keegi, kes absoluutselt kõige eest hoolt kannab, mõtles Banks, eriti veel, kui see keegi on nii kaunis nagu Oriana.

      „Muide,” jätkas leedi Chalmers, „Jem ja mina kavatseme järgmisel nädalavahetusel minna Harrogate’i seltskondlikule koosviibimisele. Teie politseiülem võtab sellest samuti osa.”

      „Tervitage teda minu poolt.” Banks võttis ettevaatlikult oma tassi ja alustassi kätte. „Kardan, et mind pole sinna kutsutud.”

      Leedi Chalmers ei pilgutanud seepeale silmagi. „Kindlasti on tegu eksitusega.”

      „Sellest pole midagi,” kostis Banks. „Mul on see nädalavahetus nagunii juba ära lubatud.” Nad vaatasid teineteisele otsa ja hakkasid naerma.

      „Arvan, et peaksin teid nüüd laskma tööle asuda ja küsima, mis teid siia tõi,” ütles leedi Chalmers, kui naer oli vaibunud ja tuppa tekkis vaikus.

      „Tegelikult on see üsna tühine asi,” sõnas Banks. „Lootsin, et saame sellega kiiresti ja kergesti ühele poole.”

      „Peaksin vist närvi minema, kui politseinik ütleb, et tegemist on tühise asjaga. Kui arst niiviisi ütleb, tähendab see tavaliselt sissejuhatust mingile katastroofile.”

      „Selle loo puhul on see vähetõenäoline. Ma ei tea, kas olete kuulnud, aga esmaspäeva varahommikul leiti Covertoni vanalt raudteetammilt surnud mees.”

      Leedi Chalmers kortsutas kulmu. „Ma usun, et kuulsin selle kohta midagi uudistest. Kuidas ma aidata saaksin?”

      „Kas Gavin Milleri nimi ütleb teile midagi?”

      „See tundub kuidagi ähmaselt tuttav. Kas see on tolle isiku nimi, keda te just mainisite… see surnud mees?”

      „Jah. Me püüame tema kohta teada saada nii palju kui võimalik ja muuhulgas avastasime, et ta helistas teie majja eelmise nädala esmaspäeval pisut enne kella kahte. Kas mäletate seda telefonikõnet?”

      Leedi Chalmers surus käe rinnale. „Helistas siia? Olete kindel?”

      „Jah.”

      „Keegi helistas tõesti sel esmaspäeval kohe pärast lõunasööki ja küsis raha. Midagi vilistlastega seoses. Ta ütles, et helistab ülikoolist. Nimi võis tõesti Miller olla. Pean tunnistama, et ei kuulanud eriti teraselt. Ma toetan oma alma mater’it niigi heldelt. Püüan sellega lähedast suhet hoida.”

      „Millises ülikoolis te käisite?”

      „Essexis.”

      „Millest ta täpsemalt rääkida tahtis?”

      „Millest ikka vilistlased rääkida tahavad? Annetustest, stipendiumitest ja muust sellisest. Ta oli väga jutukas. Pean tunnistama, et temast oli raske lahti saada.”

      „Aga te ei tundnud teda? Ta pole teile kunagi varem helistanud?”

      „Ei, mitte kunagi.”

      „Vaadake, telefonikõne kestis peaaegu seitse minutit. See tundub üpris pikk aeg vilistlaste annetustest rääkimiseks, eriti kui te olete nii-öelda oma panuse juba andnud.”

      „Kui te nüüd seda mainite, siis küllap vist. Kuid ma kinnitan, et me rääkisime vaid sellest. Seitse minutit? Olete kindel?”

      „Kas Oriana oli siin?”

      „Ei, tal on esmaspäevad vabad. Ta käib Maltoni lähedal hooldekodus oma vanaisa vaatamas. Kardan, et olin sel hetkel üksi kodus. Kas see tekitab probleeme?”

      „Mina teie asemel ei muretseks. Olen kindel, et asjale on lihtne seletus. Kuidas Gavin Miller üldse teie numbri sai? Seda ju pole telefoniraamatus?”

      „Jah. Mul pole aimugi. Aga küllap on seda lihtne hankida, kui kellelgi hädasti vaja. Pakun, et see number võib isegi ülikoolil olemas olla.”

