Revolutsiooni lapsed - Peter Robinson

Скачать книгу

ei sobi suhu vaadata.”

      „Mida te temast üldiselt arvate? Ütlesite, et tundsite teda. Kas ta teile oma muredest rääkis?”

      „Ei. Mitte midagi sellist. Me lihtsalt veetsime aega. Ta võis mulle rääkida raamatust, mida parajasti luges – Gavin oli väga innukas lugeja –, või siis muusikast, mida oli kuulanud. Teate, lobisesime niisama.”

      „Aga tema sõber? Ta käis siin mõnikord vist koos Jiminimelise sõbraga. Kas te seda sõpra olete näinud?”

      „Jah, minu meelest nad töötasid kunagi koos või midagi niisugust,” vastas Josie. „Jim mulle ei meeldinud. Ta oli liiga ennast täis.”

      „Üritas teile külge lüüa?”

      „Arvas, et on jumala kingitus maailmale.”

      „Ja Gavin?”

      „Gavin? Mis küsimus. Kui te oleksite teda tundnud, poleks te niiviisi küsinud. Gavin poleks osanud isegi palgatud saatjadaamiga millestki rääkida.”

      Banks naeris ega lausunud sõnagi.

      „Mingil määral oli ta vist huvitatud küll,” jätkas Josie oma juukseid puudutades.

      „Tõesti?”

      „Jah. Teate, naised taipavad selliseid asju.”

      „Seda küll.”

      „Aga sellest poleks midagi välja tulnud.”

      „Poleks tulnud? Miks siis?” Banks rüüpas apelsinimahla. „Ta polnud teie tüüp?”

      „Kahtlen, kas ta üldse kellegi tüüp oli,” sõnas Josie nukralt. Ta kummardus lähemale ja tasandas häält. „Omavahel öeldes oli tal isikliku hügieeniga probleeme, kui te mõistate.”

      Banksile meenus, et ta ei näinud Milleri majakeses ei hambaharja ega deodoranti.

      „Üldiselt,” jätkas Josie, „tundsin ma talle kaasa ja ta täitsa meeldis mulle, sest ta oli tore vennike, aga otse öeldes arvasin, et temaga tuleks liiga palju tööd. Vabandust, ma läheksin nüüd leti taha tagasi, sest Bob heidab mulle juba veidraid pilke. Nägemist.”

      Banks tänas Josiet vestluse eest ja ütles talle, et parklas asub liikuv politseiüksus, juhuks kui temal või mõnel tema kliendil veel midagi meenuma peaks. Siis läks ta Winsome’ile järele.

      Kui Banks oli Winsome’i tagasi jaoskonda viinud, jäi ta pärastlõunal päris pikaks ajaks vaatama, kuidas doktor Glendenning viis läbi lahkamist, mis paljastas, et Milleri surmaeelse kehva tervisliku seisundi põhjuseks oli alatoitumus ja alkohol, osaliselt ka enda hooletusse jätmine. Juurdluse jaoks kõige olulisem oli siiski see, et doktor Glendenning suutis kinnitada surmaaja ja seda, et mõned Milleri traumad, nagu sisemised vigastused, murtud ninaluu ja lõhkine huul, olid tekitatud enne surma ja vihjasid teatud vägivaldsele võitlusele. Verekaotusest hoolimata alles jäänud koolnulaikude põhjal võis järeldada, et laipa polnud pärast kukkumist liigutatud.

      Doktor Glendenning suutis kindlaks teha ka selle, et vägivalda oli Milleri kallal kasutatud vahetult enne surma, mitte mõni tund või päev varem, ja kuna keegi polnud teadnud Milleri peksasaamisest, võis nüüd üsna kindlalt väita, et tegemist on tapmisega. Arvestades, et Milleri ülestõstmiseks ja üle sillapiirde viskamiseks läks üsna palju jõudu vaja, liikus Banksi mõte pigem mõrva kui tahtmatu tapmise poole, kuigi nutikas advokaat suudaks muidugi kohut veenda, et ükski mõrtsukas poleks saanud eeldada, et tema ohver sellest kukkumisest sureb.

      Pool kuus kogus Banks oma väed rühmatuppa kokku, et päevalõpukoosolekul infot jagada. Doug Watson oli endiselt liikuva üksusega Covertoni peatänava äärses parklas ja konstaabel Kirwan käis sealtkandi talusid läbi, kuid Winsome, Annie ja Gerry olid kohal koos mõne kriminalisti ja tsiviilametnikuga. Winsome oli missis Stanshallilt kuulnud vaid seda, et auto oli tume, läikiv ja „tavalise välimusega”, mille all ta pidas silmas, et tegu polnud kaubiku ega väikebussiga, ja et ta oli kindel, et autosse istus keskmist kasvu mees. Mehel olid küll juuksed, kuid naine ei osanud värvi kohta rohkemat öelda, kui et need olid „tumedapoolsed”. Ka Milleri postkastis ei leidunud midagi põnevat, ainult viimased hoiatused elektrija internetifirmadelt.

