LITMIR.BIZ

Скачать книгу

Ma vähemalt arvan nii. Keegi ei tea, mis teise mehe peas toimub, enne kui ta tegusid näed.”

      „Tõepoolest, keegi ei tea. Käis ta siin tihti?”

      „Siis, kui ta sai seda endale lubada. Enamasti olid tal näpud põhjas.”

      „Kas ta nuias kelleltki laenu või väljategemist?”

      „Minu kõrvu pole midagi niisugust jõudnud. Ta maksis alati oma arved ära.”

      „Hasartmänge mängis?”

      „Ei oska öelda. Nagu vist juba märkasite, pole meil siin isegi ühekäelisi bandiite, kui väga ka õllefirma peale ei pressiks. Inimene peab oma põhimõtetele kindlaks jääma.”

      „Loomulikult,” ütles Banks. „Mind lihtsalt huvitas, ega Gavin Miller kunagi maininud, et tal võiduajamistel vedas. Ehk pakkus ta spordiennustusel viieka peale kihlvedu või midagi muud sellist?”

      „Mina pole küll kuulnud. Ma ei usu, et Gavin mingi õnnemängija oli. Kui talle natuke raha kätte sattus, siis täiendas ta sellega oma muusika- või filmikogu. Ülejäänu kulus märjukese ja sigarettide peale.”

      „Jõi ta palju?”

      Farrell kaalus hetke küsimust ning lausus siis: „Päris parmuks ma teda küll ei nimetaks. Selliseid olen üksjagu näha jõudnud. Kui te seda silmas peate, siis ei, temast polnud kunagi tüli. Ta suutis joomisest ka hoiduda, kui tahtmine tuli. Küllap üksjagu jõi ta kodus ka. Teate, praegusel ajal joovad paljud kodus. Tuleb odavam. See paneb muidugi kohalikele pubidele põntsu.”

      Banks teadis küll, kui palju Dalesi pubisid mõne viimase aasta jooksul kinni oli pandud. Need olid majanduslanguse, odava purgiõlle ja purjuspäi juhtimist keelavate seaduste ohvrid. „Kui palju ta siin õhtu jooksul ära jõi? Nii keskmiselt?”

      „Tema norm oli viis pinti.12 Olen harva näinud teda sellest kogusest rohkem joomas. Kuid ta käis siin umbes kord kahe nädala jooksul. Ja täpselt nii ootamatult, kui ta uksest sisse astus, tavatses ta ka ära minna.”

      „Jõi ta tavaliselt üksinda?”

      „Enamasti küll. Mõnikord tuli ta koos ühe teise mehega, ehkki seda ei juhtunud tihti. Nad olid umbes ühevanused. Too teine oli oma ea kohta liiga nooruslikult riides, kui mõistate, mida ma silmas pean. Kõrvarõngas. Juuksed krae peal. Ilmselt arvas, et näeb moodne välja.”

      „Kas te tema nime juhtusite kuulma?”

      „Minu meelest oli ta Jim.”

      Annie oli Banksile rääkinud, et Trevor Lomax mainis kedagi Jim Cooperit, Milleri sõpra Eastvale’i kolledžis. Ehk käis jutt temast? Seda oli kerge kontrollida. „Aga teie tavakunded? Sai ta nendega hästi läbi?”

      „Aeg-ajalt istusid mõned kohalikud tema seltsis. Mõistate, ta polnud erak selle sõna täpses tähenduses, ta lihtsalt ei otsinud ise seltsi. Kui keegi tema juurde istus, vestles ta mõnda aega meelsasti. Ta polnud tõesti tõrjuva loomuga, aga tühjast-tähjast lobisemises või muidu mölaajamises polnud ta eriti osav, kui mõistate, mida ma silmas pean. Inimestele ei meeldinud tavaliselt temaga pikalt vestelda. Jalgpall või ragbi teda ei huvitanud ja telekat ta vist kah eriti ei vaadanud, aga need on siin igal õhtul tavalised jututeemad. Tema oli selline intelligendike. Huvitus pigem oma välismaa filmidest.”

      „Nendest ta siis rääkiski?”

      „Sihuke värk ei huvita siin kedagi. Inimestele meeldivad asjad, mille puhul ei pea ekraani alumises servas subtiitril näpuga järge ajama.”

      „Aga rahvas ikkagi sallis teda?”

