Inimene kuult - Ada Tšumatšenko

Скачать книгу

      Saabumine

      8. septembril 1871 kell kaksteist päeval sõitis korvett „Vitjaz” Astrolaabia lahte.

      Klirises ankrukett. Vilistades tungis aur välja auriku korstnast. „Vitjazilt” lasti alla paat ja kolm inimest hüppas sellesse. Auriku kapten kummardus üle poordi ja vaatles neid pilutades päikese kiirguses silmi.

      „Nikolai Nikolajevitš,” hüüdis ta, „ehk võtaksite veel inimesi kaasa! Kes neid seal teab, neid paapuaid. Näete, kui palju on neid seal rannal. Ehk juhtub veel midagi…”

      Valge kaabuga mees, üks kolmest, pööras näo ülespoole.

      Mustade vurrude alt läigatasid valged hambad. Ta naeratas.

      „Ärge kartke, kapten. Minuga ei juhtu midagi.”

      „Aga kas püss on teil kaasas? Kus on teie püss? Ma ju ütlesin teile, et võtaksite relva kaasa!”

      Valge kaabuga mees vangutas pead:

      „Mul on helmeid, mul on paelu, mul on riiet. Milleks on mulle püssi vaja? Mina eelistan rääkida ilma püssirohuta.”

      Ja viibates kaabuga istus ta paadi pingile. Aerud kerkisid ja tehes poolringi lõikasid läbi veest. Kitsas juga keerles edasitõttava paadi taga.

      Kapten pühkis laupa, vangutas pead ja pomises tasakesi läbi hammaste endale habemesse:

      „Ainult Mikluhha-Maklai on võimeline selleks. Metslaste juurde, inimsööjate juurde ja vaat nii: ilma püssita, ilma revolvrita, ilma kaitseta…”

      Vihaselt pistis ta suhu oma lühikese piibu ja hakkas seda popsutades läitma.

      Paat lähenes rannale sihikindlalt ja väledasti. Mikluhha-Maklaile näis, et rand ise ujub vastu tema väikesele sõidukile. Ikka ligemale ja ligemale tuli liiva kollane vööt. Mäed kasvasid kõrgemaks. Tiheda roheluse tume mass muutus mustriliste palmide, kõrgete eukaliptide padrikuks. Rannaäärseilt kaljudelt rippusid otse vette väänkasvude tugevad ja nõtked oksad. Tuul kandis nendeni tundmatute lillede ja rohtude vürtsitatud ja magusat lõhna. Kaugemal puude vahel tõusid suitsu peened joad. Seal elasid inimesed. Inimesi seisis ka rannal. Mikluhha-Maklai eraldas neid juba selgesti. Nad liibusid arglikult üksteise lähedusse ja ootasid vaikides paadi liginemist. Tumedad paljad kehad läikisid päikese käes nagu hästi poleeritud puu. Kirendasid lilled, mis olid torgatud tihedaisse käharaisse juukseisse.

      Mikluhha-Maklai, seistes püsti paadis, vaatles tema ees kasvavat kallast. Ta silmad jälgisid tähelepanelikult rannal tunglevate inimeste iga liigutust. Seal nad on – tema seltsimehed, kellega tal tuleb elada kaua aega kõige ligemas kokkupuutes! Seal nad on, tema tulevased sõbrad, aga võib-olla ka vaenlased, – kes seda teab! Räägitakse, et nad söövad veel tänini inimliha. Valged inimesed nimetavad neid metslasteks. Temale on jutustatud nii palju nende julmusest ja salakavalusest! Aga nood, nagu näib, ise kardavad teda. Kui hea, et ta ei võtnud endaga kaasa ei relvi ega kaitsemeeskonda. Ta tuli nende juurde kui sõber, ja nemad peavad seda taipama!

      Inimesed rannal hakkasid kohkunult liikuma. Joostes põõsasteni viivitasid nad veel mõne minuti ja kadusid siis korraga nagu komando peale padriku tihedasse rohelusse. Kaks-kolm kivi, mis nende jalge all maast lahti kisti, veeresid peaaegu veeni. Paapuate poolt mahajäetud kookospähkel lamas kaldal. Kas ei tahtnud nad vahest selle anniga imelike uustulnukate – valgete inimeste – südant pehmendada.

      „Ma ei lähe maale. Nad kardavad mind,” ütles Mikluhha-Maklai. „Ootame veel mõne hetke.” Ja ta istus jälle rahulikult pingile.

      Must käsi lükkas ettevaatlikult oksad laiali. Kõrgekasvuline mees, relvastatud pika odaga, astus aeglaselt ette. Ta tõstis oda kõrgele pea kohale ja näitas Maklaile sellega mere poole.

      „Mine tagasi! Mine ära siit!” ütles tema käeviibe. „Meie ei taha, et sina siin oled. Meie ei tunne sind. Sina oled võõras. Sina oled vaenlane.”

      Maklai sirutas välja käe, milles hoidis punase läikiva riide pikki ribasid. Ta lehvitas neid tervituseks mitu korda ja viskas nad siis kaugele enese ette murdlainete valgesse vahtu. Lained tõmbasid lindid aeglaselt endaga kaasa ja viskasid nad kividele.