      Kuidas selles vanas mõistatamismängus öeldigi? „Palun ehtsal Gavin Milleril püsti tõusta.” Banks juurdles, kus võis olla tõeline Gavin Miller. Nad ei teadnud siiani, miks ta oli sillal tol pühapäeva õhtul kella kümne ja poole üheteistkümne vahel, kui missis Stanshallil oli tõesti õigus, nagu ta arvas olevat. Neil polnud aimugi, kuidas sai kaelani võlgades mehel olla taskus viis tuhat naela, ja miks sattus ta kaklusse, mis võis talle elu maksta. Esmaspäeva hommikusest laibaleiust oli juba üle kahekümne nelja tunni möödas ja nad polnud ikka veel targemaks saanud. Ainus vähegi juhtlõnga moodi asi oli telefonikõnede nimekiri, mille kallal Gerry Masterson parasjagu töötas.

      „Mida me täna siis teada saime?” uuris Banks kokkutulnud meeskonnalt. „Gerry, palun öelge, kas telefonikõned andsid mingeid juhtlõngu?”

      „Nojah, söör, ühte või kahte ma pean veel uurima, aga peale Trevor Lomaxi ja kolledžikaastöötaja Jim Cooperi suurt midagi pole.” Gerry avas faili. „Viimased kõned,” lausus ta, „tehti reede hommikul. Miller helistas kolme kohta, mis on tema tagasihoidlikku telefonikasutust arvestades väga ebatavaline. Üks kõne läks Covertoni peatänava äärde hambaarstile.”

      „Millest nad rääkisid?”

      „Helistasin hambaarstile ja tema seletas mulle rõõmsalt, et mister Miller oli pannud aja kinni hambasildade, valgendamise ja võimaluse korral ka implantaatide jaoks. See hambaarst oli väga lobisemishimuline. Küsis isegi, ega ma pole mõelnud kunagi oma hammastele kosmeetilist ravi teha.”

      „Vaat kus tõbras.” Banks naeratas ja istus Doug Watsoni tühja töölaua servale. „Doktor Glendenning mainiski lahkamisel, et Milleri hambad on viletsas seisus,” lausus ta, tundes, kuidas kõhusoppi tekib hirmukramp, sest ta oli nüüdseks juba liiga kaua hambaarstiga kohtumist vältinud ja peagi tuli tal see tee ikkagi jalge alla võtta. „Pean mainima, et ajastus oli huvitav. Kas see pole mitte kallimat sorti hambaravi?”

      „Võib kalliks minna küll,” vastas Gerry. „Tavaliselt lähebki. Igatahes teine inimene, kellega Miller rääkis, oli ta hobikaaslasest vinüülplaadikoguja. Üks haruldane John Lennoni varase loominguga Jaapanis välja antud vinüül oli eBaysse oksjonile pandud ning mehed arutasid, kas oleks mõtet pakkumist teha. Plaadikoguja – kelle nimi on George Spalding – oli kahetsenud, et kumbki neist ei jaksa seda plaati osta, aga Miller oli vist arvanud, et kui hind liiga kõrgele ei kerki, võib tal isegi võimalus olla. Spalding kahtlusaluste hulka ei kuulu. Ta elab Splotis ja tal on alibi. Mulle tundus see liin korras olevat.”

      „Splot?” küsis Winsome. „Kus pagan see veel asub?”

      Gerry Masterson muigas. „Cardiffis,” vastas ta. „On ju kena nimega koht?”

      „Ja kellele läks kolmas kõne?” uuris Banks.

      „Vaat see on huvitav. Miller rääkis kinnisvaraagent Keith Orville’iga. Mina rääkisin samuti selle mehega ja jäi mulje, et Gavin Miller soovis rentida Covertoni peatänaval väikest laoruumi. Ta vist kavatses seal avada vinüülplaatidele spetsialiseeruva poe.”

      „See on tõesti huvitav,” arvas Banks. „Ühesõnaga on meil siin kirikurott, kes ei suuda maksta majalaenu ega kommunaalmakseid, kannatab alatoitumise all ja saab endale lubada umbes ühe pubiõhtu kahe nädala kohta, aga kaks päeva enne surma lepib kokku kulukas hambaravis, plaanib maksta eBays vinüülplaadi eest hingehinda ja uurib üüripindade kohta. Kas see ütleb meile midagi?”

      „Näiteks seda, et ta ei teadnud äriajamisest ööd ega ilma?” pakkus Annie. „No arutleme siis. Keegi pole raha kadumisest teatanud, aga sellist summat pole võimalik tänavalt leida ning pangaarvelt ta seda ka ei võtnud, nii et paistab, et ta kas leidis kullasoone või uskus peagi leidvat.”

      „Õigus.” Banks rääkis teistele, kuidas Miller oli surmaeelse reedeõhtu heatujulisena Star & Garteris veetnud. „Siis polnud tal raha veel käes,” lisas inspektor, „aga ta paistis

Скачать книгу