      „Küllap ongi.” Banks püüdis meelde jätta, et laseb Gerryl selle üle kontrollida. Ta võttis Liamilt saadud vana ja kurnatud Gavin Milleri foto ja näitas seda leedi Chalmersile. „Kas tunnete seda meest? Olete teda kunagi näinud?”

      Naine silmitses pilti. „On see tema? See ohver?”

      „Jah.”

      Naine vangutas pead. „Mulle ei tule ta kuidagi tuttav ette. Ma ei tunne teda.” Ta vaikis hetke. „Ta näeb nii… vana välja.”

      Välisuks avati ja Banks kuulis hallis kajavaid samme. Need polnud Oriana sammud. Siis hõikas keegi: „Emme! Emme! Oled sa kodus?”

      „Siin, kullake,” hõikas leedi Chalmers vastu.

      Uks läks lahti ja lävel seisis noor naine, vahest paar aastat üle kahekümne. Ta oli leedi Chalmersiga hämmastavalt sarnane. Blond, sportlik ja tervisest pakatav – kuigi suure suu ja lõua tõttu veidi hobusenäoline – oli Banksi esmamulje. Naine kandis ratsutamiskuube, saapaid ja ratsapükse.

      Banksi nähes jäi tulija paigale ja vaatas ühe otsast teise otsa. „Emme, kas midagi on lahti? Sa oleksid nagu tonti näinud. Ega issiga ometi midagi juhtunud?”

      „Kallis, ära räägi rumalusi. Muidugi pole midagi juhtunud.” Leedi pöördus uuesti Banksi poole. „Uurija-üleminspektor Banks, tema on minu kõige vanem tütar Angelina. Ta jõudis just Middlehamist tagasi. Meil on seal mõned hobused ja treener. Ma ei tea, miks, kuid Angelina armastab varahommikuti ratsutamas käia. Ta on pärast ülikooli lõpetamist meie juures elanud.”

      „Ja sina ei suuda ära oodata, millal minust lahti saad? Et millal ma ükskord mehele lähen.” Angelina tuli Banksi juurde.

      Tema käepigistus oli kuiv ja tugev. „Mul on suur rõõm teiega tutvuda, uurija-üleminspektor Banks. Üks hetk… Kas te pole mitte…? Blue Lamps? Mu väike õde kuulab neid pidevalt. Ta tahab samuti rokitäheks saada. Aga mida te siin teete? Ma mõtlen, mida teeb siin politsei?”

      „Tegelikult mitte midagi erilist,” vastas Banks uuesti istet võttes. „Ma vestlesin teie emaga juhtumist, mida ma praegu uurin.” Tal oli ähmane tunne, et leedi Chalmers oli oodanud tema lahkumist siis, kui tütar koju jõudis, ning pettus, et mees vihjet ei taibanud. Ent ta mõtles, et võiks ju ka uurida, ega Angelina midagi ei tea. Ta küsis telefonikõne kohta ja näitas fotot. Ka Angelina ei tundnud meest.

      „Ütlete, et ta nimi on Gavin Miller? Ma pole iial mingist Gavin Millerist kuulnud. Ja helistamisest ei tea ma samuti midagi. Olin sel esmaspäeval terve päeva Yorkis oksjonil, nii et mind polnud üldse siingi.”

      „Oksjonil?” küsis Banks.

      „Jah, seal müüdi hobuseid.”

      „Ah nõnda.” Banks vaikis hetkeks. „Ega teist kumbki vinüülplaate ei kogu?”

      „Vinüülplaate? Te teete vist nalja?” küsis leedi Chalmers.

      „Niisama käis mõte korraks peast läbi. Muide,” jätkas Banks, „siia jõudes imetlesin seda MG-d. Kelle oma see on?”

      „Minu,” vastas leedi Chalmers. „Olen alati endale sellist tahtnud.”

      „Praeguste ilmadega on sellega vist märjavõitu sõita?”

      „Oi, üldsegi mitte.”

      Tekkis rõhuv vaikus ja Banks tundis, et poleks hea külalislahkust kauem kuritarvitada. Covertoni parklas seisnud auto kirjeldus oli küll väga umbmäärane, aga punast MG-d ei saanud sellest ühelgi juhul välja lugeda, pealegi oli tunnistaja kindel, et autosse istus mees. Banks tõusis taas ja astus ukse juurde. Naised tegid sama ning Angelina avas talle elutoa ukse. „Tänan teid väga, leedi Chalmers ja Angelina,”

Скачать книгу