      „Sõudke tagasi!” käskis Maklai oma saatjaid. „Meie juuresolekul ei puuduta nad riidetükke mingi hinna eest. Sõuame kaugemale ja vaatame, mis siis saab.”

      Aerude tugev tõmme viskas paadi tagasi. Mõned paapuad ilmusid jälle kaldale. Piiludes arglikult paadi poole astusid nad vette. Viimaks sirutas üks julgemaist kõheldes käe punase riidetüki järele.

      „Sõudke piki randa!” ütles Maklai. „Näete seal luidet? Seal pole kedagi, seal me maabumegi. Siin me ainult hirmutame neid."

      Pehmelt tungis paat liiva. Maklai hüppas üle parda. Kitsas teerada algas otse rannalt.

      „Ärge tulge mulle järele! Ma tulen varsti tagasi,” ütles Maklai oma saatjaile ja hakkas kiiresti mööda metsarada üles sammuma.

      Esimene sõber

      Maklai lükkas oksad kõrvale ja vaatas ringi. Kitsas teerada oli toonud ta avarale hästi kõvakstambitud pinnaga platsile. Ümberringi seisid onnid. Palmilehtedest madalad katused ulatusid peaaegu maani. Uksed olid lahti. Aknaid polnud. Valgus tungis elamusse ainult ukse kaudu, ja seisatades sissekäigul Maklai vaevalt eraldas pimeduses kividest kokkupandud kollet, bambusest lava, vististi magamiseks; siin-seal seintel sulepuntraid ja konnakarpe ja sügavuses, pimeduses, päris katuse all inimese pealuud. Pealuu oli päris must nõest, ja Maklai ei pannud seda esialgu tähelegi.

      Onni astuda Maklai ei usaldanud. Ta eemaldus mõne sammu ja seisatas keset platsi.

      Ümberringi polnud näiliselt hingegi. Puude lehestikus laulsid rahulikult linnud. Rohus siristasid putukad. Okste varjud liikusid tambitud pinnal.

      Kuid nähtavasti olid inimesed hiljuti siin olnud. Pooleldi tühjendatud kookospähkel, milles valendas alles „piim” – valkjas vedelik, vedeles maas. Põõsastesse visatud aer oli alles niiske. Lõhkilöödud bambus lebas onni sissekäigu juures. Siin oli keegi äsja nokitsenud selle kallal. Lõpetamata kee tigukarpidest rippus põõsa küljes: keegi oli ta pillanud jooksu peal ja tigukarbikesed varisesid tasase klirinaga, libisedes pikkamisi kiuliselt rohukõrrelt, millele nad olid lükitud.

      Maklai seisis kuulatades lindude laulu, tsikaadide helinat, kiire mäestikuoja kohinat. Krabin selja taga köitis äkki ta tähelepanu. Ta pöördus kiiresti ümber ja silmas üht inimest. Inimene tardus koha peal, võpatas siis ja pistis jooksu.

      „Seisa! Seisa!” hüüdis Maklai ja jooksis talle järele, kobades taskutes. Mõned riidelapid ja paelad sattusid talle pihku. Maklai tõmbas esimese pihkujäänud riba välja ja lehvitas seda.

      „Seisa! Ära karda! Ma ei tee sulle midagi halba! Mina olen sõber! Kuuled? Mina olen sõber!”

      Maklai hääl kõlas lahkesti ja paluvalt.

      Jooksev inimene oleks temast nagu aru saanud. Ta jäi seisma ja vaatas Maklaile.

      Nikolai Nikolajevitš ligines pikkamisi paapuale, ja kartes heidutada teda järsu liigutusega ulatas talle niisama pikkamisi punase riideriba. Paapua võttis selle ettevaatlikult kätte ja silmitses tähelepanelikult, käänates üht ja teist külge.

      Ja äkki, puhkedes naerma, sidus ta riideriba kiiresti ja osavasti oma kähara pea ümber.

      Maklai silmitses ahnelt paapua nägu. Ei, hirmutavat polnud temas midagi.

      Rippuvate kulmude alt vaatasid talle otsa uudishimulise silmad. Suur suu, peaaegu peidetud habemesse ja vurrudesse, naeratas.

      Mustad käharad juuksed, lame nina, tugev tume keha. Paapua niuete ümber rippus halliks määrdunud vöö, mis asendas tal riietust. Tugevate lihastega kätel helendasid käevõrud, põimitud kuivast rohust ja kaunistatud kirjute tigukarpidega. Ühe käevõru taga tolknes roheline beeteli leht, teise taga – luunuga. Maklai tõstis käed kõrgele, peopesadega väljapoole.

      „Mina olen sõber! Sõber!” ütles ta paapuale. „Näed, ma olen üksi! Ma olen ilma relvata! Ma ei tee sulle ülekohut. Ära karda!”

      Kallutades pea veidi viltu, kuulatas paapua temale arusaamatute sõnade kõla. Vist ei leidnud tema ka midagi koledat selles valges inimeses, kes oli siia saabunud kummalises piroogis.

      Teda pani imestama võib-olla

Скачать книгу