Võõramaalane. 2. raamat - Diana Gabaldon

Скачать книгу

title>

      24

      Pöidlad kibelevad

      Meie ootamatust saabumisest ja abiellumise teatavakstegemisest põhjustatud kahina mattis peaaegu kohe enda alla üks märksa tähtsam sündmus.

      Istusime järgmisel õhtul suures saalis söögilauas, vastates õnnesoovidele ja meie auks öeldud toostidele.

      „Buidheachas, mo caraid,” kostis Jamie viimasele toostilausujale viisakalt kummardades ja võttis hõreneva aplausi saatel istet. Puupink vappus ta raskuse all ja ta sulges hetkeks silmad.

      „Ega liiast ei hakka saama?” sosistasin talle. Ta oli kandnud klaasitõstmise põhiraskust, tühjendades omaltki poolt klaasi iga meie auks kummutatud klaasitäie kõrvale, sellal kui mina olin pääsenud sümboolsete lonksukeste ja arusaamatute gaelikeelsete toostide peale naeratamisega.

      Ta avas silmad ja vaatas mind naeratades.

      „Et olen purjus, tahad öelda? Ei, ma võin õhtu otsa sellist kraami kaanida.”

      „Seda sa ju õigupoolest teinud oledki,” vastasin, heites pilgu tühjade veinipudelite lademetele ja suurtele savist õllekannudele, mis meie ees laual rivis seisid. „On juba päris hilja.” Küünlad Columi laual seisvates küünlajalgades olid üsna lühikeseks põlenud ja alla nirisenud vaha hõõgus kuldselt; tuli heitis MacKenzie vendadele kummalisi varje ning peegeldus nende ihult, kui nad omavahel vaikselt kõneldes pead kokku panid. Sellistena sobinuks nad tohutut kaminat ääristavate kivist päkapikupeade seltsi ja mul tekkis küsimus, kui paljud noist karikatuurseist kivinikerdistest kannavad endas kunagiste MacKenzie klannivanemate isandlikke näojooni – eeldusel, et kiviraiduril oli olemas huumorimeel… või tugevad perekondlikud sidemed.

      Jamie sirutas end istmel ja krimpsutas kergest ebamugavustundest nägu.

      „Teisest küljest,” ütles ta, „lõhkeb mu põis kas järgmisel või ülejärgmisel hetkel. Ma tulen kohe tagasi.” Ta toetas käed pingile, hüppas kärmelt püsti ja üle pingi ning kadus alumisse võlvkäiku.

      Vaatasin, mis sünnib teisel pool, kus istus Geillis Duncan ja rüüpas tagasihoidlikult hõbekruusist õlut. Tema abikaasa Arthur istus temast edasi, ühes lauas Columiga, nagu ringkonnaprokurörile kohane, kuid Geilie oli nõudnud kohta minu kõrval, teatades, et ta ei kavatse ennast õhtu otsa vaevata meestejutu kuulamisega.

      Arthuri sügaval asetsevad silmad olid poolkinni, nende all ripendasid sinakad kotid ja silmad ise veinist ning väsimusest ähmased. Ta nõjatus tardunud ilmel raskelt küünarnukkidele, panemata tähele temast edasi istuvate vendade MacKenziede vestlust. Kui lossihärra ja tema venna teravad näojooned said küünlavalguses reljeefsust aina juurde, siis Arthur Duncan tundus selles valguses paks ja haiglane.

      „Su abikaasa ei näe just hea välja,” täheldasin ma. „Kas tema kõhuhäda on hullemaks läinud?” Sümptomid olid üksjagu segased; mitte nagu maohaavad, mõtlesin ma, mitte nagu vähk – nii palju liha veel luudel –, võib-olla siis krooniline gastriit, nagu Geilie väitiski.

      Viimane heitis oma abikaasale lühima võimaliku pilgu ja pöördus õlgu kehitades minu poole.

      „Ah, pole tal häda midagi,” kostis ta, „vähemalt mitte hullem kui enne. Aga kuidas sinu abikaasaga on?”

      „Ee… mis mõttes?” küsisin ettevaatlikult vastu.

      Geilie torkas mulle oma üsna terava küünarnukiga familiaarselt ribidesse ja ma märkasin, et ka tolles lauaotsas ilutses kenake hulk tühje pudeleid.

      „No mis sa ise arvad? Kas ta on ilma särgita sama kena kui särgis?”

      „Mmm…” jäin ma vastust otsima, Geilie aga sirutas kaela sissepääsu poole.

      „Ja muudkui seletad, et sa ei hoolinud temast karvavõrdki! Jamajutt! Pooled tüdrukud lossis kratsiks sul silmad peast välja – sinu asemel ma oleksin sellega väga ettevaatlik, mida ma söön.”

      „Mida ma söön?” vaatasin jahmunult enda ees seisvat puust liuda, millel polnud muud kui rasvalaigud ja üksildane keedetud sibul.

      „Mürk,” sosistas ta mulle tugeva viskipahvaku saatel dramaatiliselt kõrva.

