LITMIR.BIZ

Скачать книгу

ometi oli huvi tekkinud.

      Liam muheles. „Vanapoiss, ära liiga palju kah looda. Ei midagi illegaalset ega muidu põnevat. Jumal tänatud, ei mingit lastepornot ega lambakeppimist ega muud sihukest. Muide, kas lambakeppimine on üldse ebaseaduslik?”

      „Tõenäoliselt on selle kohta mingid seadused olemas,” kostis Banks. „Minu käest pole küll ühtegi sedasorti juhtumit läbi käinud. Loomaõiguslastel võib muidugi asja kohta nii mõndagi öelda olla. Kuidas me üldse teame, kas lammas ütles jah või ei?”

      „Teie Ausus, mina olen alati arvanud, et „mää” tähendab „jah”. Nii ehk naa toetan mina kogu hingest Lambakeppijate Õiguste Kaitse Ühingut, kui selline olemas peaks olema. Aga kui asja juurde naasta… oli vaadatud tavalisi vabu pornokanaleid, igavat heterokraami. Mehe eelistusskaala, nii palju kui mulle silma jäi, ulatus nii-öelda normaalsusest kerge fetišismini.”

      „Nagu näiteks?”

      „Nailonsukad ja naistepesu. Ameerika kisakooritüdrukute riietus või vähemalt nimetatud rõivastuses professionaalsed meelelahutajad. Lisaks mõnele keskealisele naisele paistavad talle peamiselt meeldivat eriti noorekesed, teismelised ja kolledžiplikad – või mida iganes neil lehtedel ka noorekeste pähe näidatakse. Etnilise päritolu suhtes pole see mees valiv, kõlbavad nii blondid, brünetid, mustanahalised kui asiaadid tingimusel, et nad on noored.” Liam sügas lõuga. „Näib, et praegusel ajal on neil lehtedel üha rohkem Ida-Euroopa tüdrukuid.”

      „Mõned tüdrukud satuvad sinna sunni või pettusega,” sõnas Banks. „Inimkaubandus. See käib lainetena. Tänapäeval tuuaksegi suurem osa neist endistelt Nõukogude Liidu mõjualadelt Ida-Euroopas. Enne seda toodi Kagu-Aasiast. Veel enne seda Aafrikast.”

      „Kolm hurraad vana hea kapitalismi auks,” kostis Liam. „Kogu aeg tekivad uued turud. Igatahes võin sinu rõõmuks öelda, et kääbuste ja transadega siin tegemist polnud. Koerastiili nägin küll, aga ilma koerata. Tavaliselt paarikaupa, mõnikord kolmekesi või grupikas. Rusikaga vagiinas ei pumbatud ja masinatega perse ronimist polnud samuti.”

      „Aia,” ütles Banks.

      „Vabandust, ma olen liiga palju Ameerika ajakirju lugenud. Pean tunnistama, et sinu mister Miller oli pettumust valmistavalt normaalne mees. Siit ei tule mingeid juhtlõngu. Ta pole internetist otsinud kellegi mõrvamiseks juhiseid ega ostnud narkootikume. Isegi mitte Viagrat. Tegelikult pole ta interneti kaudu üldse ravimeid tellinud.”

      „Ma usun, et igaühe arvutist leiaks sedavõrd põhjaliku uurimise peale midagi kompromiteerivat.”

      Liam kissitas silmi. „Vanapoiss, ma veedaksin kunagi meelsasti tunnikese või kaks sinu kõvaketta seltsis,” lausus ta. „Võin kihla vedada, et sa oled tegelnud palju põnevamate asjadega kui mister Miller.”

      „Kardan, et pettuksid,” vastas Banks. „Leiaksid peamiselt muusikat ja meilivahetust. Vabandust.”

      „Seda väidad sina. Minu kogemus igatahes ütleb, et kui avalik kõik ka ei paista, elavad paljud inimesed tänapäeval just arvutis salaelu. Minu meelest on see omamoodi saatuse iroonia. Inimesed arvavad, et arvuti on privaatne koht, aga tegelikult on see väga avalik. Arvutimaailmas on kerge end varjata, endale uut identiteeti luua ja hakata ükskõik kelleks. Võid luurata ja laimata nii palju kui süda soovib. Võid oma töö taevani üles kiita ja kõigile teistele pähe kusta. Perverdid ja argpüksid naudivad sellist elu. Siis on veel eneseimetlejate Elüüsiumi väljad Facebook ja Twitter. Paganama titepildid ja restoranide süüdistamised, sest kelner ei kummardanud piisavalt sügavalt ega pugenud nii palju, kui inimesele oleks meeldinud. See on veel õudsem inimtõug kui need, kes kohe mobiiltelefoniga rääkima hakkavad, kui tagumik rongiistmega kokku puutub. „Kallis, ma olen nüüd rongis. Paari minuti pärast hakkame sõitma. Siin sajab ikka veel.” Ma küsin, kellele kuradile see korda peaks minema?”