      „Oh muidugi. Gavin oli sihuke kahjutu vennike. Ma mõtlen, et tema üle võidi küll naerda, aga Gavin ei solvunud ja võttis kõike mõnusa huumoriga. Ja omas valdkonnas oli ta asjatundja. Filmid, muusika, raamatud, vaat sihuke kraam. Kui oli vaja vastata viktoriiniküsimusele, siis oli Gavin see õige tüüp. Mõnikord oli ta päris naljakas. Ta oskas seda Monty Pythoni filosoofide laulu täitsa ägedalt järgi ahvida. Ma mõtlen, et siis pidi ta küll olema täis kui tinavile. Ja mõnikord ta pajatas oma rännakutest mööda USA-d, kuidas ta käis hääletades Grateful Deadi kontsertidel, ja pean tunnistama, et need lood olid täitsa huvitavad.”

      Need sündmused pidid olema toimunud Gerry Mastersoni nimetatud „kaotsis aastatel”. Selle info teadmine võiks Gerryle kasuks tulla. „Kas ta kunagi uimastitest rääkis?”

      Farrelli silmad tõmbusid pilukile. „Arvate, et ta löödi nende pärast maha?”

      „Praegu ei arva ma veel midagi, mister Farrell,” ütles Banks. „Nagu ma teile juba ütlesin, ei tea me, mis täpselt juhtus. Lihtsalt katsun saada võimalikult põhjalikku pilti.”

      „Oh jah, no seda võin küll öelda, et narkotsi meil siin ei liigu. Ma ei lubaks. See ei tähenda, et linnas ei või midagi liikvel olla, sest seda kraami saab ju igalt poolt kätte, eks ole, aga siin majas seda ei liigu.”

      „Nii et Gavin Miller ei maininud kunagi narkootikume?”

      „Minu juuresolekul küll mitte.”

      Banks liikus edasi. „Kas tunnete kedagi, kes oleks talle halba soovinud?”

      „Siin külas päris kindlasti mitte.”

      „Aga kuidas tal naistega oli? Käis ta siin mõnikord koos naisterahvaga? Proovis ta mõne kohaliku või turistiga jutule saada?”

      „Mina ei näinud küll kunagi, et oleks proovinud. Ega siin polegi eriti kedagi, keda vaadata tasuks. Baaridaam Josiega sõbrustas ta küll.”

      Banksi pilk liikus peremehe omaga baarileti poole kaasa. Ta nägi blondeeritud juustega umbes neljakümne viie aastast naist õlut valamas. „Ma saan niiviisi aru, et Miller käis reede õhtul siin. Kas te nägite teda?”

      „Ei, ma polnud tööl. Olin pubiomanike ühenduse koosolekul, Aga Josie oli küll siin. Äkki tema mäletab midagi.”

      „Kas võiksite ta siia kutsuda?”

      Banks lõpetas oma sardellid ja pudru, kuni Bob Farrell läks Josiet välja vahetama. Naine tuli ja võttis ta kõrval istet just siis, kui Banks oli oma taldriku tühjaks saanud. „Josie, ma olen uurija-üleminspektor Banks. Kas tohiksin teilt üht-teist Gavin Milleri kohta küsida? Sain aru, et te olite tuttavad.”

      Josie noogutas. „Ma ei suuda seda uskuda. Ma lihtsalt ei saa seda peast välja. Rääkisin just Geoffile, kes seal baarileti ääres istub, et Gavin käis alles reedel siin, elus ja terve nagu teie ja mina.”

      „Kas ta käitus reedel kuidagi teistmoodi kui tavaliselt?”

      „Kui järele mõelda, siis käitus küll. Tavalisega võrreldes oli ta kuidagi reibas. Suutis paar korda isegi naeratada.”

      „Mis ajal ta tuli?”

      „Umbes poole kuue paiku. Tal oli kraamiga poekott kaasas ja ta oleks selle äärepealt maha unustanud, kui poole üheksa paiku minema hakkas.”

      „Ta istus siis päris pikalt siin?”

      „Ta jõi pisut rohkem kui tavaliselt, aga seda ma ei väidaks, et ta päris purjus oli, saate ju aru küll. Ta oli juba siia tulles heas tujus. Ma ei taha öelda, et ta muidu oleks mingi õnnetusehunnik olnud, aga nagu ma juba mainisin, paistis ta pigem kurvavõitu või masenduses, saate aru küll, elumured oleksid ta justkui maadligi vajutanud. Reedel paistis ta palju rõõmsameelsem.”

      „Ütlete, et ta jõi rohkem kui tavaliselt?”

      Josie noogutas. „Küsisin, kas õnn naeratas talle viimaks, tema aga koputas oma ninaküljele13 ja ütles: „Ei või iial teada, Josie, mu kallike, ei või iial teada.” Siis ta küsis, kas tahaksin ka ise klaasikest. See oli esimene kord üleüldse, kui ta tahtis kellelegi välja teha.”

      Banks oletas, et Miller kulutas oma viimast raha heldemalt, sest ootas lähipäevil suuremat summat saabumas, mis tähendas, et ta teadis juba reedel, et saab pühapäeval viis tuhat naela.

Скачать книгу