      „Mõttetus,” vastasin külmavereliselt ja pöörasin pea ära. „Mitte keegi ei hakkaks mind mürgitama lihtsalt sellepärast, et… noh sellepärast, et…” Jäin pisut kokutama ja mulle torkas pähe, et võib-olla olen ma võtnud mõne sõõmu rohkem kui õigus.

      „Kuule, Geilie, päriselt. See abielu… tead, ma ei plaaninud seda. Ma ei tahtnud seda!” Jumala tõsi. „See oli kõigest… teatud… teatud hädavajalik äritehing,” ütlesin ma, lootes ise, et küünlatule hubisemine varjab mu punastamist.

      „Haa,” vastas tema küüniliselt muiates. „Küll ma juba tean, mis nägu on hästi rautatud plika.” Ta heitis pilgu võlvkäigu poole, kuhu Jamie oli kadunud. „Ja olgu ma neetud, kui nood asjad poisi kaelal on sääsehammustused.” Ta kergitas oma heledat kulmu. „Kui see oli äritehing, siis sa oled oma raha hästi paigutanud.”

      Ta nihutas ennast mulle uuesti lähemale.

      „Kuule, kas see on tõsi?” sosistas ta. „See pöialde jutt?”

      „Pöialde? Issand jumal, Geilie, mida sa lobised?”

      Ta ajas oma väikese sirge nina õieli ja kortsutas keskendunult kulmu. Tema ilusad hallid silmad olid pisut krillis ja ma lootsin, et ta ei kuku.

      „Sa siis ei teagi? Üldtuntud tõde ju! Mehe pöialde järgi on näha, kui suur riist tal on. Suured varbad, need ka muidugi,” lisas ta arutlevalt, „aga nende järgi on raskem, need ju kängitsetud ja nii. Sinu veikene rebasekutsikas…” – ta nõksas peaga võlvkäigu poole, kust Jamie parajasti sisse astus – „…tema kamalusse mahuks ära üks keskmine kõrvits. Või üks keskmine perse, mis?” lisas ta ja müksas mind veel korra.

      „Geillis Duncan, jää… õige… kuss!” sisistasin ma lõkendava näoga. „Keegi võib meid kuulda!”

      „Ah, pole siin kedagi, kes…” hakkas ta ütlema, kuid vakatas siis ja jäi midagi üksisilmi vahtima. Jamie möödus meie lauast, nagu ta ei märkakski meid. Tema nägu oli kahvatu ja huuled kõvasti kokku surutud, justkui oleks tal täita mingi ebameeldiv kohustus.

      „Mis teda vaevab?” küsis Geilie. „Ta näeb välja nagu Arthur pärast tooreste naeriste söömist.”

      „Ma ei tea.” Lükkasin pingi lauast eemale ja jäin kõhklema. Jamie suundus Columi laua poole. Kas peaksin talle järele minema? Ilmselgelt oli midagi juhtunud.

      Teises suunas vaatav Geilie sakutas mind äkki varrukast, osutades sinna, kust Jamie oli äsja ilmunud.

      Ukseavas seisis keegi mees ja kõhkles täpselt sama moodi kui mina. Tema riided olid pori ja tolmuga kaetud. Mingi teeline. Sõnatooja. Oma sõnumi oli ta edastanud Jamiele, kes parajasti kummardus Columi kõrva äärde ja andis selle omakorda edasi.

      Ei, mitte Columi. Dougali. Punajuukseline pea oli kummardunud kahe mustajuukselise vahele ja kõigi kolme kaunid näojooned näisid kuhtuvas küünlavalguses lausa ebamaiselt sarnased. Neid silmitsedes mõistsin, et see sarnasus ei tulnudki niivõrd nende ühtmoodi lihast ja luudest, kui ootamatust murest, mida nad kõik ühtviisi jagasid.

      Geilie sõrmed pigistasid mu küünarvart.

      „Halvad uudised,” ütles ta, kuid mõistsin seda isegi.

      „Kakskümmend neli aastat,” ütlesin vaikselt. „Päris pikk aeg abielus olla.”

      „Jaa, tõsi,” nõustus Jamie. Soe tuul sahistas meie kohal puuoksi ja puhus mu juukseid õlgadelt näole. „Kauem, kui mina elanud olen.”

      Vaatasin teda. Seal ta nõjatus kopliaiale, pikk, kiitsakas ja nõtke, tugeva kondiga. Kippusin aeg-ajalt unustama, kui noor ta tegelikult on; ta tundus nii enesekindel ja võimekas.

      „Aga ma ei usu,” jätkas ta heinakõrt kopli segisõtkutud porisse visates, „et Dougal sellest ajast rohkem kui aastat kolm temaga koos veetis. Dougal oli suurema osa ajast siin, lossis – või kuskil klanni maadel Columi eest asju ajamas.”

      Dougali naine Maura oli nende mõisas Beannachdis surnud. Äkkpalavik. Dougal ise oli lahkunud koidikul koos Ned Gowani ja eelmisel õhtul surmasõnumi toonud kulleriga, et hakata korraldama matuseid ning naise pärandiasju.

      „Abielu ei olnud vist kuigi lähedane?”

Скачать книгу