      Banks pahvatas naerma. „Liam, miks sa sel juhul nii palju aega arvutitega töötad?”

      „Sest ma armastan neid! Armastan nende rikkumatust ja lihtsat loomust. Peamiselt muidugi sellepärast, et see töö on enam-vähem ainus, mida ma oskan. Ega arvutid ole süüdi, inimesed on. Mitte masinad, vaid inimesed, kes need masinad ehitasid ja neid juhivad. Muide, ega sa juhuslikult šampanja alal asjatundja ei ole?”

      „Selleks ma end just ei nimetaks, aga aeg-ajalt kallan endale küll meelsasti klaasikese sisse, kui on seltskonda.”

      „Kallad sisse? Kui on seltskonda?”

      „Liam, ära peenutse. Mulle meeldib šampanja. Lihtsalt mul pole selle jagamiseks nii tihti seltsilist, kui tahaksin.”

      „Ah… sedaviisi siis, saan aru. Nojah, kavatsesin sind tutvustada ühele oma sõbrale, kellele minu meelest võid sa üpriski meeldida. Nii et kui arvad, et leiad aega, et mõnikord endale klaasike sisse kallata ilma seltskonna abita, siis on mul suures koguses kõrgelt hinnatud Pol Roger Cubée Sir Winston Churchilli eri aastakäike. 1979. aastakäik pole küll politseiniku kukrule kohane, aga on ka odavamaid alternatiive, et mitte öelda koopiaid. Kas sind huvitaks selline asi?”

      „Võimalik. Sõltub hinnast.”

      „Saadan sulle meili.”

      „Tänan. Kas Gavin Milleril oli Facebooki konto?”

      „Ei. Ta tegi küll kaastööd mitmele fännide netiajakirjale ja filmihuviliste lehele ja kirjutas arvustusi. Ma kujutan ette, et sellega ei teeninud praktiliselt midagi. Grateful Deadist oled ilmselt juba kuulnud?”

      „Muidugi olen. Kuulasin neid ise ka just eile õhtul. Suurepärane bänd.”

      „Nendega seoses oli internetis kõvasti veebiaktiivsust, isegi kõikide kontsertide kavad koos hulga muusikafailidega. Pean tunnistama, et mind täitsa hämmastas, kui palju neid oli. Paistab, et mister Millerit vaimustas rock’n’roll ja tal oli suur kirg vinüülplaate tutvustavate veebilehtede vastu.”

      Üleolek ja põlgus, millega Liam ütles sõna „rock’n’roll”, ei saanud märkamata jääda. Selle mehe jaoks algas ja lõppes muusikamaailm ooperiga, neil oli Banksiga sel teemal mitmeid vaidlusi olnud. Õnneks oli Colin pisut vabameelsem ja pooldas ka džässi, kui see polnud just liiga kergemeelne või dissonantne. Talle meeldis John Coltrane’i varasem looming, kuid hilisem mitte. Lahe Miles meeldis, bluusilik mitte. Bix ja Louis10 läksid veel paremini peale. „Mida sa veebiaktiivsuse all silmas pead?” uuris Banks.

      „Tavalist tegevust, nagu allalaadimine, failide jagamine, foorumid, blogid, säutsud, jututoad, kommentaariumid, teadetetahvlid, eBay, Craigslist, mälestuskogud – mida iganes pakkuda oskad. Mitte midagi ebaseaduslikku, kui failide jagamine ja mõni piraaditud kontserdisalvestis välja arvata.” Liam ulatas talle ekraanitõmmise väljatrüki. „See veebileht oli lahti, kui ta viimati sülearvuti kaane sulges. Ma ei oska öelda, kas see võiks midagi tähendada.”

      Banks võttis pildi vastu. „On sul aimu, mis kell see oli?”

      „Ta pani arvuti kinni pühapäeva õhtul 19.45, aga see ei tähenda, et ta pärast seda kohe välja oma hukule vastu tormas.”

      „Arusaadav,” vastas Banks. „Me arvame nagunii, et see juhtus hilisemal kellaajal. Pealegi nähti Covertoni parklast umbes kella poole üheteistkümne paiku kedagi ära sõitmas. See aitab meil lihtsalt aega täpsemalt määrata.”

      „Ah, jälle üks detektiivitrikk.”

      „Seda küll.” Banks luges väljatrükki. See oli tavaline Wikipedia artikkel 1972. aastal välja lastud muusikaalbumite kohta. Aastat 1972 mäletas Banks küll. Ta elas siis Notting Hillis ja õppis Londoni polütehnikumis, et ärijuhtimise alal kõrgema kutseõppe diplom omandada. Pilguga üle teksti libistades avastas Banks üllatusega, et sel aastal olid laiali läinud nii Credence, Them kui ka Velvet Underground, ning esimene ilmavalgust näinud album kandis nime „Jamming With Edward”. Ta andis lehe Liamile tagasi. „Tõepoolest, „Jamming With Edward”,” sõnas ta.

      „Pakun, et oled sellest kuulnud?”

      „Jah,”

Скачать книгу